Raul Rebane: sümboolsete aktide võitlus
Raul Rebane vaatleb Vikerraadio päevakommentaaris praegust meediapilti teise nurga alt ning väidab, et käimas on enneolematult terav sümboolsete aktide võitlus.
Pärast valimisi, eriti viimastel nädalatel, on meediaruumi täitnud äärmiselt tugevad sümboolsed aktid. Me näeme valgete ülemvõimu demonstreerivat märki parlamendi avaistungil ja hiljemgi. Me näeme presidenti lahkumas riigikogu saalist ministri ametisse kinnitamisel. Me näeme, et riigikogu esimees laseb riigikogust esimese asjana ära viia Euroopa Liidu lipud, me näeme kaabusid ja kirjadega sviitreid. Tallinn on ülemaailmne venekeelsete kirjandite pealinn, minister viib kabinetist minema presidendi portree ja nii edasi.
Selline intensiivne sümbolisõda on meil unikaalne. Osa tahaksid rahu ja soovitavad, et selliseid asju eriti tähele ei pandaks. See ei ole paraku võimalik. Kõik olulised asjad toimuvadki just sümbolite maailmas, sest sisaldavad tohutu palju rohkem infot kui tekst.
Ehk tuntuim sümbol on rist ja selle nimel on aegade jooksul ususõdades miljoneid inimesi tapetud. Onu Sam, vene karu ja pekingi part ütlevad hetkega palju. Teed kolm joont Eiffeli torni kujutiseks ja sul on kohe selge, et räägid Pariisist, orav on Reformipartei, Savisaar ninasarvik ja nõukogude ajal, kui televiisorist mängiti "Luikede järve", siis said inimesed aru, et keegi on surnud.
Sümboolseid asju on eriti hea kajastada meedias, sest "kõik saavad aru". Sa võid ette valmistada kolm tundi tarka juttu maksude langetamisest või pensionide tõstmisest, aga kui Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder ilmuksid neid tekste rääkima kaabud peas, siis võib kindel olla, et see pilt täidaks hetkega kogu meediaruumi. Kus on siis tegelik võim, kas poliitiliste lubaduste või sümbolite käes?
Naeruväärsed on argumendid, mis väidavad et presidentidel pole võimu. Neil on sümboolne võim ja see on suur. Lennart Meri andis 27. märtsil 1997 pressikonverentsi Tallinna lennujaama WC-s, sest see oli halvas seisukorras. Alguses kritiseeriti, et ei sobi selline asi presidendile. Nüüd tuuakse seda PR-piiblites esile kui eriti head näidet sümboolse võimu efektiivsest kasutamisest, kuna muutis inimeste käitumisi ja suhtumisi. See ongi võim.
Toomas Hendrik Ilves oli üks initsiaatoreid presidentide visiidiks Gruusiasse 2008. aasta kriisi ajal. Praktilist kasu poleks neist seal olnud vähimatki, aga sümbolina oli visiit erakordse tähendusega ja see on kindlasti üks põhjus, miks Gruusias Eestisse lausa ülevoolavalt sõbralikult suhtutakse. Visiit oli suur sümboolne toetusakt. Nagu ka Barack Obama kõne Tallinnas.
Sümboolne tähendus on ka Marie Le Peni Eesti visiidil. Kas läheksite teda, lilled käes, teel lennujaamast kesklinna tervitama?
Kersti Kaljulaidi kaks viimase aja sümboolset akti, sviiter vaba sõna toetuseks ja lahkumine saalist Marti Kuusiku esitlemise ajal, on kutsunud esile tema oponentide ebatavaliselt raevuka kriitika. Igor Gräzin nimetas teda matsiplikaks ja vaimselt tasemelt vene lüpsjaks-karjatalitajaks ja Tallinna TV "Meedia keskpunkt" nimetas teda kolhoosnikuks ja riigipöörde ettevalmistajaks.
See piire ületav kriitika on aga just märk, et asi õnnestus ja ta teostas sümboolselt võimu väga tugeval kujul. Pärast neid tema samme ei saa ju enam naistevastasesse vägivallasse või meediavabaduse piiramisse endiselt suhtuda. Ta muutis hinnanguid ja käitumist ja see ongi võim. See, kas te nimetate tema riietust pusaks, dressipluusiks või sviitriks, on täiesti teisejärguline. Sellega anti edasi sõnum ja tähtis ongi sõnum, mitte riideeseme materjal ja vorm.
Selline sümboolsete aktide võitlus viitab suurtele pingetele ühiskonnas, võimalik, et isegi kriisile. Asi on selles, et sümbolid on nii väärtuslikud, et neist ei saa lihtsalt loobuda. Poliitilise kokkuleppega võid teha kompromissi, et "raha mulle, kurgid sulle", aga risti haakristiga ilma vägivallata enamik ei asenda.
Ja see tähendab, et see kõik ei lähe ise üle. Sümbolite ja väärtuste konflikt on juba liiga terav. Leonid Krainov-Rõtovile kuulub ilus väljend "iga valitsus on Ajutine".
Kas meie oma on ajutine, nagu kõik valitsused, või väga ajutine, selgitataksegi sümboolsete aktide võitluses.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel