Kertu Moppel: mul on tunne, et oleme tulevikule käega löömas ({{commentsTotal}})

Kertu Moppel
Kertu Moppel Autor/allikas: Erakogu

Näitleja ja lavastaja Kertu Moppel arutleb oma kommentaaris selle üle, et kui kunagi tundus, et meil on visioon paremast tulevikust, siis nüüd loeb tuleviku asemel ainult see, mis toimub täna.

Viimasel ajal on mul tunne nagu ma oleksin sattunud imelikku paralleelreaalsusesse.

Ma mäletan aega, kui ma olin väike ja vaatasin telekast mustvalget Balti ketti. Ma ei saanud aru, mida need inimesed teevad ja miks nad seda teevad. Aga tundus nagu oleks midagi suurt tulekul. Nagu valmistaks keegi mingit pidu ette.

Hiljem räägiti, et me võime hea meelega ka kartulikoori süüa. Ma ei saanud aru miks, aga mõtlesin, et kui peaks vaja olema, siis ma teen ka oma osa ja võin sealt prügiämbrist ju paar tükki süüa. Õnneks ei olnud vaja.

Mina kasvasin ajal, kui kõik järsku arenema hakkas. Mu maailm oli nagu pähklikoor, mis sai lõpuks avatud. Inimesed hakkasid välismaal õppimas käima ja nagu muuseas said nad sisse maailma tippülikoolidesse.

Kui ma lavakasse läksin, oli NO99 tipus. See tundus normaalne. See tundus loomulik, et Eestis on vähemalt üks teater, mis tegutseb rahvusvahelises skeenes. Nüüd on ainult aja küsimus, millal need ülejäänud samuti selle suuna võtavad.

Elroni "porgandid" sööstsid horisondi tagant Balti jaama nagu oranž tulevik. Sai inimese moodi kahe tunniga Tallinnast Tartusse ja Eesti ei tundunud ühtäkki enam nii lõhestatud. Rattaga rongi, nagu välismaal. Ikka selleks, et olla tervem, loodussäästlikum ja peadpidi tulevikus.

Kuskilt tekkisid loomelinnakud. Ilusad inimesed tegid koledatesse majadesse mõnusad kohad. Balti jaamast võis lõpuks noa asemel hoopis samasat saada. Inimesed hakkasid vabatahtlikult üksteisega vestlema. Jah, ja isegi välismaalastega.

Tundus, et me oleme kuhugi teel, et meil on mingi visioon paremast tulevikust. Fookuses oli inimene: las vaatab head kunsti, loeb rongis raamatut, vestleb võõramaalastega ja unistab päikesepaneelidest ja tuuleparkidest.

Aga siis käis mingi krõks. Tekkis selline tunne nagu oleks Eesti jalkakoondise asemel platsile saadetud lehmakari. Mängimise asemel tegelevad nad sellega, et püüavad kogu muru ära süüa. Ja lehmale ei saa seda pahaks panna. Tal ei saagi olla tulevikuvisiooni, ta suudab tegeleda ainult olevikuga.

Praegu on mul tunne, et me oleme tulevikule käega löömas. Et tulevikku nagu polekski. Mõnes mõttes ju ei ole ka: mida ei näe, seda pole olemas. Maa on ju ka lapik, sest me ei näe, et see on ümmargune. Kliima ei soojene, sest just oli lumi ju maas. "Mul on pildid! Lumememmest!"

Haridus ei ole oluline, sest hetkel oskame me lugeda ja kirjutada. Teadust pole vaja, sest raha tuleb sinna panna praegu, aga tulemused tulevad alles kunagi hiljem. "Ja ega tulemused ei pruugi tulla ka. Seda ei saa keegi tõestada. Ehitage ajamasin ja tooge tulevikust aruanded. Oih, te ei saa seda teha, sest teil ei ole selleks raha…"

Pole mõtet näha vaeva rohelise energiaga. Meil on põlevkivi. Ja tuhandeid inimesi, kes jäävad tööta, kui seda kivi enam kaevandada ei saa. Aga see pole probleem. Sest see juhtub alles tulevikus. Ja tulevikku ju ei ole.

Pole mõtet maailmatasemel filme vändata, sest autotee on ju kinni täna. Ja täna on ainuke aeg, milles ma elan.

Tulevik tekib siis, kui inimene tahab midagi. Tal peab olema esmalt tahe ja siis ressurss seda tahet realiseerida.

Mida meie tahame? Praegu tundub, et me tahame istuda kuuerealisel maanteel ummikus ja ihuüksi roolis õlut juua.  "Ela hetkes! Livin' the dream! Livin' la Vida Longero!"

See ongi kõik. Nii kurb. Aga see ongi kõik. See on kogu meie kujutlusvõime ja fantaasia.

"Eestlane olen ja eestlaseks jään," lauldi kunagi mu mustvalges telekas. Ma kardan, et nii ongi. Ma olen eestlane ja ma jään eestlaseks. Ja see ongi minu lagi. Millekski muuks ma võimeline ei ole. Ainult eestlane. Mitte teadlane või Euroopa teatrirevolutsionäär, mitte tipp-režissöör, mitte mõjukas kliimaaktivist ja kindlasti mitte see, kes loob parema tuleviku.

Kui me ise sellega iga päev ei tegele, siis ei ole meil tuleviku üle mingit kontrolli. Tulevik tuleb pimedast kurvist nagu rong ja siis on juba liiga hilja.

Ja kõige kummalisem on tegelikult see, et need inimesed, kes viivad meie riiki kuhugi pimedasse nurka, kus pole tulevikku, ei ole enamuses. Neid on ju kõvasti vähem kui neid, kes mõtlevad ja unistavad. Lõpuks algab kõik ikkagi sellest, et ma ütlen endale: "Ma ei ole nõus! Ja mul on jõudu asju muuta!" Ja siis muudan ka.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: