Kui eelkooliealiste laste vaktsineerimine käib pere- või lastearsti juures, kes peab vaktsineerimiskalendril silma peal ja kutsub vanemaid lapsega õigel ajal kordusvaktsiine saama, siis lapse kooli minnes liigub vaktsineerimiskohustus üle kooliõele.

Koolieas saavad lapsed-noored oma vaktsiinisüstid teises kooliastmes: 12-14-aastased tüdrukud saavad vanemate nõusolekul inimese papilloomviiruse ehk HPV-vaktsiini emakakaelavähi ennetamiseks, 13-aastaseid vaktsineeritakse uuesti leetrite, mumpsi ja punetiste vastu ning 15-16-aastased saavad difteeria, teetanuse ja läkaköha kordusvaktsiini. Sealt edasi täiskasvanuks saades peavad inimesed juba ise teadma, millal oma vaktsiine uuendama peab, perearstid pole kohustust meelde tuletada ja vaktsineerima kutsuda enda peale võtnud.

Selleks, et kooliõde teaks, kas ja millal on koolilast varem haiguste vastu vaktsineeritud, vajab ta vaktsineerimispassi. Eesti seadused näevad ette, et vaktsineerimispass on dokument, mis on hoiul lapsevanema käes. Ehkki perearstid peavad samuti registrit, pole üleriigilise digitaalse andmebaasi toppamise tõttu enamik neist andmetest väljaspool perearsti arvutit nähtavad, välja arvatud juhul, kui perearsti tööandja on vajalikud IT-uuendused oma tarkvarale ära teinud, nagu ERR varem on kirjutanud.

Tegelikkus on aga selline, et vaktsineerimispassid, mida veel praegugi sünnitusmajas vastsündinutele jagatakse, on enamasti kadunud. Ka võib olla lapse perearst vahetunud või on mõni vaktsiin tehtud küll perearsti poolt, aga teine hoopis vaktsineerimiskeskuses või apteegis. Kui need digitaalsesse andmebaasi koondunud pole, pole kooliõel millestki lähtuda, et teada saada, millal lapsele järgmist vaktsiini tohib teha.

"Immuniseerimispasse kaotatakse. Inimesed ei teadvusta, et see on tähtis dokument," tõdeb SA Tallinna Koolitervishoiu juhatuse liige Valentina Hazinskaja, kellele alluvad kõik Tallinna koolides töötavad medõed. "Inimesel võivad vaktsineerimisandmed olla mitmes kohas ja mitmel passil: neid väljastatakse sünnitusmajas, neid väljastame meie, neid väljastab ka perearst, kui teeb vaktsiinid, samuti võib inimene käia vaktsineerimiskeskuses," loetleb Hazinskaja.

Sedasi võib lapsele koguneda mitu paberpassi, kus andmed on laiali. Kooliõel on aga kohustus kõik need eri passidesse kantud andmed ühtekokku koguda.

"Näiteks meil on info, et inimesele on väljastatud immuniseerimispass, aga inimene ise ei tea, kus see on. Oleks toimiv elektrooniline süsteem, siis lahendaks see palju meie küsimusi," ütleb Hazinskaja.

Pool aastat detektiivitööd

Nõnda algabki lapse kooli tulles kooliaasta alguses kooliõe detektiivitöö, et kõik need andmed kokku koguda.

Kui lapsevanem on olnud kohusetundlik, on kõik vaktsineerimisandmed perearsti juures talletatud, siis saab kooliõde paluda lapsevanemal tuua perearsti väljastatud tervisetõendi, kus kõik vaktsineerimisandmed kirjas on.

Kui aga lapsevanem koostööd ei tee või ei saa sellega ise hakkama, algab kooliõdede põhitöö: mööda arste helistamine ja kirjutamine.

"See on aeganõudev ja närvesööv toiming. Lõpuks korjab koolide kõik andmed kokku, sest ilma eelnevate andmeteta ta ei saa edasi vaktsineerida. Kui perearstil pole vaktsineerimisandmed kaotsi läinud või kui arsti pole mitu korda vahetatud, siis saame lõpuks kõik andmed kätte, aga see on õdedele väga suureks koormuseks," tõdeb Hazinskaja. "Õed hakkavad kohe septembrist pihta ja pool aastat läheb selleks, et saada kõik andmed kokku. Vahel harva saavad ka alles kevadeks info kokku: lapsevanemad on hõivatud, mõned võib-olla ka ei teadvusta vaktsineerimisandmete tähtsust, mõnel pole aega, mõned on üldse välismaal kuskil ja laps on üksi kodus, kui on nooruk, või elab laps üldse vanaema juures - see on tänapäevane meie elu."

Andmekaitseseaduse tõttu ei tohi perearstid vaktsineerimisandmeid elektroonilisel teel kooliõele väljastada ka, isegi digiallkirjastamisest ei piisa, üksnes andmete krüpteerimine on aktsepteeritud viis.

Seetõttu ootavad kooliõed pikisilmi, et digiteeritud andmekogu digilugu.ee-s viimaks reaalselt tööle hakkaks. Seda läheb vaja ka neil, kel kool juba läbi, et kogu vaktsineerimisinfo ühte kohta kokku jookseks.

"Ministeerium võttis koos haigekassaga selle süsteemi muutmiseks juba suuna, aga asjad liiguvad väga aeglaselt. Inimestel ei ole oma immuniseeerimisandmeid ja tervishoiureformiga vahetasid paljud inimesed ka oma perearsti, nii et nende tervisekaardid teab kuhu jäänud ja inimesed ei leia oma andmeid enam üles. Koolide näitel: noored, kes lõpetasid võib-olla 10-15 aastat tagasi kooli, on läinud kuskile välismaale, hakkavad ühel hetkel otsima oma andmeid, käima mööda oma arste – kas perearstil on säilinud, kas meil on säilinud," kirjeldab Hazinskaja. "Kõiki terviseandmeid on raske kokku saada."

Nõusoleku vs. mittenõustumise vorm

Teine asjaolu, mis vaktsineerimist puudutab, on lapsevanema nõusoleku vorm. Nimelt peab kooliõde enne lapse vaktsineerimist küsima lapsevanemalt nõusolekut selleks. See tähendab, et lapsevanem peab täitma pabervormi, mille peale annab allkirja, et tema last tohib vaktsineerida.

Tallinna koolitervishoiu juhi hinnangul tuleks aga lapsevanematelt küsida hoopis keeldumist, mitte nõusolekut, sest selle vormi kehtestamisest alates on nõusoleku osakaal aasta-aastalt kukkunud, umbes kolm kuni viis protsenti aastas, sõltuvalt vaktsiinist.

"HPV vaktsineerimise alustamisega oli väga palju keeldumisi – see on uus vaktsiin, sotsiaalmeedia kanalid tegid suure vastupropaganda, aga inimesed ei oska teaduses orienteeruda, et leida uuringuid, millele toetuda ja eristada, kus on tõtt, kus vale," ütleb Hazinskaja.

2018. aastal tuli Tallinna kooliõpilaste peale keeldumisi kokku ligi 2800, neist ainuüksi HPV-vaktsiinist keeldus üle 2000 lapsevanema. Võrdluseks: tavaliselt tuleb aastas 700 keeldumist, ent uus vaktsiin lükkas keeldumiste hulga mullu lakke.

Iga-aastase keeldumiste kasvu tulemusel on vaktsiinist keeldujate hulk kasvanud juba 8-10 protsendini kõigist pealinna koolilastest. Seejuures kooli tulles on pea kõik lapsed olnud seni vaktsineeritud, vaid mõni üksik on jätnud vaktsiinid tegemata.

"Nad on tavaliselt vaktsineeritud enne kooli, sest vaktsineerimisvastane liikumine algas alles hiljuti. Aga mingil hetkel siis vanem otsustab, et ei, kõik, rohkem ei vaktsineeri. Nii et selliseid lapsi kooli tulles praktiliselt ei ole, keda millegi vastu pole vaktsineeritud," ütleb Hazinskaja.

Samas on uuest leetritepuhangust natuke "kasu" ka: isegi need lapsevanemad, kes sellest varem keeldusid, on nüüd lapse vaktsineerimisele selle vastu nõusoleku andnud. Sellega peaks olukord mõne protsendi võrra paranema, ehkki Hazinskaja tõdeb, et kes on põhimõttelised vaktsineerimisvastased, jäävad selleks ka haiguspuhangu ajal.

Teine grupp vaktsiinisoovijaid on aga koolinoored, kes sooviga välismaale edasi õppima minna tulevad kooliõe juurde ja paluvad kõik vaktsiinid tagantjärele ära teha, millest vanemad seni on keeldunud - täisealiseks saamine annab lapsele iseotsustusõiguse ja õige mitmed otsustavad vaktsiinide tegemise kasuks tagantjärele.

Seega leiab Hazinskaja, et nõusoleku vorm tuleks muuta keeldumise vormiks. Ta on sellest korduvalt sotsiaalministeeriumis ja töögruppides rääkimas käinud, kuid tulutult.

"Mitte keegi seda vastutust enda peale ei võta, et vorm vastupidiseks muuta. Põhjendus on, et lapsevanematel on vaja otsustada ja neil on vastutus oma laste ja nende vaktsineerimise üle," ütleb Hazinskaja ja toob näiteks vihase lapsevanema, kes saatis kaebekirja, et ta mitu korda nõustuma pidi, aga seadus näeb ette, et õde peab nõusolekut küsima iga kord enne järjekordse vaktsiini tegemist, ühekordsest nõusolekust ei piisa.

Sama lugu on ka keeldumisega. Kui lapsevanem pole nõus, peab ta lisaks veel avalduse esitama oma keeldumise kohta.

"Lapsevanem, kes ei soovi vaktsineerida, läheb üsna pahaseks, sest ta ei mõista, miks ta peab mitu korda oma keeldumist põhjendama. Õed justkui on süüdi, ehkki nad üksnes täidavad määrusi ja nõudmisi," ütleb Hazinskaja.

On esinenud ka juhtumeid, kus lapsevanem ei loe nõusoleku teatist tähelepanelikult ja arvab, et kirjutab alla keeldumisele, kuid tegelikult on ta alla kirjutanud nõusolekule.

Sotsiaalministeerium: võtame keeldumise variandi kaalumisele

Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Kärt Sõber tõdeb, et seadus nõuab inimese nõusolekut tervishoiuteenuse, sh vaktsineerimise osutamiseks. "Oleme teadlikud kitsaskohtadest vaktsineerimiseks nõusoleku küsimisel näiteks koolitervishoius, kus nõusoleku paber mõnikord kooliõele tagasi ei jõuagi. Seepärast on meil sügisel plaanis alustada seda küsimust reguleerivate õigusaktide ülevaatamist ning kaalumisele tuleb tõepoolest ka see variant, et muuta nõusolek vaikimisi valikuks."