Karin Leichter: samasooliste paaride kooselu ja perekonnaelu kaitseala ({{commentsTotal}})

Karin Leichter
Karin Leichter Autor/allikas: Erakogu

Perekond kui grupp lähedasi inimesi tundub igaühele olevat midagi iseenesest mõistetavat, loomulikku, vaat et isegi vältimatut – igal inimesel on perekond. Kuidas aga kiiresti muutuvate sotsiaalsete normide ja õigusteadlikkuse suurenemise tingimustes perekonna mõistet määratleda, küsib oma artiklis riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna analüütik Karin Leichter.

"Eesti keele seletav sõnaraamat" sisustab perekonna mõistet järgmiselt: perekond on abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda. Veel 20. sajandi esimesel poolel oli valitsev perekonnamudel abielul põhinev perekond, kus kõigi majandusliku toimetuleku eest vastutas üksnes mees ja naise ülesanne oli hoolitseda kodu ning laste eest.

Samas tõi individualiseerumine ja soolise võrdõiguslikkuse levik kaasa perekonnamudeli mitmekesistumise ning partnerite rolli võrdsustumise. Nii hakkas 20. sajandi teisel poolel levima abielu kõrval uus kooseluvorm: registreeritud kooselu. Praegu, 21. sajandil esineb mitmeid eripalgelisi kooseluvorme ning kooselu on abielust keeruline eristada: koos elavad paarid on majanduslikult seotud ning neil on lapsed.

Lähtudes eelnevast ja arvestades eri huvigruppide võrdsuspõhiõigust, tundub, et perekonna defineerimisele võiks läheneda üldisemalt: perekond on inimeste grupp, kuhu kuuluvad kaks vanemat ja nende järeltulijad.

Sellises laias käsituses hõlmab perekonna mõiste kooselu, registreeritud kooselu ja abielu ning seda nii eri- kui ka samasooliste paaride vahel. See on aga üksnes teoretiseering, mis viib küsimuseni, kas ka tegelikkuses on Eesti ühiskond taolise abielust ja seksuaalsest sättumusest sõltumatu perekonnamudeli vastu võtnud.

Kuna seadused peegeldavad ühiskondlikke väärtushinnanguid, siis võimaldab sellele küsimusele vastata just olemasolev õiguslik raamistik. Täpsemalt saab vaadata, kuidas on seadusandja samasooliste paaride õigusi reguleerinud ja milline on olemasoleva regulatsiooni rakendamise praktika.

Perekonnaelu kaitseala määratlemine

Nii põhiseaduses kui ka teistes seadustes puudub perekonna mõiste definitsioon. Põhiseadus kasutab termineid, nagu "perekond" ja "perekonnaelu", kuid ei sedasta expressis verbis, millised perekonnamudelid kuuluvad perekonnaelu kaitsealasse. Perekonnaelu kaitsealasse kuuluvad eri aspektid on sätestatud põhiseaduse paragrahvides 26 ja 27. Põhiseaduse pragrahvi 26 esimese lause kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. See on tõrjeõigus, mis kohustab riigivõimu mitte sekkuma perekonnaellu.

Sama sätte teises lausest leiab aga seadusreservatsiooni ehk kindlaksmääratud põhjused, nagu näiteks tervise, kõlbluse ja avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse, mis lubavad siiski seadusega või seaduse alusel eraelu riivata. Põhiseaduse paragrahv 27 tagab perekonnaelu kaitse ilma seadusreservatsioonita ning selles on sätestatud perekonna kui õigusinstituudi garantii. Selle sättega kinnitab põhiseadus, et perekond kui õigusinstituut peab olemas olema ja püsima.

Seadusandja kohustus on luua regulatsioon, mis võimaldab ja tagab perekonna kui õigusinstituudi olemasolemise ja säilimise. Järelikult sisaldavad viidatud paragrahvid erinevaid piiriklausleid ning iseküsimus on, kuidas tuleks viidatud sätteid tõlgendada.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on öelnud, et põhiseaduse paragrahv 26 annab igaühele õiguse eeldada, et riigivõim ei sekku perekonna- ja eraellu, ent paragrahv 27 lõige 1 annab isikule õiguse eeldada riigilt positiivset tegevust, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Kolleegium on möönnud, et taolise positiivse ja negatiivse kohustuse vahele on sageli keeruline joont tõmmata.

Seega võib kohtupraktikast järeldada, et perekonnaelu kaitse on nende kahe põhiseaduse paragrahvi vahel jagatud ning vaidluse korral peab kohus valima, kummast perekonnaelu kaitsvast sättest lähtuda.

Veel tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et põhiseaduse paragrahv 27 kajastab lisaks perekonna kaitsele ka abikaasade, vanemate ja laste õigusi. Selliste õigusinstituutide käsitlemine ühes paragrahvis paneb tahes-tahtmata küsima, kas põhiseaduse paragrahvis 27 on perekonna mõiste seotud abielu instituudiga, mis perekonnaseaduse järgi on mehe ja naise vaheline liit.

Riigikohtu halduskolleegium on juba 2000. aastal asunud seisukohale, et põhiseaduse paragrahvi 27 lõige 1 kaitseb riigi alusetu sekkumise eest ka mehe ja naise sellist perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud.

Niisiis võib öelda, et abielu on üks kitsas tahk perekonnaelu laias tõlgenduses.

Ka õigusteadlased on avaldanud arvamust, et abielu on midagi muud kui perekond, ja sealhulgas on õiguskantsler märkinud, et abielu on üks perekonnapõhiõiguse osa, mille kaudu tunnustatakse perekonnaelu ning mille puhul nähakse ette õiguslik raamistik perekonnaeluga kaasnevate isiklike ja varaliste suhete reguleerimiseks.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pole perekonna mõistet põhjalikult käsitlenud. 2018. aastal pidi kolleegium hindama kooseluseaduse rakendamisaktide andmata jätmise põhiseaduspärasust.

Kolleegium võttis seisukoha pikalt diskussooni tekitanud küsimuses – kas kooseluseadus on jõustunud või mitte –, leides, et see on jõustunud. Perekonnaelu kaitseala käsitleti põgusalt, viidates Riigikohtu halduskolleegiumi määrusele, milles leiti, et "perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Sellised kitsendused ei ole põhiseadusest leitavad ka tõlgendamise teel. Ka ei ole samasooliste isikute kooselu Eestis seadusega keelatud ega karistatav."

Lisaks tugines halduskolleegium Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) praktikale, mille järgi kuulub samasooliste isikute kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega, perekonnaelu kaitsealasse. Perekonnapõhiõiguse kaitseala määratlemisel on viimati esitatud seisukohad ühed märkimisväärseimad, käsitledes samasooliste isikute kooselu perekonnapõhiõiguse kontekstis.

Euroopa inimõiguste kohtu praktika

Siinkohal võikski perekonnaelu kaitseala määratlemisel pöörata tähelepanu EIK-i praktikale, kuna põhiseaduses sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse sõnastamisel on võetud eeskujuks just Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 8. Selle sätte esimese lõike kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu.

Kui varem paigutus EIK praktikas samasooliste paaride kooselu pigem eraelu kaitsealasse, siis alates 2010. aastast kuulub see perekonnaelu kaitse alla. EIK, võttes arvesse sotsiaalseid arengusuundi ning asjaolu, et mitmed konventsiooni osalisriigid on tunnustanud samasooliste paaride kooselu, leidis, et samasooliste paaride püsiv faktiline kooselu kuulub perekonnaelu kaitsealasse, nii nagu see oleks ka samas olukorras olevate erisooliste paaride puhul.

Seejuures tõlgendab EIK perekonnaelu mõistet avaralt, öeldes, et perekond hõlmab nii abielul põhinevaid suhteid kui ka teisi faktilisi perekondlikke sidemeid, kus osapooled elavad koos abieluväliselt või on näidanud, et suhe on püsiv. EIK-i hinnangul sõltub perekonnaelu olemasolu tuvastamine asjaolust, kas inimeste vahel on ka tegelikkuses lähedased ja isiklikud suhted.

