Agu Leinfeld: Eesti loodusmeditsiini rahvusvaheliseks tippkeskuseks

Kui siduda loodusmeditsiini uurimine meie tugeva arstiväljaõppega, siis ilmselt suudaksime luua midagi maailma mastaabis väärtuslikku – teaduslikult tõestatud loodusravi võimalusi, leiab oma arutluses Agu Leinfeld
Loo algus on isikliku taustaga. Minu kadunud isal arenes välja probleem parema käe liigutamisega. Käsi ei eemaldunud kehast enam kaugemale kui 15 kraadi. Oli pea võimatu kasutada kätt lauast kõrgemal asuvate asjade tõstmiseks ning muuks normaalseks elutegevuseks.
Tehti uuringuid. Selgus, et tegemist oli kõhrkoe tekkimisega liigesele (mingi lupjumise taoline protsess) ning muud varianti käe liikuvuse taastamiseks ei ole – ülearune osa tuleb liigeselt opereerida.
Isa oli väga mures. Tal oli süda opereeritud, veresooned laiendatud ning lisaks oli tal üle 20 aasta olnud diabeet. Vanust ka juba 70 aasta kanti, kuidas ta sellisest operatsioonist toibub või kas selle üldse üle elab? Järjekorrad operatsioonile olid ka pikad, ligi aasta.
Mida teha? Kuna ema on mul meditsiinitöötaja, siis hakkas ta uurima ja lugema erinevaid allikaid.
Ühe sarnaste olukordade lahendamise kirjelduse leidis ta raamatust Maria Treben "Tervis Jumala apteegist". Tegemist oli loodusravi õpetustega. Seal seisis esmapilgul täiesti uskumatu kirjeldus: haige koht tuleb määrida meega ning sellele asetada kapsaleht, mida on eelnevalt kahvliga töödeldud nii, et mahl lehest välja pääseks. Kogu selle mähise fikseerimist soovitati teha toidukilega.
Häda suur ning parem midagi üritada, kui lihtsalt aasta järjekorras oodata. Iga päev hommikul vana mähis maha, pesemine ning uus mesi ja kapsaleht peale. Kahe kuu pärast oli käe liikuvus taastunud üle 80 protsendi. Kulusid veel mõned nädalad ning probleem oli unustatud.
Ma olen kindel, et pea igal Eesti suguvõsal on oma selline lugu. Paljudel ilmselt mitmeid. Me oleme tegelikult tuntud oma puhta looduse ning vanarahva tarkuse poolest.
Ökö-digiriigi meditsiinisüsteem
Suur osa maailmast on otsimas lahendusi, kuidas liikuda üheaegselt eemale tehiskeskkonnast ning lähemale loodusele. Meie vana maarahvana oleme aga viimase sajandiga omaks võtnud n-ö keemial põhineva meditsiini ehk keemiausu.
Kasutan sõna "usk" siin teadlikult. Paljud uuringud on tõestanud, et ravimite asendamisel n-ö platseeboga on inimeste tervenemise tõenäosus 55-60 protsenti. Kas teate kui palju on praegu turul ravimeid, mille abil on ravimise tõenäosus 60-70 protsenti?
Samal ajal ei ole see igapool Euroopas ja laias maailmas nii. Mis oleks kui annaksime võimaluse rahvameditsiinile ehk loodusravile teaduslikult? Alustada võib sellest, et selliste kaasuste raporteerimise ja kogumise põhjal luua teesid, milliseid ravivõtteid milliste haiguste puhul ning milliste tulemustega on varasemalt kasutatud. Seejärel koostaks uurimisplaanid.
On enam kui tõenäoline, et mitmed arstijärjekorras ootajad oleksid enam kui valmis ooteperioodil panustama Eesti loodusmeditsiini võimaluste katsetesse. Lisaks usun, et vanemate põlvkondade loodusravi põnevamate teadmise lahkumine on mõne kümnendi küsimus.
Olen veendunud ka selles, et maailmas leidub palju inimesi, kes sellise valdkonna teaduspõhiseks minekul oleksid oma õpiteekonda ning teadmisi valmis Eestiga siduma, sest maailmas selliseid võimalusi väga ei pakuta.
Igal raviliigil on oma loogiline koht
Kindlasti on loodusravi potentsiaal suur, sest paljud taimed üle maailma on rahvameditsiinis hästi teada. Aga kui palju on sellise teemadega tegelemist päris teaduspõhiselt?
Farmaatsiatööstusel on oma kindel koht meie tervise säilitamisel. On palju haiguseid, mille puhul on farmaatsiatööstuse pakutava kasutamine on vältimatu. Usun, et igal raviliigil on oma loogiline koht ja põhjendus. Isegi need, kes arvavad, et selline suund on üks paras ajaraiskamine, ei peaks ju ühe tühipaljast kapsalehte ega selle kõrvalmõjusid kartma.
Teaduse ja tehnika võimaluste juures on ju juba praegu olemas uuel tasemel võimekus uurida puhtast loodusest pärit ravimtaimi ja nende mõju inimestele.
Mõni aasta tagasi sai Nobeli meditsiinipreemia hiinlanna Tu Youyou, kes (taas)avastas, et malaaria vastu aitab kõige paremini Aasia üheaastasest pujust (artemisia annua) eraldatav ravim artemisiin. Ta tegi oma avastuse, uurides enam kui tuhande aasta vanuseid Hiina meditsiiniürikuid.
Kindlasti peitub ka Eesti metsades ja heinamaadel erilise mõjuga taimi. Olgu selleks nõges, kasekäsn, nõmme-liivatee, metsmustikas või midagi muud. Kui võtaksime loodusmeditsiini arvestatavalt uurimisse, siis võtame ära argumendid ka neilt, kes lihtsalt sellise võimaluse puudumise sildi taha poevad.
Kui on antud võimalus uurida ka alternatiive, siis võib keegi teha tõsiselt ettepaneku, et teaduskraadiga inimesed võtaksid uurida kasvõi musta kassi uriiniga kõhuvalu ravimise. Kui selgub, et keegi ei taha seda uurida ja keegi ei ole nõus seda manustama, siis nii ongi. Ja kui keegi on nõus uurima ja keegi valmis manustama, las siis läheb kirja kuidas tulemus oli.
Vajalik on luua süsteemne lähenemine, võimalus ja kindlasti ka vastutus. Muidu on see lihtsalt soolapuhumine, mida on Eestis samuti piisavalt.
Loodusravi meka
Tean, et Eesti arstiteadlaste saavutused on väga mitmekesised paljudes erinevates valdkondades. Kui siduda loodusmeditsiini suuna rahvusvaheline uurimine meie tugeva arstiväljaõppega, siis ilmselt suudaksime luua midagi maailma mastaabis väärtuslikku – teaduslikult tõestatud loodusravi võimalusi.
See on väga heas kooskõlas nii meie riigi öko-digi kuvandiga kui ka meie puhta loodusekeskkonna võimalustega. Lisaks võidame võimaluse ühes spetsiifilises valdkonnas meie juurde tuua oma valdkonna tipptegijad.
Olla lisaks geeni- ja personaalmeditsiinile ka loodusravi meka, see ei kõla just halvasti! Väga eestlaslikult – topelt negatiivne. Ju siis peab hea olema!
Oskus mõista oma ümbritsevat looduskeskkonda ning seeda enda kasuks rakendada on tegelikult vajalik laiemalt. Praegu võib olla tegemist oskusega uurida keskkonda meie enda kodu lähedal, hiljem kogu maailma ulatuses. Kes teab, ehk seejärel saame nendest mustritest ammutada ka tarkust luua ravimeid kodust palju-palju kaugemal. Kaugel teisepool Karmani joont …
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel