Kas käitumisraskused põhjustavad lugemisraskust või vastupidi? On uuringuid, mis kinnitavad vastastikkuse seose olemasolu. Eduelamuse kogemist õppeprotsessis peetakse võtmeteguriks käitumisraskuste korrigeerimisel.

Ka emotsionaal- või käitumisraskuste (EKR) ja koolis edasijõudmatuse vahel on leitud seosed, mis vastastikku võimendavad teineteist. Tõestust on leidnud asjaolu, et EKR ning lugemisraskus esinevad sageli koos ning lugemisoskuse arenemine aitab tõsta õpilase enesehinnangut ning parandada käitumist.

Kust leida vastuseid?

Sageli süüdistavad õpetajad käitumisprobleemidega õpilase puhul tema kodu, kuid ka koolil on vastutus, kool mängib kõikide laste lugema õpetamisel olulist rolli. Teaduse ja tehnoloogia arengust hoolimata on inimene oma põhiolemuselt ikka samasuguseks jäänud. Nagu taim vajab ta sobivat keskkonda ja tingimusi ning lakkamatut hoolt ja vaeva. Kui jätta taim õigel ajal väetamata ja toestamata, siis soovitud tulemust naljalt ei saa.

Õppimise toimel sünnib inimeses igal juhul muutus, kas aga alati ka positiivses suunas? Kui õpiraskusega õpilane satub õpetamisraskusega õpetaja käe alla, siis võib juhtuda, et mitte.

Kui palju on koolides õpetamisraskustega õpetajaid? Küsimus, nagu artikli pealkirigi, on provokatiivne. Ei ole olemas sellist terminit. Igaüks peab selle iseendas ära tundma, samuti vajaduse midagi muuta.

Muutused, mis kooli ja õppija ees seisavad, on suured. Kuidas õpetada õpilased lugema ja loetust ka aru saama, loovalt ning samas kriitiliselt mõtlema, meeskonnatööd tegema, rääkimata empaatiast ning maailmakodanikuks olemisest, kui väliskeskkond seda alati ei soodusta? Kuidas säilitada õpilastes koolirõõm, sisemine motivatsioon ning usk iseendasse?

Aita enne eksimist!

2. jaanuaril 2017 alustas 24 õpetajat Eesti eri paikadest ümberõpet Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis, kaks aastat hiljem, 9. novembril 2018 lõpetasid kõik alustanud 1170 tundi (45 EAP) väldanud täiendõppeprogrammi õpiabiõpetaja diplomiga.

Kursuse ametlik eesmärk oli arendada õpetajate professionaalseid oskusi tööks õpiraskustega õpilastega (vastavalt kutsestandardis "Õpetaja 7" märgitud kompetentsidele). Sisuliselt võib kursuse eesmärgi sõnastada meie kursuse juhendaja Kaja Plado sõnadega: kui laps ei saa õppida, nagu mina õpetan, siis tuleb minul õppida õpetama nii, nagu laps õpib.

Ja õppima peab ka see õpetaja, kellel kümneid tööaastaid seljataga. Tartu ülikooli täiendõppeprogramm õpiabiõpetaja ümberõppeks on üks selline võimalus.

Ligikaudu kahe aasta sisse mahuvad pikad, kuid huvitavad loengupäevad; aeganõudvad, aga hilisemas töös suureks abiks olevad kodused tööd; praktika kogenud juhendaja käe all; lõputöö kirjutamine ja kaitsmine. Enne lõputööd saab aga särada eksamitel oma suurepäraste teoreetiliste teadmistega.

Õpiabiõpetaja ümberõppekursusel seotakse teooria ja praktika, vastuse saavad eelnimetatud kuidas-küsimused. Selle kursuse läbinuna on meie metoodilises pagasis oluliselt rohkem võtteid nii efektiivsemaks õpetamiseks kui ka enesesäästmiseks.

Praegu, mil minu tööaastate arv kaalub üles pensionini jäävate aastate hulga, on mul kahju, et kõike seda, mida ma nüüd tean, ei teadnud ma 30 aastat tagasi alustades. Õpiabiõpetaja kursusel õpitu ei ole miski, mida saab rakendada ainult õpiraskustega õpilastega töötades, kogutud teadmistest on kasu igas tunnis.

Toetab ju kõikide õppijate arengut õpetaja oskus kujundada ja kohandada õpikeskkonda, oskus rakendada sekkumisstrateegiaid käitumise kujundamisel, oskus paindlikult muuta õpetamise metoodikat ning kohandada/koostada õppevara, lähtudes konkreetse õpilase vajadustest.

Vähetähtis pole seegi, kui oskame õpetajana väärtustada ning hoida oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist.

Kinnitust leidis mõte, et kui keegi midagi kirega teeb, jäävad sädemed ka tulemusel särama. Õppimine ümberõppekursusel viis meid kokku suurepäraste õppejõududega, oma ala tipp-praktikutega, kelle kirglikkus sütitas kursuslasi.

Kasvas usk, et kõikide laste arengut saab toetada. Ja kui oma nõust puudu tuleb, saame alati nõu pidada nende eriliste inimestega, mõttekaaslaste ja hingesugulastega kõikjalt Eestist, kellega kahe aasta jooksul ühte kasvasime ja kelle võrra meie tutvusringkond laienenud on.

Kindlasti pakuvad õpiabiõpetajakursuse läbinud abivajajatele varasemast kvaliteetsemat haridusteenust. Peamine, mille omandasime, on teadmine õppe jõukohastamise vajadusest. Ei liiga raske ega ka liiga lihtne ülesanne arenda last. Vajalik on piisav pingutus, mille tulemuslikkus on lapsele tajutav. Kogesime, et sobivat keerukusastet leida ei ole kerge, kuid just jõukohane tegevus motiveerib ja arendab.

Sestap ei peaks ega saagi ühtegi last pidada rumalaks ja laisaks, vaid lihtsalt abivajajaks. Ja selleks, et koolides poleks õpetamisraskustega õpetajaid, peaks kõikide õpetajate juhtmõte olema: "Aita enne eksimist!".