Ehkki digilugu.ee keskkonnas on immuniseerimisandmete plokk olemas juba peaaegu kolm aastat, siis enamikul inimestest on see andmeväli tühi, isegi kui nad on end lasknud viimase kolme aasta jooksul vaktsineerida.

Nimelt on tervishoiuasutustel kohustus alates 2016. aasta 1. juulist sisestada patsientide vaktsineerimisinfo tervise infosüsteemi, ent seda saab teha üksnes juhul, kui IT-süsteem on viidud uuele standardile, muidu küll andmed süsteemi jõuavad, ent need ei ilmu nähtavale ei patsiendile ega ka näiteks perearstile, juhul kui patsient on end vaktsineerinud nakkuskeskuses või apteegis.

Enamikul tervishoiasutustel ei ole kohustuslikku arendust ka ligi kolm aastat hiljem veel tehtud. Selle aasta esimese kvartali seisuga esitas terviseametile oma vaktsineerimisandmed 91 asutust uues süsteemis ja 295 asutust vanas. Tegelikult on tervishoiuasutusi rohkemgi kui 386, aga kõik ei saada oma andmeid elektrooniliselt ei uue ega ka vana standardi alusel ehk lihtsalt ei saadagi.

See tähendab, et vaid alla veerandi kõigist perearsti- ja tervisekeskustest ning haiglatest on üle läinud uuele standardile, mis võimaldab kuvada vaktsineerimisinfot digiloos, nii et seda näevad kõik, keda see puudutab ehk patsient ja perearst ning juhul, kui vaktsineerimine on tehtud näiteks apteegis, siis ka see apteek. Viimase aastaga pole toimunud ka hüpet paremuse poole.

Süsteemi uuendamine seisab nimelt nende tervishoiuasutuste taga, seda ei tehta tsentraalselt. Teisisõnu: riik on omalt poolt rakenduse teinud, ent tervishoiuasutused pole oma osaga järele jõudnud.

Igal tervishoiuasutusel on oma IT-süsteem, mis tähendab, et need tingimata ei ühildu tervise ja heaolu infosüsteemide keskuse (TEHIK) keskse arendusega. Iga asutus peab ise vajaliku arendustegevuse oma süsteemis tegema, et minna üle uuele, riigi kehtestatud standardile, ent see on kallis ja aegavõttev. Nõnda ongi justkui immuniseerimisinfo patsiendiportaalis olemas, ent see infolahter on tühi, kuigi andmed on kusagil ka digitaalselt olemas.

Et arendustegevus ei edene plaanitud tempos, püüab TEHIK teiselt poolt vastu tulla: selle aasta arendusplaanis on leida lahendus, kuidas ka vana standardiga saadetud vaktsineerimisinfo ikkagi patsiendile ja arstile nähtavaks muutuks.

"Oleme leidmas lahendust," kinnitab TEHIK-u kommunikatsioonispetsialist Monika Soosaar ERR-ile.

Paralleelne paberpass

Seni aga jätkub sünnitusmajas uutele, 21. sajandi kodanikele kollaste paberpasside andmine, et nende vaktsiinisüstid sinna üles kirjutada. Terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna peaspetsialist Irina Filippova nimetab seda vajalikuks seni, kuni kestab üleminekuperiood ehk kuni kõik tervishoiuasutused uue standardi kasutusele võtavad ja vaktsineerimisandmed patsientidele ja arstidele digitaalselt kättesaadavaks muudavad.

Monika Soosaar TEHIK-ust aga ütleb, et tegelikult pole paberpassidest pääsu ka siis, kuivõrd sedasi näeb ette seadus - paberpass peab olema. Et seda muuta, vajab see reguleerimist seaduseandja tasemel. Ning põhjuseks pole üksnes meie tervishoiuasutuste vaevaline digiareng, vaid ka rahvusvahelised reeglid.

"Seda nõuavad rahvusvahelised ja Euroopa-siseseid kokkulepped, sest kõik riigid ei aktsepteeri täna digitaalset lahendust ja neil pole kõigil võimekustki digitaalsete andmete pealt vaktsineerimisandmeid kätte saada," põhjendab Soosaar.

Samas nõustub ta, et põhimõte võiks olla ka tagurpidi pööratud: vaikimisi on andmed elektroonsed, ent kui inimesel tekib vajadus näiteks välismaale ülikooli minna, kus vaktsineerimisandmeid nõutakse, saaks selle info küsijale paberkandjal väljastada. Ent see eeldaks seadusemuudatust.

Seega kuniks seadust ei muudeta, jääbki teoreetiliselt käiku kaks paralleelset süsteemi: digitaalne ja paberpass.

Minevikuta inimesed

Paljud täiskasvanud elavad Eestis aga justkui ilma minevikuta inimesed: nende paberkandjal immuniseerimispassid on aja ja kolimiste käigus kaduma läinud või teadmatusest-hooletusest ära visatud. Seega pole neil aimugi, mille vastu ja millal neid kunagi vaktsineeritud on.

Enamik vaktsineerimisi tehakse inimesele enne ta täisealiseks saamist: koolieelikutele perearsti juures ja õpilastele koolis kooliarsti poolt, juhul kui vanemad nõusoleku annavad. Kogu see info peaks koonduma immuniseerimispassi, ent kui seda enam pole, pole ka infot, sest keskselt seda kusagile talletatud pole. Samuti, kui inimene läheb vaktsineerima ilma passita, ka siis jääb märge sellesse tegemata.

"Hetkel küll mõeldakse EL-i tasemel ka üleeuroopalise immuniseerimisregistri moodustamisele, kuid see ei ole tõenäoliselt lähituleviku teema. Kolmandaid riike nagu USA see register nii ehk naa ei hõlmaks," ütleb Soosaar. "Sellegipoolest on oluline, et vähemalt Eesti siseselt oleksid teostatud immuniseerimised korrektselt dokumenteeritud ja inimesele lihtsasti kättesaadavad koos teiste terviseandmetega."

Nõnda ei teagi täiskasvanu, millal oleks aeg teha näiteks leetrite või läkaköha kordusvaktsiin, sest tal pole aimugi, kas ja millal talle see kooliajal tehti. Palju selliseid vaktsineerimisajaloota inimesi olla võib, terviseamet ei tea. Seda infot kusagile ei koondu.

Vaktsineerimispassid on aga hoiul patsiendi, mitte perearsti käes, sest nii nõuab seadus. Ja nii need ära kaovadki, ilma et perearstil oleks ülevaadet, milline on inimese vaktsineerimisajalugu.

"Kui räägime sellest, et meil on tervise infosüsteem ja me liigume suunas, et kõik andmed on elektroonselt seal, siis ma ei näe vajadust seadusandlust muuta ja paberkandjal immuniseerimispassidega väga tõsiselt tegelda. Pigem tuleb tegelda tõsisemalt sellega, et kõik vaktsineerijad edastaksid andmed terviseinfosüsteemi korralikult ja viimaste standardite järgi," ütleb Irina Filippova.

Ka juhul, kui paberpass alles on, siis need vanad andmed e-immuniseerimispassi edasi ei liigu. Sinna teevad arstid-apteekrid kandeid üksnes juhul, kui vaktsineerimine on toimunud pärast 1. juulit 2016, ent ajalooliste andmete sissetoksimine oleks ajamahukas, mistõttu keegi seda perearstidelt eeldama ei hakka. Samuti nõuaks seegi spetsiaalset süsteemiarendust.

"Ei saa kohustada perearste seda tegema, see on suur lisatöö. Lisaks on vanades immuniseerimispassides info mõnikord nii ebaselgelt kirjas, et neid on väga raske "dešifreerida". Inimesed skaneerivad neid mulle dešifreerimiseks, olen aidanud väga paljusid," ütleb Filippova.

Elektrooniline meeldetuletus

Täiskasvanule ei tuleta keegi ka meelde, millal oleks aeg end uuesti vaktsineerima minna. Enamikul pole endal vähimatki ettekujutust, kui tihti ja mille vastu end vaktsineerima peaks, mistõttu oleks meeldetuletusest palju abi, tõdeb Filippova.

Perearstid meeldetuletust endale kohuseks võtnud ei ole, ent ka eesti.ee kaudu sellist meeldetuletust ei tule, samas kui auto tehnoülevaatus, mis on oma olemuselt samasugune tähtajaline tegevus nagu vaktsineerimine, tuletatakse riigi poolt kenasti meelde.

Irina Filippova kinnitab, et tegelikult on terviseamet sellist lahendust ammu palunud. Eriti kriitiline on meeldetuletus kordusvaktsiinide puhul, näiteks puukentsefaliidi vastu, mida peab mitu aastat järjest tegema, et kaitse haiguse vastu tekiks.

"Elektrooniline meeldetuletus oleks väga teretulnud. Oleme selle vajadust e-immuniseerimispassi töörühmas mitu korda arutanud, aga hetkel seda rakendust veel ei ole," tõdeb Filippova.

Terviseamet tellis TEHIK-ult meeldetuletusteenuse arenduse juba neli aastat tagasi, ent see pole tänase päevani valmis, ehkki e-immuniseerimispassi töörühma 2015. aasta juunikuus peetud koosoleku protokollis seisab: "Meeldetuletused jäävad esialgu realiseerimata ning tuleme selle teema juurde tagasi siis, kui andmeedastus immuniseerimise osas on paranenud. Ilmselt teeme projekti juhtrühmale ettepaneku, et meeldetuletused võtta plaani näiteks ühe aasta möödudes pärast e-immuniseerimispassi teenuse käivitumist."

E-immuniseerimispass käivitus aasta hiljem, nii et juba kaks aastat tagasi võinuks meeldetuletuste süsteem töösse minna. Ent kuni pole piisavalt tervishoiuasutusi, kes uuele IT-standardile üle oleks läinud, ei saa ka meeldetuletusi saata, sest kui e-immuniseerimispassi ei teki andmed vaktsineerimise kohta, pole süsteemis ka midagi, mille alusel meeldetuletust saata.

Praeguseks pole ka ettekujutust tähtajast, millal see valmida võiks.

Monika Soosaar põhjendab pikka ooteaega muuhulgas asjaoluga, et nad ei taha jalgratast leiutama hakata: kuivõrd riigil on see lahendus muude teenuste kohta meeldetuletuse kohta, nagu mainitud autoülevaatus, juba olemas, tahavad nad selle toimiva süsteemi ka tervishoidu üle võtta. Samuti ei puudutaks see teavitus üksnes vaktsineerimisi.

"Praegu on arutamisel, kuidas rakendada meeldetuletuste ja teavitamisete võimalusi lisaks immuniseerimisele ka näiteks tervise infosüsteemi laekunud analüüsivastuste või muu terviseinfo kohta. Selles osas oleme tegemas koostööd riigi infosüsteemi ametiga, et ära kasutada riigis juba olemasolevaid või loodavaid teavitusteenuseid," ütleb Soosaar.