Ega Eesti uudiste tarbija vist ise ei oskakski öelda, milles õieti peaks seisnema kohtupidamise avalikkus ja kes seda peab tagama – ajakirjandus, kohtusüsteemi avalike suhete töötajad või kohtunikud ise.

Seni on kohtuotsuste arutamiseks nagu kaks avalikkust: laiem avalikkus (portaalid, lehed, "Aktuaalne kaamera"), kuhu kohtunikud eksivad haruharva. Ja teine avalikkus, mida Jürgen Habermas nimetas "salongiavalikkuseks" ja kohtunik Leo Kunman kirjeldas kui kohtunike ja prokuröride ühiseid kohvikuid ja koridore.

Selles kitsamas "salongis" siis arutlevad Eesti rahva juristid pädevalt ka abstraktse õigluse teemal, ainult et ei jaga oma järeldusi kahjuks avalikkusega. Ajakirjandus aga januneb kohtunike kogemusele tuginevate moraalinorme kinnitavate ja taasloovate üldistuste järele.

Allpool kirjeldan kirjastaja pilku appi võttes, kuidas ajakirjandus vormib oma tegelikkusekajastust järjest rohkem kohtumenetluse struktuuri järgi, jättes ettenägelikult tühimikud sinna, kuhu kuuluks kohtuniku monoloog otsuse põhjendamiseks ning seadusesse kirjutatud "kohtuniku sisetunde" avamiseks.

Eesti kohtute aastaraamatutes (Ilona Leib, Priit Hõbemägi) ning ka kohtunike omavahelistes sõnavõttudes (riigikohtunik Paavo Randma kõne professor Jaan Sootaki juubelikonverentsil) nõutakse Eesti kohtunikelt rohkem rahvapäraseid üles astumisi. Just rahvapäraseid, sest juriidilises keeles kirjutatud kohtuotsused ei löö kaasa avalikus sfääris.

Kohtuvaidlused iseenesest võiksid avalikkusele huvi pakkuda, ent nii kohtu sisendid (näiteks hagiavaldused) kui väljundid on vormistatud üpris spetsiifilises keeles. Üks hagiavaldusi, mis ka siinkirjutajat puudutas, rõhutas näiteks vaidlusaluse investeerimistoote "voluntatiivse elemendi definoorsust" (ehk seda, et investeeringu asjaolude ebakindlus mängib tulemuses määravat rolli).

Märgitakse ka, et kohtunikud panevad otsuse motiivid kirja "liiga hilja". Selleks ajaks, kui kohtunik rohkem või vähem põhjalikult otsuse motiivid kirja paneb (näiteks kümnepäevase välbaga), võib kaasus olla tähelepanu hajumise tõttu uudismeedia jaoks aktuaalsuse minetanud.

Kohtute keelt ei ole raske lihtsamaks tõlkida. Meedia silmapilksust me aga aeglasemaks muuta ei saa. Avalikkuse kanalite silmapilksust tuleb pidada tehnoloogiliseks antuseks. Meedia algoritmid kohandavad end järjest paindlikumalt lugeja tähelepanuomadustega.

Haaravalt jutustatud kohtulooga võib kindlasti lugeja tähelepanu suunata, ühes sellega tekitada seisukohavõtte õigluse ja avaliku moraali suhtes, ent need kohtulood peavad siis tõesti olema haaravad.

Debati peaks lõpetama "kõrgem narraator". Kohtunik, kes ütleb oma otsusele lisaks ka üldistavad moraali loovad teesid. (Neid vajaks tänapäeva auditoorium koos kohtuniku piltkujutusega, nagu kohtuprotsessi avalikkus vist ikkagi eeldab. Kohtu pildistamise keelustamisest viimasel ajal teen allpool juttu.)

Riigikohtu esimehe Villu Kõve mulje järgi, nagu nähtus ERR-is Toomas Sildami tehtud usutluses, ergastub press põhiliselt mõrvaprotsesside kajastamisel.

See tähelepanek pole vale. Niisugustes protsessides paljastuv inimkäitumise kuri irratsionaalsus tõmbab tähelepanu. Siiski jälgib meedia ka hulgaliselt haldusvaidlusi: tuulikute ja kaevanduste planeeringuid, tsiviilvaidlusi küll abiellumis- ja lapsendamisõiguste, küll võlavaidluste näol.

Palju kajastatakse suuremaid pankrotte. Kui mõrvaprotsessidest võib olla raske tuletada mingit uut moraalinormi, siis näiteks võlaõiguslike vaidluste puhul määratlevad kohtud tihti nõuete ja kõrvalnõude intresside vastavust headele tavadele. Avalikkusel oleks tarvis teada, millistest allikatest kohtunik hea tava leidis.

Võlaõigusliku vaidluse normid on ühiskonnale igapäevaselt väga tähtsad. Meie kohtunikud saaksid põhjendustega ka väga hästi hakkama. Häbeneda pole midagi: võrreldes sajandi algusega, mil näiteks värsket võlaõigust tõlgendasid eri maakohtud vägagi erinevalt, on kohtute tase märgatavalt tõusnud.

Halduskohtuid tundub räsivat krooniline ajapuudus. Ettevõtjad näevad, et näiteks Maksu- ja Tolliameti tehtud maksuotsuste põhistused kopeeritakse tihti lihtsalt kohtuotsusesse ümber, ilma seisukohta võtmata. Ometi saaks halduskohtu avalikustatud seisukohtadest oluline alus kas vaidlemiseks või suunavõtmiseks raamatupidajate ja finantsdirektorite igapäevatöös.

Artikli autor jälgis suurt varalist vaidlust, kus mõlemad kanged osapooled tõid kohtuniku ette hinnangud rahvusvahelistelt auditibüroodelt: üks hinnang väga kõrge, teine madal.

Mitmesugused vara nüüdisväärtuse arvutused ja diskontomäärad olid kohati meelega keeruliseks aetud, vähemalt siinkirjutaja jaoks. Ent maakohtu kohtunik arvutas kõik filigraanselt kaasa ning koostas ülimalt loogilise otsuse! (Tõsi küll, kohtunik ei osutanud, et üks osapool üritas ilmselt kohut eksitada.)

Niisuguste kohtunike eest ei jääks varjule näiteks Tallinna koolide rendilepingute mittevastavus turutingimustele või monopolinähtused meie majanduses. Miks siis räägivad heal tasemel kohtunikud Eestis ühiskondlikus debatis vähem kaasa kui politsei juhid või näitlejad?

Kas kõik maailma kohtunikud hoiduvad saamast avaliku elu tegelasteks?

Ei! Kohtunike kidakeelsus konkreetsete menetluste, jõustunud või jõustumata otsuste kommenteerijatena ei ole sugugi universaalne.

Piisab, kui vaadata angloameerika ajakirjandust, ja pilt on hoopis teine. Leiame kohtunike mahlakaid sõnavõtte, isegi sajatamisi, nagu: "Te olete õel ja südametu inimene, kelle hinge ei puuduta kaasinimese kannatused!" ja muud sellist.

Ka Eesti ajakirjanduses on leidnud kajastamist New Yorgi lõunapiirkonna kohtuniku Alvin Hellersteini töö. Pensionile suunduv kohtunik Hellerstein koondas enda kätte USA territooriumil toime pandud suurima massimõrva, 11. septembril 2001 aset leidnud kaksiktornide tragöödia ohvrite perekondade sajad hagid.

Seejärel hakkas Hellerstein eurooplase mõistusele uskumatute kommentaaride saatel hagejaid kohtust eemale peletama ja kohtupidamist vältima, öeldes kuulsad sõnad: "Kohtulik uurimine ei too teie kalleid kadunukesi ellu tagasi. Võtke parem vastu Ameerika Ühendriikide valitsuse rahaline kompensatsioon. Minu abi Sheila Birnbaum korraldab soovijatele raha kiire väljamaksmise." Kompensatsiooni suurus oli ca 2 miljonit dollarit pere kohta.

Veel üks näide Florida kohtust, kus kuuldust pajatas siinkirjutajale üks kohalik eestlasest autokaupmees. Võlamenetluses, kus üks pool oli teisele laenanud 20 000 dollarit intressiga 30% aastas, mis oli tagastamata ja teenis viivist, ei kiirustanud kohus heal saksa moel võlasummat pennipealt võlgnikult välja nõudma, kõrvalnõudeid seejuures vastavalt aktsepteerides või vähendades.

Selle asemel pidas Florida kohtunik laenuandjale moraaliloengu: "Ma annan teile tagasi 10 000 dollarit, pool teie laenust. Võiksin ka vähem anda. Kas teie, sir, arvate, et on kohane rahateenimiseks sellistelt ilma sissetulekuta inimestelt kõva laenuintressi koorida? Kas te loodate, et teine mees kusagilt veel laenama läheb, et teile teie intressid ära maksta?!"

Kohtusaalis viibinud eestlast pani imestama, et kohtuniku otsustuspädevusel polnud mingit piiri, ja ka see, et kohus pidas võimalikuks väljendada emotsionaalset hoiakut.

Selline on aga angloameerika kohtusüsteemi tava ja sellest tuleneb ka angloameerika ning meie ajakirjanduspildi erinevus. Inglastest ja jänkidest kohtunikud osalevad oma autoriteediga meediapildis.

Eesti avalikkuses aga valitseb kohtunike sõnavõttude ikaldus. Tühjus, puudus, põud. "Kohtunik ei ole avaliku elu tegelane," ütles Priit Pikamäe ühes avalikus esinemises.

Eks sellepärast mõjus mullu 13. augusti Postimehes avaldatud intervjuu Leo Kunmaniga nagu mootorimöire tühjas parklas. (Usutlus oli küll tehtud pensionäriga, teemaks seljataha jäänud kohtunikutöö.)

Kunman põhjustas ehmatust ja hämmeldust nii juristides kui üldse avalikkuses, eriti veel, kui ta jätkas prokuratuuri ja kaitsepolitsei ründamist ka telesaates "Kuuuurija".

Too haruldane Leo Kunmani usutlus; tänavu jaanuaris ERR-is Toomas Sildami võetud intervjuu mitte veel Riigikohtu esimehe staatuses Villu Kõvelt ning juba nimetatud endise Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe järjekindlad avalikud esinemised tõusevad meedias esile oma harulduse tõttu.

Samas mõjutavad kohtud ja kohtueelne uurimine ajakirjanduspilti ilma kohtunike avalike sõnavõttudetagi. Kuidas siis?

Eesti ajakirjandus võtab järjest tihedamini riskivaba kohtukrooniku positsiooni

Selle asemel et välja uurida, mis on tsiviilvaidluse või kriminaalsüüdistuse poolte argumendid, ja üritada neid hinnata, asuvad väljaanded oma auditooriumile söötma üksikuid uudiseid kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kohtuistungite toimumisest või edasilükkamisest, arstide ja muude ekspertide kaasamisest.

Miks? Sest pikapeale on ajakirjandusorganisatsioonid võtnud omaks, et kohtulik uurimine on justkui "tegelik", seevastu ajakirjanduslik uurimine pigem "spekulatsioon".

Selliselt mõeldes unustatakse ära, et tihtipeale pole kohtutel käepärast isegi seadusi, mille põhjal koosseis määrata, kuigi patutegude sooritamine ju seaduse järel ei oota.

Nii sai süüdistaja Steven-Hristo Evestuse kohtuni viidud investeerimispanga Gild investeerimiskelmusest esimene Eestis investeerimiskelmuse paragrahvi alusel toimunud protsess.

Kas see tähendab, et enne selles kriminaalasjas menetluse alustamist, 2006. ja 2007. aasta buumi ajal ei riisunud kelmid Eesti investoreid nii Rumeenia, Bulgaaria, Armeenia kui Läti suunal? Selge see, et riisusid. Lihtsalt kohtupraktikat ei olnud – seadus oli "neitsilik".

Isegi sääraste juhtumite puhul nagu Paavo Pettai ülestunnistused, kui üks pool on otsustanud oma tõendid avalikult laiali laotada, võivad toimetused otsustada ajakirjanduslikku uurimist mitte käivitada.

"Riiklik menetlus alles käib," toovad vaikimise põhjuseks menetluse ülejäänud osalejad, kes reeglina ei soovi mingit avalikkust. Avaliku elu tegelasteks mitte saada soovijaid on kohtus peaaegu alati rohkem kui rääkijaid. Asi pole aga ainult menetlusosaliste soovis. Eeluurimine ja kohtulik uurimine on varmad protsessiosalistele vaikimiskohustust kohaldama.

Teada on kohtunik, kes kohtu koridoris suisa vahele astus, kui nägi tunnistajat ajakirjanikuga rääkimas.

Siinkirjutaja arvamus, mida ei ole varjus hoitud ka peatoimetajate eest, on: ajakirjandusel SOBIB VÄGA HÄSTI käsitleda üldistusjõulisi süüasju (väljapaistvate inimeste võimupiire ületav käitumine, mitmesuguste eeliste tegemine avalikel konkurssidel, varjatud raha liikumine erakondade sees) samal ajal, kui juhtumit menetleb riiklik õigussüsteem.

Ei ole ka kindel, et kohtuorganitel on alati rohkem infot kui ajakirjanikel. Jah, ajakirjanike allikad ei ole sunnitud infot andma, nagu ollakse kohtus. Kas aga kohtus on vähe nähtud vassimist ja mälunõtrust?

Küsime suure etteheitena, kus on ilmunud pikem ajakirjanduslik käsitlus Edgar Savisaare korruptiivsetest tegudest? Sellist pole. Ajakirjanikud ootasid aupaklikult kohtu seisukohta … ja jäidki ootama. Ajakirjanduse taandumine kohtukrooniku rolli ei ole lugeja teenindamisel viljakas.

Lugeja oleks väärinud näideterohket käsitlust sellest, mismoodi Keskerakond pikki aastaid "maksustas" Eesti pealinna. Pistise väljapressijaid linnavalitsuses on juba hulgakaupa paljastatud ja karistatud; mitme kurioosse juhtumi kohta on olemas ka kaudset teavet, mida ajakirjanike anonüümsed allikad tubli töö korral kindlasti looks vormida aitaksid.

Ent vaikimisi väljakujunenud tava kohaselt ootas ajakirjandus kohtuliku uurimise "kõigutamatuid tõendeid" selle kohta, et linnapea Edgar Savisaar ise ja omaenda hüvesid silmas pidades linnavalitsuse otsuste eest raha võttis.

Võib-olla ootas ajakirjandus isegi sellist tõendit nagu Savisaare ülestunnistus. Kui sellist tõendit nüüd Edgar Savisaare üle kohtupidamise lõpetamise tõttu ei saadagi, siis vaatavad toimetused oma tühje pihkusid … Ja avastavad, et aastate pikku toodi vaatajale-lugejale uudiseid prokuröride, arstidest ekspertide ja kohtunike menetluslikest sekeldustest, jättes varju põhilise: organiseeritud grupi laialdase ja selge mustriga tegevuse Tallinna linnavalitsuse otsuste müümisel valitud ettevõtjatele varjatud maksete eest.

Ajakirjandus ootas mugavalt sisendit kohtulikult uurimiselt. Kohtulik uurimine aga jooksis Edgar Savisaare puhul kokku. Tõsi küll, tema kaasosaliste protsessid kestavad – kas aga lugejad maldavad nende tulemust ära oodata või sünnib peale uus põlvkond, kelle mälus ei olegi Keskerakonnal olnud teist esimeest kui Jüri Ratas?

Nõnda suubume vaese ajakirjanduse ajastusse. Olulisi ühiskonnavastase käitumise seikasid ei arutata eetika, tavade või kasvõi religiooni seisukohalt, sest levib positivistlik usk, nagu sobiks ajakirjanduslikuks tõendiks ainult kohtus kaalumist leidnud tõigad.

Aga mis siis, kui protsesside aegluse või advokaatide pingutuste tulemusel kohtuasi aegub? Mis siis, kui riigikogu ei muuda seadust, mis võimaldab kohtualuse kehva tervise tõttu kohtupidamise lõpetada? Väga oleks tarvis kohtunike kommentaare selliste lõpetamiste kohta, mida Eestis on olnud juba kümmekond.

Kas nõnda protsesse lõpetada on ühiskonna seisukohalt õiglane? Mida kohtuniku sisetunne ütleb?

Edgar Savisaare puhul taandus küünilise grupiviisilise korruptsiooni käsitlemine lõpuks meditsiiniuudiste ees. Samamoodi taandus Väino Pentuse ja tema Autorollo rahakantimiste uurimine lõpuks ajakirjanduses hoopis kohtuistungite kuupäevade loeteluks ja protsessuaalseteks teadeteks selle kohta, kas spiiker Ene Ergma ikka lubab Keit Pentuse riigikogus olevat arvutit uurida (ei lubanud).

Võis täheldada, et tankist kui nähtus oli kohtutes alles läbi vaidlemata. Seetõttu võis kohtumajas jääda peasüüdlaseks seekord tankist pluss piiratud teovõimega vanahärra. Ka võis tähele panna, kuidas Autorollo pankrotis kannatanud ärimees üritas raevukaid näiteid tuues avalikkusele tõestada, et valdav mõju firma rahatuks tegemisel oli tuntud poliitperekonnal …

Kajastused ilmusid meediauudistes mitte ajakirjandusliku uurimise edenedes, vaid aeglase menetlusmasina määratud järjekordseid kuupäevi lugedes. Mõnikord oli uudiseks ainult osapoole taotlus mingi tähtaeg edasi lükata. Just kannatanu avaldused – ühepoolsed muidugi – olid need, mis arendasid käsitlust üle kriminaalprotsessi piiride.

Mis side võis tegelikult olla oma mõju kasutanud poliitperekonna ja riiklikule KredExile augu tekitanud laenuraha laiali tassimise vahel? Ajakirjandus ei ole juurdlusorgan, ent tõi ühel hetkel debati leheveergudele.

Perekond Rosimannus kaitses end samuti leheveergudel. Välisminister Pentus-Rosimannus astus kuni kohtuotsuse jõustumiseni tagasi. Kohtus ei leidnud kinnitust, mis eesmärgil võeti ja kuhu arvatavalt viidi mitmetest sularahaautomaatidest välja võetud sularaha.

Neid punkte üritas omavahel loogiliselt ühendada ainult ajakirjandus, võttes abiks kannatanu, autofirmale kütust tarninud ja kriminaalses pankrotis rahata jäänud härrasmehe. Ajakirjandus taandus soliidselt arutelust, kui kohus välisministri isa Väino Pentuse advokaadi (ajakirjanduse, kuid mitte kohtu arvates ka tankisti) Siim Roode süüdi mõistis.

Kohtulik uurimine oli uurinud pankroti õiguslikku külge, ajakirjandus vahendanud arvamusi pankroti tegelike eesmärkide üle. Õigus sai mõistetud ja ka avalikkus arutelusse kaasatud – vist seekord tasakaalustatult, kuigi menetlusosalised seda taunisid.

Piinlik hetk ajakirjanduse ajaloos oli mugav vaikus ajalehtedes pärast Silver Meikari ülestunnistust, et ta osales erakonna sularaha maskeerimisel üksikisikute annetusteks.

Meikar tõi välja isegi "portfellimehe" nime, keda ta pidas sularaharingluse organiseerijaks. Teade, et prokuratuur on alustanud uurimist, võimaldas ajakirjandustoimetustel puhkeasendi võtta, et oodata, mida toob esile riiklik süüdistus.

Ja järgnes pauk: prokuratuur loobus süüdistuse esitamisest. Mis nüüd, ajakirjanikud? Kuhu jäi lugu Silver Meikari kirjeldatud Reformierakonna sularahast, mille tekkimise hetki oleks võinud võrrelda näiteks suuremate poliitiliste otsuste langetamisega elektrihindade või sadama hangete kohta?

Spekulatsioonid või Eesti komberuumi kirjeldused – see oleneks juba uuriva ajakirjanduse tasemest. Eestis on pärjatud ajakirjandusproffe, kel üliharva on tulnud oma sõnu tagasi võtta.

Abikäe ulatas prokuratuur: toonane prokurör Heili Sepp hakkas ise ajakirjanikuks ja avaldas uurimise käigus kogutud, kuid süüdistuseni mitte viinud tunnistusi!

(Palju kahinat tekitasid prokuratuuris sularahaomanikest reformierakondlaste antud ütlused raha päritolu kohta. Mitmete jaburate selgituste hulgast osutus ajakirjaniku kontrollimisel tõene olevat just kõige rohkem elevust tekitanud versioon "sularaha andis mulle rikas ämm".)

