Riigi eelarvestrateegia seob kokku valitsuse eesmärgid, ministeeriumide plaanid ja tegevused ning nende rahastamise järgmiseks neljaks aastaks. Selle eesmärk on planeerida tegevusi ja raha pikemaajaliselt, pidades silmas valitsuse prioriteete, tulevikuprognoose ja üleilmseid trende. Eelarvestrateegia koostatakse igal kevadel.

Valitsus kinnitab selle tavaliselt hiljemalt aprilli lõpul ning riigikogu korraliste valimiste aastal ehk ka seekord hiljemalt mai lõpul.

Eraldi koostatakse 2020. aasta riigieelarve eelnõu, kus on täpsemalt kirjeldatud järgmise aasta tulud ja kulutused. Tulenevalt 2017. aasta vastu võetud riigieelarve seaduse muudatustest on tänavu esimene aasta, kui riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve eelnõu koostatakse samal ajal. Valitsus peab kiitma tuleva aasta eelarve eelnõu heaks hiljemalt mai lõpul. Vajadusel jätkab valitsus eelarvekõnelusi sügisel, lähtuvalt suvisest rahandusprognoosist. Järgmise aasta eelarve võtab vastu riigikogu, kes arutab seda sügisel.

Järgmisest aastast on riigil uue ülesehitusega eelarve. Varasema, kulude lõikes kirjeldatud eelarve kõrval koosneb 2020. aasta riigieelarve ministrite juhitavatest programmidest. See tähendab, et valitsus seab tulemuseesmärgid programmidele ja nende saavutamiseks osutavad riigiasutused teenuseid, mille kvaliteet, maht ja hind on kokku lepitud.

Rahandusministeeriumi tegevuspõhise eelarve projektijuht Eneken Lipp tõi esile, et eelarvestamisel valdkondade vahel koostöö puudub ja ressursikasutust tuleb võrrelda. Seetõttu on alates 2020. aastast programmipõhine eelarve ja kõik kulud on teenustepõhised, nii et väärtus, mis kliendile ehk kodanikule antakse, on mõõdetav. Selleks tuli kõik eelarvestatud tegevused jagada teenusteks ja määrata mõõdikud, millega nende efektiivsust mõõta.

Tulemusvaldkondi juhivad arengudokumendid, mis koosnevad programmidest programmid, mis jagunevad meetmeteks ja nende all on teenused. Programm näitab nelja aasta mõju ja tulemusvaldkond 7-10 aasta mõju. Näiteks transpordi arengukava on seatud 7-10 aasta peale.

Ressursid seotakse teenustega: on sisend, on väljund, seal vahel on teenused, mis on suunatud kodanikule väärtuste loomisele. Nende hindamisel tekib mõju.

Kuluarvestus toimub asutuse tasandil; asutuste eelarvetest moodustub riigieelarve.

Ka kaudsetele teenustele on seatud sihtgrupid ja neid püütakse mõõta väljundite põhjal, nt rahulolu, mida selle abil pakutakse. Tulevikus on plaanis pakkuda neid teenuseid ka proaktiivselt.

Tegevuspõhise eelarve mõju jõuab välja organisatsioonide juhtimistasandini ja nii õpib asutus suhtlema kliendiga ehk kodanikuga.

Igal meetmel on oma juht, kes jälgib mõõdikuid, et mõju saavutataks. On asutusi, kes seda juba teevad, teised alles õpivad seda meetodit kasutama. Kes sellega kohe hakkama ei saa, neid ei karistata.

Järjest enam tuleb rääkida allikaneutraalsetest vahenditest ehk enam ei räägita eraldi riigi vahenditest ja riigivälistest vahenditest.

Nüüdseks on kõik valitsemisalad esitanud oma materjalid tegevuspõhiselt eelarvestamiseks.

Tulemusvaldkondade alla tekivad koostööprogrammid.

Teenuseid on kokku umbes 1300. Sisemised ega välised tugiteenused ei ole juurde arvestatud, sest need on väga suured ja kergitaksid teenuste mahtu tugevalt.

Ministeeriumid osutavad rohkem teenuseid kui asutused. Kodanikele on mõistlik teenuseid osutada asutuste kaudu, mis on neile lähemal.

Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna eelarve juht Regina Vällik rääkis, et nüüd on riigieelarve koostamine eelarvestrateegia koostamisega samal ajal kevadel. RES kinnitab valitsus mai lõpuks (kui ei ole valimisteaasta, siis aprilli lõpuks), misjärel liigub see edasi riigikokku. Selle vastuvõtt peaks jääma septembri keskele.

Protsessi muutmise eesmärk oli võimaldada riigikogul tutvuda riigieelarvega varem ja pikemalt kui alles septembris.