Vootele Hansen: Mardi elu oli rõõmsameelne oma kohuse täitmine ({{commentsTotal}})

Mart Nutt
Mart Nutt Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Sõnad aitavad meil korraldada ühist tegevust, kuid ei suuda kokku võtta meie tundeid ega mälestusi. Adun seda, kui mõtlen heale kaaslasele ja sõbrale Mart Nutile, kirjutab Vootele Hansen.

Me olime Mardiga sündinud samal aastal ja olime seega Kuuba kriisi kaasaegsed. Lapsepõlve-aegsetes uudistes olid meie jaoks tuntud märksõnad Vietnam ja kuuepäevane sõda Lähis-Idas. Keskkooli lõpetasime samal aastal, kui Nõukogude armee tungis Afganistani.

Kuid elu andis meile suurepärase võimaluse näha ja osaleda Eesti riigi taastamisel. Tagasi mõeldes oma lapsepõlvele ma tean, et me elasime kahetist elu. Avalik elu oli sovetlik, perekonnas aga kehtisid tavapärase tsiviilühiskonna reeglid ja kõnepruuk. Õppisime Mardiga samadel aastatel Tartu ülikoolis, kuid erinevates teaduskondades ja ka ühiselamud olid erinevad. Seega jäid kokkupuuted tol ajal põgusaks.

Ühised sihid ja unistused viisid meid kokku 1988. aastal. Mäletades toda aastat tean ma, et esimene asi, mille me pidime võitma, oli hirm. Nimetu ja sõnadega halvasti väljendatav hirm Nõukogude võimu ees. Ma ei tea, kuidas Mart selle hirmu võitis, kuid mida me teadsime, oli tõdemus, et totalitaarne kord põhineb hirmul ja kui me selle võidame, siis on ka lõpp sellel korral.

Tegus oli 1989. aasta, olime siis ühenduse Res Publica asutajad ja iga nädal kohtusime Tallinna Koostöötoimkonnas. Mart oli klassikaline konservatiiv. Ta teadis, et inimene võib teha head ja kurja ja eriti aldis on ta kurja tegema õilsate eesmärkide nimel. Ta oli veendunud, et ühiskond oma normidega peab hoidma inimest vaos, kuid ei tohi lämmatada tegevusvabadust.

Mõnikord oli meil jutuks, et kas inimõigustel on ka sisemist hierarhiat. Teame, et kõiki inimõigusi peetakse võrdseks, kuid ma arvan, et Mart pidas seda vaieldavaks. Humanitaarõigus lubab relvakonflikti ajal piirata mõningaid õigusi, näiteks liikumisvabadust, kui selle eesmärk on kaitsta inimese elu.

Viimastel aastatel Inimõiguste Instituudis tegutsedes pühendus ta just julgeoleku ja inimõiguste koostoimele. Me teame, et avalikku võimu peab piirama, et anda ruumi inimõigustele. Mart tõi aga väga selgelt välja, et avaliku võimu puudumine annab võimaluse kõige rängemateks inimõiguste rikkumiseks. Ei ole ühelgi riigil õigustust, kui ei suudeta kaitsta inimese elu.

Mul oli võimalus töötada koos Mart Nutiga kolmes riigikogu koosseisus ja ka Tallinna volikogus. Tema algatatud seaduseelnõud olid pühendatud meie riigi kõige olulisema aluse, meie inimeste ja kodanike õiguste ja kohustuste korraldamisele. Teame teda järjekindla kodakondsuspoliitika kaitsjana. Kuid ka 1993. aastal palju vastasseisu põhjustanud välismaalaste seadus oli tema töö tulemus. Me pidime andma Nõukogude ajal Eestisse saabunud inimestele võimaluse oma seisund riigis korda teha.

Oluline oli ka pagulasseisundi konventsiooniga ühinemine ja neid ellu viivad seadused. Olid need ju aluseks viisavabaduse saamiseks Soome ja teiste riikidega ning lõpuks ka Schengeni viisaruumiga liitumisel.

Nende seaduseelnõude ettevalmistamisel ja menetlemisel näitas Mart suurepärast meeskonnatööd. Opositsiooni ja valitsusliidu piir ei olnud tema jaoks tähtis, kui töö tuli ära teha. Ta leidis toetajaid kõikidest fraktsioonidest. Tulemuse nimel oli Mart valmis võtma tagasihoidlikuma rolli, kuid jäi meelekindlaks, kui sooviti eelnõule anda teistsugune sisu.

Mardi heaks omaduseks oli ustavus. Ustav oma sõpradele ja eesmärgile. Ta tahtis teha Eestit riigiks, kus inimestel on turvaline elada ja mis ei pärsi tegevusvabadust. Ilusaid loosungeid ta selleks ei kasutanud. Ka riigikogu kõnepuldis jäi Mart asjalikuks, pigem rääkis eelnõu üksikasjadest ja loobus võimalusest olla kõlavate, kuid tühjade sõnade pilduja.

Avalikes esinemistes hoidus Mart solvangutest. Ta teadis, et teistega peab koostööd tegema ja ei ole mingit mõtet suhteid rikkuda. Suhted on vastastikused ja ka temasse suhtuti hästi. Mardi ettepanekud kuulati ära ja ei lükatud tagasi sel põhjusel, et ta on teisest erakonnast. Ka oli Mart hea teiste kuulaja.

Palju lugenud ja hea mäluga mehena oli Mart väga hea vestluskaaslane. Meenub tore vestlusring mõnikord pikaks veninud linnavolikogu istungitel, kus me istusime ühes reas Mardi, Jüri Aarma ja Dajan Ahmetiga. Tänumeeles mõtlen nendele hetkedele ja kaaslastele. Mõnikord, kui kahekesi olime, tulid jutuks ka igavikulised teemad, kuid nende väljatoomisel jäi ta tagasihoidlikuks. Ei ole ju meie inimeseks olemise taju teistele väljanäitamiseks, vaid enda ehitamiseks.

Mulle meeldis ikka mõelda temast kui riigikogu järjepidevuse kehastajast. Nüüd on paraku ka see roll lõppenud. Me mõlemad tunnistasime, et enim jäi meelde riigikogu seitsmes koosseis, kus Mardil oli põhiseaduskomisjoni esimehena oluline töö põhiseaduse ellurakendamisel. Tookord ei olnud me eriti kammitsetud juba kehtivatest seadustest ja otsingurõõmu oli palju.

Ma ei oska veel öelda, millal ma adun täie selgusega, et Mardiga pole enam võimalik mõnes kohvikus kohtuda ja ka ühiseid retki ette võtta. Raske on tunnistada, et ta on nüüd sealpool Elu ja Surma piiri, kus on ka meie kaasvõitlejad Illar Hallaste, Karin Jaani ja Andres Ammas.

Tean, et aeg kuldab mälestused, kuniks on mäletajaid. Kuid tean ka seda, et Mardi elu oli rõõmsameelne oma kohuse täitmine.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: