Pärast 3. märtsi parlamendivalimisi olid Isamaa juhid nõus tegema valitsuse kellega iganes – Reformi- või Keskerakonnaga, sest nad ei tahtnud kukkuda opositsiooni. Seal olnuks nad koos EKRE-ga, mis tähendanuks, et rahvuskonservatiivid domineerinuks ja Isamaa jäänuks nende varju. Nii oli nende eesmärk minna valitsusse koos EKRE-ga.

See on üks järeldus, mille saab teha laupäeval Isamaa esimeheks tagasi valitud Helir-Valdor Seederi kõnest erakonna suurkogul.

Huvitav kõne oli, ilma igasuguse irooniata. Sest selle pidas mees, kes tõi oma erakonna kahe aastaga valimiskünnise piirilt uue koalitsiooni ühe arhitekti tugitooli. See pani kuulama ja siis uuesti üle lugema. Seeder tunnistas, et Jüri Ratase teine valitsus ei ole talle armastusabielu, et talle ei meeldi EKRE populistlikud avaldused, ei meeldi Keskerakonna koostööprotokoll Venemaa võimuparteiga, aga ei meeldi ka sotsiaaldemokraatide toetus ÜRO ränderaamistikule ja ei meeldi Reformierakonna üleolev valitsemisviis.

Loed seda, mis Isamaale teiste juures ei meeldi ja tekib paratamatult küsimus, et kellega siis saaks üldse ühise valitsuse teha. Aga teisalt, poliitikas polegi armastust, on rohkelt huvisid ja emotsioonitut kalkuleerimist, mille tihti lõpetab lause "Ei midagi isiklikku." Ja kuigi Seeder ütles ilusasti, et poliitilised lepped püsivad usaldusel, siis poliitikas napib ka usaldust. Pigem on edukad need, kellel on partnerite suhtes kõikehõlmava usalduse asemel mõistmist või vähemalt tõsist soovi mõista, miks koalitsioonikaaslane või opositsioonipartei käitub just nii nagu ta käitub. Arusaamine annab sageli trumbid.

KEI valitsuse – Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni – kohta arvas Seeder, et pikemas plaanis on see võib-olla ainus tee, mis pakub natukenegi lootust ületada ohtlik lõhe ja ühiskonda veidigi lepitada.

Ent, millist lõhet me ületame ja kuidas ühiskonda lepitame? Ja miks on üldse kärisenud lõhe, et ühiskond vajab lepitamist? Nendele küsimustele Seeder ei vastanud. Küll aga tõdes: "Tasakaal ja väärikus on ajakirjandusest kui ka poliitikast kadumas. Aeg on teadvustada, et turumajanduslik klikimeedia – kõik müügiks ja poliitikute joondumine selle standardi järgi on vaba sõna surm."

Härra esimees, lubage vastu vaielda.

See ei ole tasakaalu ja väärikuse kadumine nii meediast kui ka poliitikast. Me näeme hoopis peavoolupoliitika populismistamist, mis on poliitikute, mitte ajakirjanike valik. Need poliitikud ju teavad, et kuigi populistide taga ei ole rahva enamus, siis flirt populistide demagoogiliste loosungite ja sõnapruugiga tundub neile kasulik. See ongi poliitika populismistamine. Või populismi peavoolustamine, kui soovite.

Et mõni näide? Palun. Vaatame uue valitsuse välisministri Urmas Reinsalu (Isamaa) tsitaati paar päeva tagasi toimunud ühiskonnauuringute instituudi seminari "Kuidas kokku lappida katkiläinud ühiskond?" paneeldiskussiooni järgsest pressiteatest: "Sotsialistid-liberaalid soovivad ehitada utoopiat, aga terve mõistusega inimene tahab säilitada oma juuri – inimest eristab loomast see, et ta tahab oma väärtusruumi alles jäämist. Kultuurisõdade konflikt imporditi sisse ning sellega alustati 2014 kooseluseadusega."

Sisu sisuks, kuid milline muljeltavaldav sõnavara ja kui meeldejäävad kujundid. Kiuslikult, aga võib-olla hoopis asjalikult küsides, kas Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi definitsiooni kohaselt võiks seegi lausestus iseloomustada poliitikute joondumist klikimeedia standardi järgi? Võime muidugi ka mõistvalt, ent tegelikult allaandvalt mõelda sellele, et kohe algavad Euroopa Parlamendi valimiste päevad ja poliitikud püüavad tähelepanu.

Hiljuti tekitas ühes sõpruskonnas huvi Harvardi ülikooli professorite Steven Levitsky ja Daniel Ziblati raamat "Kuidas demokraatiad surevad" ("How Democracies Die", Steven Levitsky, Daniel Ziblatt. Great Britain, Penguin Books, 2018).

Selles mööndakse, et äärmuslikud demagoogid tõusevad aeg-ajalt võimule kõigis ühiskondades, ka hea tervisega demokraatiates. Demokraatia proovikiviks ei ole see, kirjutavad Levitsky ja Ziblatt, kas sellised tegelased kerkivad esile, vaid see, kas teised poliitilised juhid töötavad selle nimel, et demagoogia-liidrid võimult eemal hoida. Selline isoleerimine nõuab poliitilist julgust, tõdevad autorid, ning hoiatavad: demokraatia püsimisele on ohuks, kui hirm, valearvestus või omakasupüüdlikkus toovad need äärmuslikud jõud poliitilisse peavoolu, poliitilisele keskpõrandale.

Kuidas eelnevat arutluskäiku kokku võtta? Selle tegi üks raamatut lugenud poliitikahuviline Facebooki kasutaja – kui peavoolupoliitikud annavad äärmusjõududele sõrme, kaotavad nad käe.