Ilma pikema analüüsita ilmneb kohtute seaduse järelevalvet ja distsiplinaarvastutust reguleerivatest normidest, et võrdlemisi head võimalused on reageerida sellele, kui kohtunik ei oska ennast kõlbeliselt, korrektselt üleval pidada või kui ta midagi tähtsat tegemata jätab, ent kesisemad on need võimalused siis, kui kohtunik ei tee ühtki reageerimiskünnist ületavat prohmakat, aga teeb oma tööd halvasti, olgu tingituna üksnes talle omastest ilmselgetest väärarusaamadest, mugavusest või rumalusest.

Kohtuniku töö sisuline kvaliteet

Kohtuniku töö sisuline kvaliteet on valdkond, millele kohtute sisekontrolli üle arutledes kahtlemata märksa rohkem tähelepanu pöörama peab.

Mõistagi on õigusemõistmine loominguline töö ja mingisuguseid mõõdetavaid kvaliteedinorme on sellele keeruline seada. See aga ei tähenda, et õigusemõistmist ei peaks iseloomustama vastavus teatud standarditele. Need standardid saab seada ja tuleb seada ning nendest kinnipidamise peab tagama kohtusüsteem ise, muu hulgas just sisekontrollimehhanismide abil.

Menetlusosalisele peab selline teatud kvaliteedistandard tagama kindlustunde, et kohtuasja läbivaatamine ja lahendamine toimuvad laias laastus ühtmoodi, sõltumata sellest, kes on kohtunik.

Samas peaksid sellisest standardist olema huvitatud ka oma töösse vastutustundlikult suhtuvad kohtunikud – see hoiab ära kohtuvõimu autoriteedi kahjustamise ja rünnatavaks muutumise nende kolleegide tegevuse tõttu, kes oma tööd ühel või teisel põhjusel piisavalt hästi teha ei taha või ei suuda.

Kohtuniku sõltumatus, mida igasugune kontrollitegevus põhimõtteliselt riivab, hõlmab küll kohtuniku õigust tegutseda oma parema äranägemise järgi, ent kohtuniku sõltumatusega ei tohi põhimõtteliselt õigustada laiskust, rumalust ja hoolimatust. Kohtunikkond ei saa olla nagu kunstnike koondis, kus iga artist toimetab just nõnda, nagu süda ihkab, ning võib rahumeeli mõelda, et kellele ei meeldi, mingu minema.

Kohtunikku teadupoolest endale keegi valida ei saa ning menetlusosalist, keda menetluses halvasti koheldakse või kelle asi lahendati ebaadekvaatselt (mis sest, et kokkuvõttes enam-vähem mõistliku aja jooksul ja kohtunik ei pannud toime ühtki selgelt distsiplinaarsüüteona kvalifi tseeruvat tegu), ei lohuta kuigivõrd see, et üldiselt on Eesti kohtunikud targad ja usinad. Neli soldatit ja kolm paari pükse tähendab igal juhul seda, et ühel mehel on tagumik paljas, ükskõik kui palju neid pükse on armee peale tervikuna.

Kvaliteetset õigusemõistmist võiks selles kontekstis määratleda kui kohtuniku oskust teha tõhusalt ja iseäranis menetlusosalistele võimalikult vähekulukal moel selge ning arusaadav kohtulahend. See eeldab kohtunikult muu hulgas selliseid teadmisi ja oskusi, mille puudumisele reageerimine on kehtivate distsiplinaar- ja järelevalvemehhanismide raames keeruline.

Nii distsiplinaarmenetlus kui ka KS § 45 lg-s 11 sätestatud kohtu esimehe järelevalvetoimingud eeldavad konkreetselt määratletava ja sellisena arvestatava kaaluga rikkumise või vajakajäämise tuvastamist.

Puudub aga mõistlik suunava tagasisidestamise süsteem, reageerimaks kohtuniku ametitegevust ja selle tulemust iseloomustavatele sellistele puudustele, mis üksikuna vaadeldes ei anna alust distsiplinaarmenetluse alustamiseks ega tingi iseenesest kohtuasja lahendamise venimist üle mõistliku aja, ent mis konkreetse kohtuniku tegevust tervikuna vaadeldes annavad õigustatult alust nurinaks ehk tõdemuseks, et kvaliteet pole päris see, mis ta olema peaks.

Kellest on jutt?

Jutt on näiteks kohtunikust, kes teeb pidevalt üht tüüpi menetluslikke vigu, mis aga osal juhtudel kokkuvõttes kohtuasja lahendamist oluliselt ei mõjuta ja mis teistel juhtudel on võimalik kas apellatsioonimenetluses või asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saates parandada.

Jutt on kohtunikust, kelle lahendite põhjendavad osad on pidevalt võib-olla küll mahukad, ent sisutud tekstid, mille lugeja lihtsalt ei saa otsusega nõustuda või mitte nõustuda, sest sellise teksti põhjal ei ole arukal inimesel võimalik mõista, miks kohtunik just nõnda otsustas.

Jutt on ka kohtunikust, kelle õigusalased teadmised on lihtsalt kasinad ja kes ühel või teisel põhjusel ei taha või ei suuda oma teadmisi täiendada.

Ülaltoodud näidete pinnalt tekib esmalt küsimus, kes üleüldse saaks olla selliste hinnangute andja. Kohtu esimehel oleks kohtuniku töö sisulist kvaliteeti hinnata keerukas. Kehtivas õiguskorras tuleb seda teha noorkohtunike puhul, ent sellegi ülesande panemine kohtu esimehele ei pruugi olla kõige mõistlikum.

Esiteks eeldab kohtuniku tegevusest üldisema pildi saamine ning menetluse läbiviimise ja asja lahendamise hindamine praktikas suure hulga lahendite ja nendeni viinud menetluste analüüsimist.

Teiseks on kohtu esimees õigusemõistmise struktuuris kontrollitava kohtunikuga samal tasandil ning tema seisukohti kohtuniku töö sisulise kvaliteedi kohta või tema tehtud etteheiteid või ettepanekuid oleks kontrollitaval kohtunikul võrdlemisi lihtne pareerida, viidates lihtsalt seisukohtade erinevusele.

Kui kontrollitav kohtunik esimehest kohtunikuna ehk õigusemõistjana lugu peab ning põhimõtteliselt nõustub sellise inimese kriitikat kuulama, on muidugi hästi. Ent see ei pruugi nii olla. Kohtuniku tööd iseloomustavate selgelt mõõdetavate väärtuste (näiteks menetlusaeg) alusel on kohtu esimehel märksa lihtsam järelevalvetoiminguid teha. Teave konkreetse esimese astme kohtu kohtuniku töö kvaliteedi kohta on aga olemas selle kohtuniku lahendite peale esitatud edasikaebusi läbi vaatavatel ringkonnakohtu kohtunikel.

On usutav, et eespool näiteks toodud kohtunikud jäävad oma tegevusega silma just eeskätt ringkonnakohtule. Seega oleks loogiline, et ka üldistatud ja vajadusel esimese astme kohtunikku suunav tagasiside tuleks just ringkonnakohtust.

Mõistagi, teatud määral ringkonnakohus oma lahendites sellist tagasisidet ka annab, ent selle jõudmine esimese astme kohtunikuni sõltub suurel määral sellest, kui palju esimese astme kohtunik oma lahendite kohta tehtud kõrgema astme kohtulahendeid analüüsib.

Tõsiselt halva kvaliteediga tööd tegevat kohtunikku kipub paraku iseloomustama pigem hoolimatus kriitika suhtes või ka kõigutamatu veendumus oma tarkuses ning oma tegevuse ainuõigsuses.

Samuti kipub taolist kohtunikku iseloomustama pigem vähene tahe või suutlikkus kriitikat ridade vahelt välja lugeda või konkreetses asjas tehtud etteheite pinnalt oma tegevuse kohta üldisi järeldusi teha. Just seetõttu oleks otstarbekas täiendada kohtute sisekontrollisüsteemi, andes kas ringkonnakohtu esimehele või ringkonnakohtu vastava kolleegiumi esimehele pädevuse esimese astme kohtunikele üldistatud ja vajadusel suunava tagasiside andmiseks.

