Lauri Vahtre: Mart Nutt, inimene ja manner ({{commentsTotal}})

Mart Nutt.
Mart Nutt. Autor/allikas: ERR

Teadsin Mart Nutti ülikoolist saadik, oma nelikümmend aastat. Kõige enam siiski kolleegina riigikogust. Seal õnnestus meil lähestikku pinki nühkida oma viisteist aastat. Vaheaegadega, sest mina jäin vahepeal ka välja, aga Nutt oli "uppumatu", meenutab Lauri Vahtre.

Pikapeale sugenes arusaam, et Isamaa reiting võib olla ükskõik milline, valimised toimuda ükskõik kuidas ja nende tulemused olla ükskõik millised, aga Mart Nutt on ikka riigikogus. Kas kohe valimiste järel või siis vähemalt veidi hiljem. Lõpuks selgus, et surmani. Esimesed kümme aastat tegi see nalja, pärast pani mõtlema. Selline asi ei saa olla juhus.

Ja nii ongi. Nutti iseloomustas mingi väga isikupärane tõhusus. Kui tema oli nõuks võtnud jõuda välja punkti B, siis sinna lõpuks ka jõuti, ükskõik mis teed mööda. Kõik koosolekud, kus Mardil mingi kala ahjus oli, lõppesid nii, nagu tema soovis. Ehkki ta ei pruukinud üldse palju sõna võtta ega teisel arvamusel olijaile justkui vastugi vaielda.

Olen teisal sellist stiili nimetanud "sfinkslikuks", pidades silmas tema häirimatut ja kiretut argumenteerimismaneeri ning võimet kuulata uskumatult rumalat juttu, ilma et puna palgeile tõuseks või ainuski lihas näos liiguks. See võime tekitas minus alati imetlust ja valget kadedust. Kuid selle oleku – ma ei ütleks maski – taga oli Mart lõbus, kaval, vaimukas, sihikindel ja väga-väga erudeeritud. Tema teadmised ja sõnaseadmisoskus mõjusid lõpuks oponentidele hävitavalt.

Selle juures jäi Mart sõbralikuks. Ta oli oma kõige olulisemates põhimõtetes väga kindel, isegi jäik, aga kui mõne teise ajab jäikus kõigiga riidu, siis Mart oli kõigiga sõber. Võis küll vaikselt aasida, nii et aasitav sellest aru ei saanud, aga tingimata vaimukalt. Igaüks võis näha, et kui ta mingit asja ajab, siis ta ajabki seda asja ega sõdi isikutega.

Ma ei väida, et kõik peaksid olema nagu oli Mart. Küllap on igasse ühe eesmärgi nimel tegutsevasse kollektiivi – seda on lõpuks ka riigikogu – tarvis igasuguseid inimesi alates tunglakandjatest ja poeetidest kuni müüriladujate ja koristajateni.

Pealtnäha oli Mart oli lõbus ja vaimukas poissmees – alles keskeas loksus õnnelikult abieluranda – , kuid tööasjus tõsine töömees. Keda, nagu öeldud, iseloomustas arusaamatu, märkamatu tõhusus. Hoolimata mõnest deemonist, kes tedagi kimbutasid, kuid kellel neid poleks. Pisut liialdatud võrdlust abiks võttes – Mart tegutses umbes nii, nagu triivivad mandrid, märkamatult ja vääramatult.

See tõhusus rajas vundamendi meie kodakondsuspoliitikale. Juba selle saavutuse eest võiks Nutile panna kui mitte ratsamonumendi, siis bareljeefi mõne seina peale küll. Lõpuks oli just ausameelne ja otsekohene kodakondsuspoliitika see, mis hoidis ära "kolmanda vabariigi" tegeliku tekke, mis võinuks juriidilise järjepidevuse pühast printsiibist hoolimata juhtuda, kui kodakondsus oleks valestimõistetud humanismi kehutusel n-ö rivitult lastud. Meil oleks täna kaks riigikeelt ja homme üksainus, mis ei oleks eesti keel. Ega isegi mitte inglise.

Kuid selle teemaderingiga seostub veel midagi, millel on tuleviku jaoks vähemalt sama suur tähtsus kui kodakondsuspoliitika loogikast kinnipidamisel. Nimelt oli Mart Nutt ühtaegu veendunud rahvuslane ja veendunud demokraat, vabamõtleja. Laulva revolutsiooni aegu olime me peaaegu kõik sellised. See tundus loomulik. Nõudes demokraatiat ja vabadust, lauldi ühtlasi "Eestlane olla on uhke ja hää!" ning peale internatside ei tembeldanud keegi seda fašismiks. Vabadus tähendas vabadust nii üksikisikuile kui rahvastele ja mingit vastuolu ei olnud.

Tõsi, juba 1990. aastate algul nägime murekortse mõne Lääne inimõigusvoliniku laubal ja seejärel hakati meid lausa massiivselt survestama, et annaksime järele, salgaksime maha oma rahvuslikud taotlused ja alistuksime mingite printsiipide nimel, mis olid kuulutatud enamaks kui isa maa ja ema keel.

Mart Nuti rahulikel ja argumenteeritud ülesastumistel nii Eestis kui ka väljaspool Eestit oli selle rünnaku tagasitõrjumisel eriline roll. Ta tundis demokraatia ja inimõiguste põhimõtteid peensusteni ning põrmustas oponendid nende endi printsiipidega, mida ta valdas neist paremini. Mis lühidalt öeldult tähendab, et Nutt jäi ühtaegu rahvuslaseks ja demokraadiks ka pärast laulvat revolutsiooni – kuni surmani.

Paraku saabus surm ajal, mil nende kahe ühendamine ei tundu enam üldse loomulik ja kus kogu läänemaailma ühiskonna kipuvad polariseeruma skaalal, mille ühes otsas on seisavad rahvuslikud, teises otsas liberalistlikud/humanistlikud puuslikud. Kas oskame nende vahel kesktee leida, nendest mõlemast midagi ratsionaalset leida ja omavahel kokku põimida, see on läänemaailma eluküsimus.

Nutt oskas, ta ei kaldunud kummaski suunas äärmusse. Kogesin seda viimati eriti selgelt koos Mardiga lähiajaloo õpikut kirjutades.

Kahju. Juba katkevad elavad niidid, mis ühendavad meid laulva revolutsiooni aegadega. Juba lahkuvad inimesed, kes veel mäletavad, miks me Eesti Vabariigi taastasime. Paraku nii need asjad käivadki. Tulevikku tehakse alati täna. Aga tasub siiski meeles pidada, et see täna tehti eile.

Puhka rahus!

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: