Kuidas teid ministeeriumis vastu võeti?

Väga toredasti. Rahvas oli meie nõupidamiste ruumis ja sain kõigiga kohe kollektiivselt tuttavaks. Nii, et ei midagi ebatavalist. Tore inimlik suhtlemine nagu alati.

Kas meenutati ka teie viimast käiku kultuuriministeeriumisse seoses ERM-i juhi konkursiga, kus jäite alla Alar Karisele ja mille järel olevat te ministeeriumihoonest lahkudes öelnud, et "ühel päeval tulete sinna majja veel tagasi"?

Ei meenutatud. Selliseid sündmusi on inimese elus kindlasti palju ja sellest pole ju mõtet selles mõttes eraldi rääkida, et selles midagi sümboolset ei olnud. See oli konkurss nagu iga teinegi.

Millised on teie esimesed sammud ministrina?

Ma kõigepealt süvenen kahte protsessi. Üks on valitsuse saja päevaga seotud tegevuskava ja selle natuke pikem vaade - valitsuse üldine tegevuskava, mis lähtub koalitsioonileppest. Teine pool on seda planeerimisprotsessi toetama pidav riigieelarve strateegia (RES) arutelu. Sisulise planeerimise ja selle rahalise katmise teemad on algul põhilised.

Kas te kavatsete minna edasi kultuuritöötajate palgatõusuga, mis oli teie sotsiaaldemokraadist eelkäija Indrek Saare üks peamisi prioriteete. Ja kui plaanite, siis kas miinimumpalkade tõusuga, nagu tegi Saar või tuleks tõsta kõigi palku?

Miinimumpalkade tõus on olnud viimastel aastatel tõesti päris kiire. See on omakorda kaasa toonud, et organisatsioonid on pidanud ise leidma vahendeid palgavahede hoidmiseks või siis teise taseme töötajate või eristaatuses töötajate, kellel ei ole näiteks kõrgharidusnõuet, palkade tõstmiseks. Ei ole võimalik ainult tõsta miinimumnivood, see poob kinni vahed näiteks osakonnajuhatajate, tippspetsialistide ja tavatöötajate palkade vahel. Nii organisatsioon lämbub.

Kui mõnel kultuuriasutusel on olnud lisavahendeid omatulu näol, siis ta on saanud neid vahesid ise katta. Kui ei ole, siis on see asutus jäänud väga raskesse seisu. Pigem võiks palgafondi eraldamine asutusele olla selline, et asutuse juhtkonnal oleks võimalus seda vabamalt planeerida ja mitte väga detailselt ette kirjutada, mida palgafondiga tegema peab.

Samas ei saa ma praegu öelda, kas me üldse vahendeid leiame palgatõusuks, sest ka eile (neljapäeval - toim.) rahandusministeeriumi ametnikelt saadud ülevaade riigieelarve planeerimise seisust ei olnud julgustav.

Rahandusministri tooli omav EKRE on avaldanud arvamust, et nemad toetaksid pigem rahvuskultuuri ja rahvusteatreid. Kas NO99-tüüpi ühiskonnakriitilistel projektiteatritel on tulevikus üldse lootust raha saada?

Mina ei hakka eelistama ministrina ühtegi žanri. Looming on vaba ja millised loomingu väljundid publikule mingil ajahetkel huvi pakuvad, sellega peavad tegelema need teatrid ja kollektiivid, kes oma publiku poole pöörduvad. Mina ei hakka teatritelt konkreetset loomingut tellima, nii nagu kultuuriministeerium ei hakka ka meediaorganisatsioonidelt tellima konkreetset ajakirjandust. Iga meediaorganisatsioon realiseerib ajakirjandusvabadust ise. Muidugi, kui ei ole just tegemist mingi konkreetse suure programmi ja sündmusega, nagu Eesti Vabariik 100 või laulu- ja tantsupidu.

Vanemuine on toonud välja, et nende balletitrupis on valdavalt välismaalased, kellest mitmed jäid elamislubade piirarvu täitumisel sellest välja. Kas teie hinnangul tuleks artistid kvoodi alt üldse välja võtta?

Mina saan aru, et seal on olnud osaliselt teemaks ka palga suurus, et mujalt toodavatele spetsialistidele ei tohi maksta Eesti keskmisest madalamat palka ja see on olnud takistuseks. Nii, et neid teemasid võib olla rohkem. Praegu ma ei ole nii kursis, et ma saaksin seda kommenteerida.

Nii, et oma seisukohta te kvoodiga seoses öelda ei soovi?

Ei, mina kindlasti ei võta seisukohta, et kvoot tuleb ära kaotada ega hakka ka ütlema, mil määral teda tuleks seda karmistada või lõdvendada.

Kas SA Kultuurileht väljaanded võiks tuua ERR-i alla, et tagada neile senisest tugevam veebiväljund ja turundustugi?

Jällegi, mul on raske nii detailselt vastata, kui ma ei ole ennast detailideni kurssi viinud. Selle nädala alguseni olin ma ju veel Tartu kutsehariduskeskuse direktor. Selge on, et ajakirjanduslike väljundite mitmekesisus on Eesti ühiskonnale tähtis. Ja kui vaja, tuleb seda ka rahaliselt toetada. Rahvusringhäälingul on oma rahastamismudel, teatud hulgal kultuuriajakirjandusel on oma rahastamismudel. On toetatud kojukannet. Mooduseid on palju. Võib-olla peab tõesti selleks, et säiliksid võimalikult mitmekesised väljaanded, võtma midagi dramaatilisemat ette ja muutma finantseerimise mudeleid. Või muutma organisatsioonimudeleid. Aga selle juurde jõuame ajapikku.

Ütlesite, et eelarveprognoos pole rõõmustav. Kui raha on vähe ja tuleb teha raskeid valikuid, siis kas ehitaksite ERR-i uue telehoone (koos tehnikaga 56 miljonit) või renoveeriksite Rahvusraamatukogu (65 miljonit)?

Raske öelda. Selles valikus on kahtlemata veel kümneid ja kümneid teisi objekte. Niisuguse dilemma ette panek on midagi sarnast, kui autojuhil tuleb otsustada, kas sõita ühele poole inimestele otsa või teisele poole. Elu nii lihtsustatud valikuid tihti ei paku. Mõtleme, töötame mõlemas suunas, et mõlemad oleks võimalikud.

Millises õhkkonnas möödus esimene valitsuse istung?

Väga töises, kõik olid süvenenud. Me saime infot mitmes olulises valdkonnas - nii selles, mis puudutas valitsuse töökorraldust üldiselt kui ka julgeoleku ja eelarvega seotud teemadest. Asjad, mis on tegevuse alustamiseks tähtsad igale ministrile. Olukord oli väga töine, nii et see kollektiiv on kujunemas.

Samas paistis uue valitsuse esimesel pressikonverentsil välja erinev retoorika ja stiil siseminister Mart Helme ja peaminister Jüri Ratase poolt.

Inimeste stiilid on kahtlemata erinevad. Üks on pikk vaade, kuidas valitsus saaks luua sellist kuvandit, et pikaajaliselt rahulikult oma tööd teha ja teine on konkreetsete ülesannete lahendamine konkreetsetel istungitel. Ma arvan, et peaministri mure on seotud pigem pikaajalise töörahuga ja sellega, et kui stiilid väga põrkuvad ja ümberringi on liiga palju takistavaid tülisid, siis kujuneb negatiivne üldpilt ja igapäevast rahulikku tööd on raske teha. Aga minu meelest on sellel valitsusel eeldused oma tööd hästi teha. Ma jagan peaministri muret üldise tööõhkkonna, kogu Eesti ühiskonna sidususe asjus ja loodan, et üldine hõõrumine avalikus elus ei takista valitsusel oma potentsiaali realiseerida.

Milline on teie seisukoht Marti Kuusiku juhtumiga seoses? Kas tema tagasiastumine oli õige ja kuidas hindate ajakirjanduse rolli ja kajastust?

Need kahtlused on väga tõsised ja takistavad avalikus elus eesliinil oma töö tegemist. Ma arvan, et minister Kuusikul ei jäänud midagi muud üle kui tagasi astuda. Ma usun, et tal oleks olnud võimalik seda otsust langetada ka varem, et asi lahendada juba enne valitsuse ametisse vannutamist. Nüüd on tal võimalus ennast kohtus kaitsta. Kui see üldse kohtusse läheb. Aga on ilmselge, et antud kahtlused ei oleks lasknud tal valitsuses tööd teha. Nii et tema tagasiastumine oli möödapääsmatu.