Eesti rahvas ei tunne oma kohtunikke, sest meedias esinevad kohtunikud harva oma hääle, pilgu ja näoga

Kohtutesse asub lähiajal tööle hulgaliselt noori eluajaks ametisse kinnitatud kohtunikke, kes võibolla ei mäleta Harju Maakohtu esimehena töötanud Helve Särgava avatust ühiskonna aruteludes kaasalöömisel.

Pigem on noortele kohtunikele ajas lähem endise Riigikohtu esimehe väljendatud seisukoht, et kohtunik ei olegi avaliku elu tegelane. Disclaimer: ametis olevate kohtunike seas on küll üksikuid südisid, kes oma olulisi otsuseid kommenteerivad isegi televisioonis, st oma näoga.

Kohtunike avalikust näost: Eesti rahvas ei tunne oma kohtunikke. Seda osalt ka pildistamiskeelu pärast. Selle taustaks on mõistetav julgeolekumure. Kohtunike julgeolekumure tundub olevat suurem kui süüdistajatel.

Kui enne istungit fotograafid kohtualuseid, advokaate ja prokuröre pildistavad (selleks peab alati olema kohtu luba), siis pildistamine tuleb lõpetada enne kohtuniku ja rahvakohtuniku saali saabumist. Vahel harva lubatakse ajakirjandusel pildistada mõne kohtuotsuse ettelugemist.

Seetõttu ei ole Eesti pildipankades isegi pilte mitmest töökamast kohtunikust. Näiteks Tallinna Sadama korruptsiooniasja esimesest kohtunikust, pika staažiga Julia Vernikovast on üks foto, mis on tehtud selja tagant ning mille puhul puudub ajakirjanikel üksmeel, kas see on ikka Vernikova või hoopis mõni tema kolleeg.

Moodne digitaalne meedia on väga pildiline. Eesti suurima kohtu, Harju Maakohtu aseesimees Aulike Salo ei anna ühegi oma kohtuistungi eel luba kohtualuseid pildistada. Nii ei ole avalikkusele teada, mismoodi näevad välja Tallinnas surma külvanud fentanüülikaupmehed, keda kohtunik ometi karistas.

Fentanüülimeeste kohtusse saamist pidas politseijuht Elmar Vaher Eesti politsei aasta suurimaks õnnestumiseks. Avalikkuse huvi missugune… Miks Harju Maakohtus, mis töötab Eesti Vabariigi nimel ja avaliku raha eest, pildistada ei või, seda pole asjaomased kohtunikud põhjendanud.

Lõpuks aga naasen julge intervjuuga tähelepanu saanud ekskohtunik Leo Kunmani juurde. Juhuse tõttu võib siinkirjutaja jagada oma muljet kohtuniku teadlikkuse tõusust otse kohtuprotsessi kulgedes.

Olin koos kolleegidega tunnistajana sellelsamal protsessil, mille mõjutamises Kunman prokuratuuri süüdistas. Mul ei ole teavet selle kohta, kas prokurör Lavly Perling võis Kunmanile mõju avaldada.

Mis kahjukannatajatest ettevõtjate tähelepanu pälvis, oli see, kui kaugel võib üks vanema põlvkonna kriminaalkohtunik olla tänapäeva pankade investeerimistoodete maailmast ja millist pingutust uude alasse süvenemine nõuab.

Esialgu küsis Kunman kannatanutelt arusaamatuses: "Mehed, miks te siis ise ei sõitnud sinna Bakuusse ja ei veendunud, mida teile müüdi?"

Protsessi käigus selgitati kohtusaalis, mida endast kujutab portfelliinvesteering. Selline, mida teeb hoolsuskohustust omav riikliku litsentsiga investeerimisasutus. Keegi ei jõua ju ise kontrollida, kas pensionifondi tema portfelli ikka osteti Apple aktsiaid või välismaal maaga tagatud võlakirju.

Kui Leo Kunman veendus, et pangakelmid olid investoreid lihtsalt tüssanud ja raha mujale suunatud, pani kohtunik oma raevuka otsusega Gildi panga lihtsalt kinni … ja mõistis ka kelmid kinni. Reaalse vanglakaristusega. (Ringkonnakohus, kes üleolevatele pangategelastele ise otsa ei saanud vaadata, asendas vangla tingimisi karistusega.)

Oleks tarvilik olnud, et kohtunik Kunman oleks oma värsket suhtumist pankade hoolsuskohustuse ja lojaalsuskohustuse nõudesse ka laia avalikkusega jaganud. Sellest oleks lugejatel kasu olnud, mõistmaks järgmisi ja hoopis mastaapsemaid pankade riiveid.

Ja lõpuks. Toosama Gildi üle kohtupidamine tõi välja väga olulise uue nähtuse silmapilkse meedia ja kohtuvõimu suhtes. Nagu me tänapäeval järjest tihedamini näeme, kasutavad süüalused kohtu reserveeritust oma sõna levitamisel ära, et avalikku arvamust kohtu vastu häälestada.

Nimelt alustasid süüalused paralleelselt kohtunik Kunmani kohtupidamisega kohtu koridoris ning elektroonilises meedias ärplemist, et parasjagu pannakse toime "justiitskuritegu".

Järgmistel aastatel järgnes sellele Kaur Kenderi samasugune põrkimine kohtuliku uurimise ajal "pedomentide" ja "pedoprokuröride" teemal. Sarimaksupettur Raivo Paala on aastakümneid meedia tähelepanu püüdnud ettevõtlusvabaduse eest võitleja ja kohtute ohvrina. Ilmselt tuleb ka kohtute autoriteeti kaitsta moodsas silmapilkses meedias, et kohtualuste eneseupitamine kohtuvõimu arvel ei jääks ainsana kõlama.

Siin on vastuabinõu ikka sama: kohtunike endi südid sõnavõtud kohtute PR-teenistuse paigutusel.

Kokkuvõtteks

Nagu artikli alguses märgitud, on tänapäeva uudisvoos õigusorganite menetlusel tohutu autoriteet ja tähtsus, paradoksaalselt ei kõla uudisvoos aga kohtunike hääl.

Tasuta sotsiaalmeedia esiletõus nõrgendab toimetuste rahalist baasi. Ajakirjanik võtab seetõttu harva ette iseseisva uurimise. Juriidilised võitlused on kallid ning toimetajad kalduvad seetõttu enesetsensuurile.

Selle põhjused jaotuvad kaheks.

• Üks pool on riiklik õiguskaitse. Menetlejad jagavad protsessiosalistele ning ajakirjanikele eeluurimisel ja kohtusaaliski korraldusi vaikimiseks. (2018. aastal asusid mitu kohtunikku võitlusse kohtusaalist saadetavate blogipostituste vastu.)
  Teine põhjus on määratu koormus, mille alla meedia toimetused satuvad, kui üritavad uurida midagi, mille uurimine pole mõnele osapoolele meeltmööda. Takistuseks saavad ametkondlikud kitsendused ligipääsul avalikele andmebaasidele.
  Ägeneva andmekaitse tingimustes sagenevad nõudmised toimetustele lõpetada ühe või teise tõsiasja avaldamine.
• Meediaorganisatsioonid protestivad pidevalt ja tulemuslikult avalikku huvi kitsendada püüdvate seaduseelnõude vastu, mida riigiaparaat järjekindlalt toodab.
  Tundub suurenevat see osa ühiskonnast, kelle arvates "urgitsemine ja näägutamine" ka sündinud tõsiasjade puhul traumeerib inimesi ilmaasjata. See kõik, saadetuna uurimise alla saadetud tegelaste advokaatide survekirjadest, vähendab ajakirjaniku himu vaba ja uhke ühiskonnaliikmena tõde otsida.
  Väikerahvaste meediatoimetused, nagu võib näha Läti näitel, kaotavad järjest ressurssi. Lihtsam kui midagi iseseisvalt uurida on avaldada meelelahutuslikke usutlusi inimestega, kes populaarsust janunevad (etenduskunstnikud ning poliitiku).
  Alternatiiv olekski kohtunike tõusmine avaliku elu tegelasteks.

Artikkel ilmus algselt "Kohtute aastaraamatus 2018" .