Selleks, et tagasisidemehhanismist midagi kasu oleks – eeskätt sellise kohtuniku puhul, kes oma puudusi näha ei soovi –, on kindlasti vaja vastav pädevus sätestada seaduses.

Ringkonnakohtu kolleegiumi esimehel peaks olema õigus kutsuda esimese astme kohtunik vestlusele, kui ta ise või tema kolleegiumi kohtunikud seda vajalikuks peavad, juhtimaks kolleegi tähelepanu silma hakanud (eeskätt süstemaatilistele) vajakajäämistele ning laskmaks tal tuvastatud puuduste kohta selgitusi anda. Sellise vestluse eesmärk peab olema just silma hakanud puudustele tähelepanu juhtimine.

Ilmselt oleks kvaliteedi tagamise huvides otstarbekas vältida sellise vestlusega kaasnevat häbimärgistavat toimet, nagu see on karistamise või konkreetse karistusähvarduse puhul. Tegemist peaks olema ühelt poolt alternatiiviga karistamisele või karistamise võimaluse otsimisele, teisalt aga peaks see meede olema piisavalt formaalne ja kontrollitavale kohtunikule kohustuslik.

Selline tagasiside peaks eristuma tavalisest koridorijutust, mida ringkonnakohtunik ette võtma ei kipu, kuigi tal oleks esimese astme kolleegile üht-teist öelda. Ja koridoris saadud nõuanded võib esimese astme kolleeg rahumeeli ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta.

Eespool kirjeldatud võimalused ei pruugi piirduda vaid esimese astme kohtuga. Sarnasel põhimõttel saaks toimuda ka ringkonnakohtuniku dialoog Riigikohtuga, mõistagi ringkonnakohtuniku töö eripära (eeskätt kollegiaalset otsustamist) arvestades.

Kindlasti peaks tõhustama ringkonnakohtu vastava kolleegiumi ja esimese astme kohtu esimehe koostööd. Näiteks võivad teatud süstemaatilised vajakajäämised kohtuniku töös olla tingitud muu hulgas sellest, et teatud liiki kohtuasjad oma eripäradest tulenevalt konkree tsele kohtunikule ei sobi, samas aga saab seesama kohtunik keskmisest paremini hakkama mõnda teist liiki asjade lahendamisega.

Mõistagi ei saa kohtuasja meelepärasus olla tööjaotusplaani koostamise aluseks, ent mõistlikus ulatuses ja võimaluste piires saab seda arvestada. Olukorras, kus valitseb valdav üksmeel kohtunike spetsialiseerumise vajalikkuse osas ning pidades silmas kohtu esimehe olulist rolli kohtu üldkogu poolt vastu võetava tööjaotusplaani ettevalmistamisel, on tegelikult võimalik nii mõnigi süstemaatilisena näiv kvaliteediprobleem lahendada kohtunikevahelise tööjaotuse ümberkorraldamisega.

Teave selle kohta, et mõnel konkreetsel kohtunikul on pidevalt (võimalik, et üksikult võetuna või menetluse lõpptulemust silmas pidades mitte väga tõsiseid) probleeme teatud liiki kohtuasjade lahendamisel, on jällegi eeskätt olemas ringkonnakohtul. Kogu süsteemi paremaks tegemise huvides ei tohiks see teave sinna kinni jääda.

Kokkuvõtteks

Esiteks, kehtivas seaduses on kohtuniku töö sisulise kvaliteedi hindamise võimalused nõrgalt reguleeritud. Eeskätt puudub üldistatud tagasiside andmise mehhanism, mille loomine väärib vähemalt tõsiselt kaalumist. Teiseks, mistahes kontrollimehhanismi loomisel tuleb silmas pidada seda, et kontrollija peab kontrollitava jaoks olema autoriteetsel positsioonil.

Seega on kohtuniku töö kvaliteedile üldistatud hinnangute andmine, sellekohase kriitika ja ettepanekute tegemine mõistlik anda ringkonnakohtu, eeskätt ringkonnakohtu vastava kolleegiumi esimehe või ringkonnakohtu esimehe pädevusse.