Raivo Lott: Juhan Peeglist – austuse ja lugupidamise lugu
Kui mõtlen oma õpetajale Juhan Peeglile, mõtlen ühtlasi sellest, kuidas muutub üks inimene autoriteediks, mis on see, mis toob austuse ja lugupidamise, kirjutab Juhan Peegli 100. sünniaastapäeva puhul Raivo Lott.
1976. aasta suvel teadsin tulevase žurnalistika osakonna üliõpilasena küll Juhan Peegli nime, aga ei midagi väga rohkemat. Peeglist, selle osakonna loojast, sai sügisel ka esimese lennu kursuse juhendaja. Nõnda said meist Peegli lapsed.
Aastad tõid teadmise, miks Juhan Peeglit austati. Usun, et kõik algab suhtumisest. Ma küll ei mäleta, et Juhan oleks kellegi peale häält tõstnud või kedagi mõnitanud. Ta suhtus võrdse lugupidamisega nii üliõpilastesse kui ka õppejõududesse.
Tudengid olid tema käe all kaitstud. Oli küllalt juhtumeid, kui nõuti üliõpilaste karistamist, ent Peegel ei pidanud seda vajalikuks. Oli muidugi ka juhtumeid, kui ka žurnalistika osakonna tudengid eksmati said, aga siis lihtsalt polnud enam võimalik aidata. Ajad olid sellised.
On meeles see seminarka lugu. Oskar Kruus on meenutanud: "Seminarka asub peahoones kolmandal korrusel aula rõdu kõrval. Kaks suurt ruumi, raamatukappe ja laudu otsani täis. Laudadel väikesed riiulid peal, nii et vastasistujaid pole nähagi. Hämarus ja õppimise meeleolu. Nagu sisse astud, tuleb tahtmine midagi lugeda või tuupida".
Ent tollane rektoraat (TRÜ rektor oli tollal Arnold Koop) otsustas seminarka ehk filoloogide raamatukogu peahoones likvideerida. Üliõpilased otsustasid sellele vastu astuda, eesotsas oli ka žurnalistika tudengeid.
Üliõpilased kaotasid selle mängu. Juhan Peegel kutsuti rektoraadi ette, küllap öeldi palju vängeid sõnu ja nõuti karistamist. Oli vist hetk, mil Juhan tahtis moodsalt öeldes tagasi astuda. Aga ta jäi. Vist kedagi ka ei karistatud, igal juhul mitte Peegli käe läbi. Sõjaveteranina oli tal võimalus olla kilp ja ta kasutas seda võimalust.
Kui saad, ära kirjuta
Tema loenguid oodati. Need olid täidetud sooja ja sõbraliku huumoriga. Ta ütles naljaga koos väga olulisi asju, mis just seetõttu meelde jäid. Nali oli oluline, aga selle kõige sisuks olid tõsised asjad. Näiteks ütles ta tihti: "kui saad, ära kirjuta". Seda ajakirjandust õppivatele inimestele. Sisu oli sügavamal. Kirjuta siis, kui kirjutamata ei saa. Vaid siis tuleb midagi, mis lugemist väärib.
Või siis: "ajakirjanik võid sa olla, aga inimene pead sa olema". Kindlasti on siin mõttekoht praegustele tegijatele. Et alati on sul valik, kuidas öelda, mida ja kellele öelda. Peegel oli igas olukorras väärikas. Olla väärikas ja mitte mängida neid mänge, mida sulle püütakse peale suruda, jääda väärikaks ja mitte vastata kui sind külvatakse üle labasustega. Ka see on üks viis, kuidas katkestada kurjuse ahelat.
Kirjad Juhanile
Juhan Peegli 100. sünniaastapäevaks tegime oma Õpetajale ka kingituse. Igaüks meist kirjutas Juhanile kirja, need mõtted võeti ka videole ja need saavad nähtavaks 17. mai õhtul pidulikul koosviibimisel Tartu Ülikooli kohvikus.
Minu kursuseõde, kirjanik Kärt Hellerma kirjutas Juhanist nii: "Juhan Peegel oli meie õpetaja, meie isiksuste vormija ja eeskuju sügaval nõukogude ajal. Ta õpetas meid, kuidas lootusetus olukorras vastu pidada. Ta õpetas meid lootuse ja tüdimuse vahelisel piiril balansseerima nii, et tüdimus kunagi päriselt lootust ei varjutanud. Ta õpetas meile ausust olukorras, kus petmine ja valskus oli norm. Ta õpetas meile kohanemist nii, et see polnud veel reetmine. Ta oskas oma vaatepunkti seada kõrgemale olupoliitikast ja ajastule iseloomulikust silmakirjalikkusest. Sõda lähedalt näinuna teadis ta, et surma palge ees on kõigi teod kaalutud ja need kaalud, millega seda tehakse, on ühesugused kõigile. Seetõttu õpetas ta meid ka leppima ja lepitama. Olles tajunud sõja mõttetust, oskas ta hoiduda konfliktidest seal, kus see vähegi võimalik oli. Ta õpetas hoidma oma lähedasi, õpetas hoidma oma sisemist väärtuste kompassi korras, õpetas hoidma elu pühadust".
Mina tahtsin oma kirjas Juhanile aga ära klaarida ühe vana asja.
Kirjutasin: "Mäletad, kui meie esimese kursuse praktikat hindasid ja minu puhul ütlesid, et ühes loos olin kasutanud sõnu, umbes nii, et oli miski jutt ja siis: naljatas näiteks traktorist Juhan Kivi. Ütlesid, et see mees ju ei naljatanud, rääkis täiesti tõsiselt ja sina kirjutad "naljatas". See mees tõesti ei naljatanudki. Siis jäi ütlemata, aga ütlen nüüd ära, mina nii ei kirjutanudki. Rajoonilehe Valga Kommunist tollane vastutav sekretär kirjutas mu loo vaat et ümber ja lisas igasugu sõnu. Aga see õppetund jäi meelde, kõigepealt tuleb kaitsta oma kirjutatut ja põhimõtteid. Aga olulisem tõdemus oli pigem see, et sõna ja lause ja nende tähendus olid Sulle väga olulised, ja nii on mullegi ".
Viimastel kursustel andis Peegel tunde neile, kes eelistasid jätkata trükiajakirjanduses. Siit on mul paljutki tallel tänaseni – ajalehe küljendusest kuni korrektuurimärkideni välja.
Tegelikult on see õnn, kui sul on olnud hea õpetaja. Siis vahel mõtled sellele, kust saavad alguse austus ja lugupidamine ning mida selleks teha.
Toimetaja: Kaupo Meiel