Olukorras, kui paar pole kooselu registreerinud, lähtub EIK perekondlike suhete hindamisel lisaks kooselu tuvastamisele sellest, kui kaua on suhe kestnud ning kas paar on näidanud oma pühendumust üksteisele. Kusjuures, kui paar siiski ei ela koos, ei tähenda see, et suhe pole püsiv – see ei sõltu koos elamisest.

EIK põhjendab taolist lähenemist järgmiselt: praeguses globaliseerunud maailmas elavad nii abielus kui ka registreeritud kooselus paarid teatud perioodidel kaugsuhtes, paiknedes tööga seotud või muudel põhjustel eri riikides. See asjaolu ei mõjuta suhte püsivust ning vajadust kaitsta perekonnaelu. Eeltoodud seisukoht kehtib nii eri- kui ka samasooliste paaride kohta.

Üks peamisi elemente perekonnaelus on lapse ja tema vanemate vaheline suhtlus. EIK-i praktikas on senimaani öeldud erisooliste paaride kohta, et kui laps sünnib abielus olevate vanemate perekonda, kuulub ta ipso jure perekonnaelu kaitsealasse. Abieluväliselt sündinud laste ja nende vanemate õigussuhete eristamine abielus tekkinud perekonnaõiguslikest suhetest peab toimuma väga kaalukatel põhjustel. Näiteks traditsioonilise perekonna kaitse, millel puudub ühene definitsioon, ei pruugi olla seaduslik eesmärk piirangute kehtestamisel.

Õigust perekonnaelu austamisele on rikutud, kui lapse isal on abieluvälises suhtes saadud lapse puhul vähem õigusi kui isal, kes saab lapse abielulises suhtes. Samuti on tuvastatud konventsiooni rikkumine, kui abieluväliselt sündinud lapsel on vähem õigusi võrreldes abielus sündinud lapsega. Seda eriti juhul, kui laps jäetakse ilma pärimisõigusest just seetõttu, et ta on sündinud abieluvälises suhtes.

Samamoodi, nagu kuulub EIÕK perekonnaelu kaitsealasse samasooliste paaride kooselu, kuuluvad sellesse kaitsealasse ka nende lapsed. Kuna samasoolised paarid ei saa lapsi loomulikul teel, võib tekkida olukord, kus üks osapool on lapse bioloogiline vanem, teine aga lihtsalt lapse bioloogilise vanema kooselupartner. EIK on võtnud seisukoha, et perekonnaelu kaitse laieneb ka perekonnamudelile, kus samasooline paar kasvatab last, kelle on üks partneritest saanud kunstliku viljastamise abil.

Mis puudutab adopteerimise võimaldamist, siis pole riikidel kohustust kohelda abielus erisooliste paare ja abielus mitteolevaid samasooliste paare võrdselt. Kui aga riigid on võimaldanud adopteerimist kooselavatele paaridele, siis peab see olema võimalik nii eri- kui ka samasoolistel paaridel.

Samas on EIK märkinud, et EIÕK artikkel 8 ei kätke iseenesest õigust luua perekond või õigust adopteerida. Teisisõnu, õigus perekonnaelu austamisele eeldab perekonna või potentsiaalse suhte olemasolu. Seega ei laiene perekonnaelu austamise kaitseala nendele juhtudele, kus isikutel on alles soov hakata perekonda looma.

Kokkuvõttes on riikidele antud kaalutlusruum samasooliste isikute õiguste reguleerimisel, sealhulgas otsustamisel, kas lubada samasoolistel isikutel kooselu registreerida või abielluda ja kas tunnustada välismaal sõlmitud kooselu või abielu. See kaalutlusruum on kitsas, kui küsimuse all on isikute erinev kohtlemine tulenevalt nende soost või seksuaalsest orientatsioonist.

Arvestades, et Euroopa riigid annavad samasoolistele paaridele üha rohkem õigusi perekonnaelu kaitsealas, tuleb nende paaride õiguslik tunnustamine vähemalt mingil moel tagada. EIK on rõhutanud, et vähemusgruppide õiguste reguleerimisel tuleb vältida õiguslikku vaakumit, mis ei võta arvesse sotsiaalset reaalsust ning milles samasoolised paarid peavad iga päev tegelema sellisest olukorrast tulenevate probleemidega.

Juriidiline hetkeseis

Milline on samasooliste paaride juriidiline hetkeseis Eestis? Peamised vaidlused on kerkinud 1. jaanuaril 2016 jõustunud kooseluseaduse pinnalt, mille rakendamisseadus on seni vastu võtmata.

Nimetatud seadus võimaldab kahel eri või samast soost füüsilisel isikul, kellest vähemalt ühe elukoht on Eestis, sõlmida kooselulepingu. Juba 2015. aastal, see tähendab enne seaduse jõustumist, ütles tolleaegne Notarite Koja esimees, et kooselulepingu sõlmimine kätkeb endas mitmeid ohte. Ta tõi põhiliste murekohtadena esile neli teemat: võimalikud topeltkooselud, partneri tehingute ja võlgade nähtamatuks jäämine, kooselu seadusjärgse seaduspärase lõpetamise võimatus ning pärimisõiguse puudumine. See ennustus on osaliselt täide läinud.

Kohtupraktikast nähtub, et probleemid, millega kohtusse pöördutakse, on tsiviilasjades seotud registrikannete tegemise, lapsendamise ja kooselulepingu tunnustamise, lõpetamise või selle sõlmimiseks loa saamisega. Haldusasjades on samuti taotlusi registrikannete tegemiseks, kuid lisanduvad elamisloa taotlemise ja mittevaralise kahju hüvitamise küsimused.

Võib täheldada, et need teemad kajastuvad mõneti eespool käsitletud EIKi praktikas. Seejuures on riigikohtusse jõudnud vaid neli samasoolisi paare puudutavat kaebust, millest üks rahuldati osaliselt, üks jäeti läbi vaatamata ja kaks on antud lahendada üldkogule. Järelikult on valdav osa kaebusi lahendatud haldus-, maa- või ringkonnakohtus.

Praeguse esimese ja teise astme kohtupraktika alusel võib täheldada, et valdav osa kohtuid peab samasooliste paaride kooselu põhiseaduses sedastatud perekonnaelu kaitsealasse kuuluvaks. Samast soost isikutel on võimalik sõlmida kooseluleping ja lapsendada, kui on täidetud kõik seaduses sätestatud eeldused.

Olukorras, kus mõni toiming jääb tegemata kooseluseaduse rakendamise seaduse puudumise tõttu, leitakse analoogiat ja tõlgendamist kohaldades lahendus, mis tagab perekonnaelu kaitse. Nii on kohus kohustanud tegema vajalikke registrikandeid või võimaldanud sõlmida kooselulepingu ilma abieluvõimetõendita. See aga ei tähenda, et kohtupraktikas on kooselu võrdsustatud põhiseaduses või perekonnaseaduses sätestatud abieluga.

Need sätted, mis näevad abielupaarile ette teatud õigused, mida pole ette nähtud kooselavatele paaridele, põhjustavad enim vaidlusi. Selliste vaidluste tuumaks on samasooliste paaride etteheide seadusandjale, et viimane pole võtnud vastu piisavaid õiguslikke meetmeid samast soost paaride õigusliku olukorra reguleerimiseks.

Arvestades arenguid Euroopa riikides ja samasooliste paaride õigusteadlikkuse kasvu, võib prognoosida perekonnaelu puudutavate vaidluste arvu suurenemist kohtutes, sh riigikohtus. Seega on märkimisväärne areng perekonna elu mõiste sisustamisel veel ees.

Artikkel ilmus algselt "Kohtute aastaraamatus 2018" ja on avaldatud lühendatult.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Kohtute aastaraamat 2018



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: