Õpetajad olla Eestis otsakorral. Õpetajaskonna keskmine vanus ulatub üle poolsajandi ja kõrgkoolidest astub välja hulga vähem noori pedagooge kui vanade asendamiseks tarvis. Ja nemadki ei pea tihti koolis üle paari talve vastu ning hajuvad mahedamatele marjamaadele. Nii räägitakse.

Mure on suur ja põhjusi või süüdlasigi nähakse mitmeid. Hariduselualases diskussioonis kipuvad kõik pallid lendama ühte väravasse – meil on imehea haridus, suurepärased õpetajad, ülitublid koolijuhid, aga ometi on õpetajakutse populaarsus nigelavõitu. Aga probleemid? Ei, ei, need ei ole koolis, vaid kindlasti hoopis kusagil mujal. Milles siis asi?

Esiteks olevat meie lapsevanemad vastutustundetud, laisad ja rumalad. Nii leiab Tartu ülikooli professor Martin Ehala Postimehes, et õpetajatöö ülejõukäiv stress tuleneb ennekõike laste koduse kasvatuse puudujääkidest. Tema väitel ei õpeta me oma lapsi varases eas raskustega toime tulema, piirangutega arvestama ja kaotustega leppima.

Juvenoiline jura

Olen ise põlvkonnast, kelle lapsepõlv möödus läinud sajandi seitsme- ja kaheksakümnendatel ehk siis umbes samal ajal kui praegune keskmine eesti õpetajagi laps oli. Milliste raskustega toime tulema või kaotustega leppima meid siis tollal kodus õpetati? Sunniti peenraid rohima ja oma tuba koristama?

Eks igaühel ole lapsepõlvest oma kogemused ja traumad, aga ma ei saa nüüdse kolme lapse isana mitte kuidagi väita, et minu lapsepõlv oleks olnud kuidagi raskem, piitsutavam või muul viisil keerukam kui mu lastel.

Pigem vastupidi. Meie põlvkond ei pidanud varases eas toime tulema sotsiaalse segregatsiooni, edukultuse ja digipöördega. See, et tänapäeval kohtuvad lapsed hoopis teistsuguste raskustega kui meie omal ajal, ei tähenda, et nad poleks võimelised või motiveeritud üldse mingite probleemidega toime tulema.

Niisiis võiks kogu sellise mõttevara südamerahuga liigitada juvenoilise* jura valdkonda, mida on ikka põlvest põlve heietatud. Väärikas eas juvenoik-pedagoog peab raiskuläinud nooruseks juba praeguste koolijütside vanemaidki, mis siis veel lastest rääkida. Murettekitav on minu jaoks mulje, et selline hoiak on meie õpetajaskonna kutse-eetikas kindlalt koha sisse võtnud.

Teiseks leitakse, et õpetaja on "alandatud klienditeenindaja staatusesse", nagu toosama professor oma loos asja kokku võtab.

Esiteks paneb kulmu kergitama juba seegi, et meie lapsi õpetavate inimeste hulgas leidub neid, kes avalikult arvavad "klienditeenindaja staatuse" alandava olevat. Aga see selleks. Püüdsin mõistatada, et mida siis võidakse silmas pidada "klienditeenindaja staatuse" all, mis meie tänaseid õpetajaid ahistab.

Kas see, et nende tööl peab olema tulemus, mille kvaliteedi osas võib sihtgrupil, tarbijal, nimetage kuidas soovite, õpilastel ja nende vanematel, olla nõudeid ja ootusi? Ja et neid ka väljendatakse ning tulemusi tagasisidestatakse? Või milline oleks siis positiivsem alternatiiv? Lõuad pidada ja edasi õppida?

Ühiskonnas, kus ka ministrit, direktorit või tippspetsialisti nähakse ühe või teise sihtrühma nõuete ja ootuste realiseerijana, kes peab taluma ja arvestama tagasisidet oma tööle, on kummastav otsida õpetajale mingit eristaatust, mis kingiks talle tingimusteta lugupidamise ja vabastuse kriitikast. Andke andeks, aga sellist staatust ei ole olemas. Mitte kellelgi. Me kõik oleme mingil moel klienditeenindaja staatuses ja seda alandavaks pidada on pehmelt öeldes kohatu.

Kolmandaks näivad paljudele õpetajatele suurt stressi tekitavat haridusuuendused. Pea igast Õpetajate Lehest saab lugeda mõnd meeleheitelist kirjatükki sellest, kuidas koolitöös täiesti ebapädevad ministeeriumiametnikud mingi järjekordse riuka välja mõtlesid, mis taaskord kooliõpetaja elu põrguks teevad. Uus õpikäsitus, kujundav hindamine, probleemõpe ja kaasav haridus näivad olevat puhas töökius.

Miks küll õppida õpetajaks?

Nii olemegi olukorras, et Eesti hariduse arenguid kirjeldavad dokumendid - nagu Eesti elukestva õppe strateegia, põhikooli- ja gümnaasiumi seadus või riiklikud õppekavad - on peale vaadates justkui päris kaasaegsed ja tulevikku vaatavad tekstid. Püütakse kaasa minna meid ümbritseva maailma muutustega, digipöördega, vaatega tuleviku töö olemusele.

Teadmiste ja oskuste jõuliselt avarduv kättesaadavus ilmavõrgus muudab õpetaja rolli õpetamise juures, muutes ta teadmiste allikast õpikeskkonna loojaks ja hoiakute kujundajaks. Lapsed peavad ennekõike omandama õpioskused ja arengut soodustavad hoiakud, sest õppida tuleb neil tulevikus iga päev ja eluaeg. Eesti hariduses on see vaade täiesti esindatud.

Samal ajal peetakse paljudes koolides kõrgema või madalama intensiivsusega sissisõda selle nimel, et "kõik jääks nagu oli". Ainsad teretulnud muudatused neis koolides paistavad olevat koolimaja remont ja õpetajate palgatõus.

Jah, tõepoolest, viimaks peab rääkima ka õpetajate palgast. See on õpetajatel teatavasti seal Eesti keskmise kandis ehk siis talumatult närune.

Niisiis taastoodab õpetajaskond läbi oma mõjukate esindajate ikka ja jälle kindlapiirilist  sõnumipaketti – kallid noored, õppige õpetajaks! Teid ootavad ees olematu koduse kasvatusega ärahellitatud lapsed, ebameeldivad, näägutavad lapsevanemad, idiootidest ülemused ministeeriumis ja naeruväärne palk. Õpetajad vajavad kaitset laste, lapsevanemate ja haridusuuendajate eest, neid rünnatakse iga päev! Astuge sisse!

Millist tulemust teie sellise sõnumi levitamisest ootaksite? Kuidas metsa hüüad, nii ka vastu kostab, kallis koolirahvas.

* Juvenoia on Ameerika sotsioloogi David Finkelhori 2010. aastal loodud termin, mis tähistab vanema generatsiooni hirmu või vaenulikkust noorema generatsiooni suhtes.