Mänguasju polnud ja mängud lõppesid väga vara, meenutas "Aktuaalsele kaamerale" viieaastaselt Siberisse viidud Külli Hiiesaar.

Puka raudteejaama perroonipoolne külg on ajutiselt saanud uue nime - Kargat. See on kaugeim paik, kuhu siit 70 aastat tagasi inimesi viidi. Rühmituse Sled ehk Jälg kunstiprogramm "Siberi lapsepõlv" toob üritusi kõigisse 16 raudteejaama, kust 1949. aasta märtsis väljusid küüditamisrongid. Igal pool on oma teema.

Tuhandete laste saatuse lugu, kelle maailm algas Siberi-aastatega, on vähe uuritud. Sled on seda nüüd kolm aastat teinud - nii Eestis kui ka Siberis. Ja lapsed mäletavad vägivalda pisut teisiti kui täiskasvanud.

"Milliseid esemeid võeti Siberisse kaasa, milliseid esemeid seal kohapeal pidi leiutama, millised esemed olid väärtuslikumad. Oleme uurinud, milline oli igapäevaelu nii, nagu lapsed seda seal mäletavad," rääkis rühmituse Sled juht, antropoloog Marika Alver.

Olid seltskonnamängud ja laste mängud. Seltskonnamäng, mida tollest ajast mäletatakse, on "Lillede flirt" - mängukaartide vahel olid lillepildid, millest igaüks kandis oma sõnumit.

Külli Hiiesaar viidi Siberisse viieaastaselt, koos temaga oli vaguneis palju lapsi.

"Seal kõrvalvagunis oli üks väike poiss ja tema ütles, et küll on hea - siin saab nii palju mängida! Istu muidu selle vanaemaga kodus ja igavle. Aga seal kohapeal... Lapsed leiavad alati võimaluse mängida. Muidugi mingeid mänguasju ei olnud. Mängud lõppesid muidugi väga vara ära, sest kümneaastastel olid juba oma tööd," rääkis ta.

Kunstiprogramm "Siberi lapsepõlv" lõpeb 14.juunil.