Andres Keil: hea Elron, kujuta ette... ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andres Keil
Andres Keil Autor/allikas: Erakogu

Andres Keil kirjutas reaktsioonina uudisele "Elron piirab suveperioodil jalgrataste transporti rongides" Elronile avaliku kirja, milles ütleb, et keelamine pole kunagi hea taktika.

Hea Elron. Kirjutan Sulle murelikul meelel, avalikult. Sa otsustasid suveperioodil keelata reedel, laupäeval ja pühapäeval rongidesse jalgrattaid kaasa võtta. See on väga halb mõte. Väga mitmel põhjusel. Nimetan siin mõned.

Värske õhk ja vabadus

Hea Elron, kujuta ette perekonda – ema, isa, üheksa-aastane õde, seitsmeaastane vend. Neil on kombeks mõne korra aastas laupäevahommikuti kõik koos kiivrid peas mõni või mõniteist peatust rongiga sõita. Et siis jalgrattaga päev otsa metsateedel ja kruusateedel ringi lasta.

Võib-olla üle-ülejärgmisesse rongipeatusesse vändata, et siis õhtul koju magalamajja tagasi sõita. Ikka rongiga.

Suvemaja neil ju pole, vanavanemadki on kõik linnainimesed. Ja muul ajal on rataste kodu selle sama magalamaja keldriboksis, lenksud, sadulad sõlmes. Enam nad nõnda teha ei saa. Ei saa head aega värskes õhus koos perega veeta. Jah, hea Elron, ma räägin rahva tervisest.

Ma räägin liikumisharjumuse tekitamisest, ma räägin värskest õhust ja vabadusest. Vabadusetundest metsateel, mitte sõnast ajalooõpikus või ametnike huulil.

Või, hea Elron, kujutle tänapäevast kepsakat seitsmekümneaastast abielupaari. Kes elavad, no näiteks Jõgeval. Neil on kolm last. Kel omalgi pered. Tütar Triin elab Tabasalus, poeg Lennart Lasnamäel, poeg Mihkel seal Mustamäe taga, Nõmme ja Männiku vahel.

Me kepsakas abielupaar läheb reede lõuna ajal Jõgevalt rongile. Just täpselt sellisel ajal, et kui Lennart perega on koju jõudnud, koputavad nad uksele. Laupäeva hommikul istub terve vahmiil erinevates pealinna punktides ratta selga ja kokku saadakse loomaaias.

Me abielupaar väntab siis sealt Triinu perega Tabasallu. Et pühapäeva hommikul sõita sinna Mustamäe taha ja siis Balti jaama, et rongiga Jõgevale tagasi sõita. Oli tegus ja aktiivne ning liikuv nädalavahetus. Kokku said kolm põlvkonda.

Kõik liikumises, rõõmsalt. Ei taksosid, ei autobusse. Jah, hea Elron, ma räägin ka puhtamast õhust, tervemast elukeskkonnast.

Või, hea Elron, kujutle nooremas keskeas sõpruskonda, olgu nad klassikaaslased. Neil ei ole lihtne ühist aega leida, hõivatud nagu nad on. Juba jaanuaris leppisid nad kokku rattamatka Narvast Valka. Kahe ööbimisega. Reede hommikul Tallinnast rongiga Narva, sealt sadulasse. Ja pühapäeval viimase rongiga Valgast Tallinnasse tagasi. Õnnelikuna.

Ööbimised olid neil jaanuaris broneeritud, makstudki. 3. juunil said nad teada, et seda matka nad teha ei saa. Jah, hea Elron. Ma räägin muuhulgas ka õigustatud ootusest. Ja kaasnevatest kuludest.

Hea Elron, kujutle nii kolmekümnest üksikema, ta laps on umbes üksteist aastat vana. Neil on suiti tore rutiin. Ärkavad pühapäeva hommikul, pugivad punud pannkooke täis ja väntavad Tartust Elvasse, Verevi järve suplema, raamatut lugema, möllama, vettehüppeid tegema. Vesi ju väsitab, tagasi on 27 kilomeetrit.

Muidugi nad lähevad rongiga, ema ju ehk jaksakski sõtkuda, aga laps ilmselt mitte. Ja Valga maantee on pühapäeva õhtul ka väga tiheda liiklusega. Muidugi nad lähevad rongiga. Sel suvel laps Verevisse ujuma ei saa. Või vähemalt mitte nõndamoodi, nagu harjunud. Ta peab istuma bussi. Või rongi. Nii minnes. Kui tulles. Ta on sõltuv.

Hea Elron, kujutle…

Mida ma siis tegema peaksin?

Aga mis ma siin enam neid pilte maalin. Kujutlusvõime on ju Sul endalgi hea. Aga vaata näiteks seda, et poes on hoidik autole, mille külge neli jalgratast mahub, üpris kallis. Lisaks sellele, et jalgrattaid vedades tõuseb kütusekulu üpris palju. Sellest rääkimata, et - veel kord - inimeste, ka koos jalgratastega, autoga vedamine ei ole teab mis keskkonnasõbralik tegu. Aga seda Sa tead ju niigi, eks ole.

Mida ma siis tegema peaksin, küsid Sa? Ma püüan vastata. Üks võimalus on müüa pileteid jalgratastele. See ei ole väga keerukas mõte välja mõtelda. Meie naabrid, lätlased, näiteks teevad seda. Võib kohustada, et jalgrattad oleksid rongi võtmiseks puhastatud, loomulikult ka tolmust. Lappi kaasa võtta ei ole jalgratturile ületamatu, vesi on tal reeglina niigi. olemas Ja tunnistagem, puhas jalgratas on elementaarne. Või vähemalt peaks olema.

Aga eelkõige, hea Elron, peaksid sa tegema poliitikutele selgeks, et ronge tuleks juurde osta. Ja kohe hulgim. Meie, jalgratturid, saame muidugi aru, et rongide ostmine on kulu, nagu ka sellest, et rongide pidamine ja pileti doteerimine, on kulu. Aga see kulu on rahva tervisele, meie kodumaa keskkonnale vajalik. Ning nende eest seismine on poliitikutele kohustus. Põhiseaduseski kirjas.

Hea Elron, sinu vägi, ja minu meelest isegi kohustus on poliitikutele seda meelde tuletada. Igal võimalusel. Isegi nõuda. Igal võimalusel.

Aga praegu, praegu ära rapsi. Keelamine pole kunagi hea taktika. Eriti veel nii äkitsi. Suve alguses. See ei ole üldse hea toon. Praegu võiksid Sa proovida, kuidas oleks rattapiletite müüki käivitada. Ja kontrollida, ei, hoolitseda, et kõik, kes ja mis Sinu pardale tulevad - reisijad, jalgrattad, tõukerattad, tugiraamid, ratastoolid oleksid puhtad, sõbralikud ja õnnelikud. Ning palju jaksu ja rõõmsat meelt Sulle selleks.

Ning veel, mina ja minu jalgratas, me oleme õige mitu korda olnud päris täis rongis viibinud ja alati oleme me hakkama saanud, naeratusega, nalja visates, alati. Saame siis edaspidi ka!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: