Tallinna (mida nõukogude ajal kirjutati vene keeles ühe n-iga) nime kandnud suuremaid ja vast tuntumaid laevu on olnud kolm. Tuntuim oli kindlasti reisilaev Tallinn, mis kurseeris 1960. aastatest kuni 1980. aasta olümpiamängudeni Tallinna ja Helsingi vahel ning oli seejärel kuni aastatuhande vahetuseni noorte meremeeste õppe-baaslaev.

Suurim oli aga Saksamaal enne Teist maailmasõda raskeristlejana alustatud, 1940. aastal sõpruse tingimustes Nõukogude Liidule veel pooleli olevana edasi müüdud ja seejärel sõjas ujuvpatareina kasutatud Tallin. Kolmandaks tuntumaks võikski pidada Nõukogude Liidus külma sõja ajal ehitatud suurt allveetõrjelaeva Tallin.

Hambuni relvastatud kaljukotkas

Suur allveetõrjelaev (allveelaevahävitaja) Tallin ehitati Ukrainas Nikolajevis (nüüdse nimega Mõkolajiv) "61 kommunaari" nimelises laevatehases aastail 1975 – 1979. Seejuures toimus veeskamine täpselt aasta pärast ehituse alustamist ja teenistusse arvati laev 1979. aasta viimasel päeval.

Sõjalaevastiku lipp heisati ametlikult siiski alles armee aastapäeval, 23. veebruaril 1980. Tallin jäi oma seitsmelaevalises seerias viimaseks. Esimeseks pardanumbriks (hiljem numbrit vahetati nagu toona oli kombeks) määrati 711.

Tegemist oli NATO klassifikatsioonis Kara-klassi ristlejaga, vene nimetuse järgi aga suure allveetõrjelaevaga projekt 1134-B "Berkut-B" (большой противолодочный корабль проекта 1134-Б "Беркут-Б") ehk eesti keeles "Kaljukotkas-B".

Praktiliselt oli see allvee- ja õhutõrjeristleja, millel oli samas väiksem pealveelaevade vastase võitluse võimekus. 173,4 m pikkusele ja 8533 t veeväljasurvega laevale oli mahutatud määratu hulk relvastust ja varustust, millest siinkohal ettekujutuseks vaid üsna üldine ülevaade.

Allveelaevadega võitlemiseks olid pardal kaks neljatorulist allveetõrjeraketiseadet (laskekaugus 90 km; sai tegelikult kasutada ka pealveelaevade vastu), kaks kuuetorulist 305 mm (laskekaugus 1 km) ja kaks 12-torulist 213 mm (laskekaugus 6 km) reaktiiv-süvaveepommiheitjat ning 2 5-torulist torpeedoaparaati kaliibriga 533 mm (laskekaugus 12 km).

Lennuvahenditega võitlemiseks olid kaks kahejuhikulist õhutõrje keskmaa raketiseadet (laskekaugus 55 km, kõrgus 30 km) ja kaks kahejuhikulist õhutõrje lühimaa raketiseadet (laskekaugus 15 km, kõrgus 4 km). Lähitõrjeks nii merepinna- kui õhusihtmärkide vastu oli veel kaks kaheraudset automaatkahurit kaliibriga 76 mm ja neli kuueraudset gatling-automaatkahurit kaliibriga 30 mm. Kokku seega 18 mitmesugust laskeseadet.

Lisaks oli pardal helikopter peamiselt allveelaevadega võitlemiseks. Relvadele juhatasid õhus ja veepinnal asuvaid sihtmärke kätte mastidel paiknevad arvukad radarid ja veepinnast allapoole jäävaid sihtmärke vastavalt erinevad sonarisüsteemid. Tagatipuks olid veel laskeseadmed peibutussüsteemidele ning raadioelektroonilise võitluse vahendid.

Kombineeritud jõuseade koguvõimsusega üle 93 000 hj andis laevale maksimaalkiiruseks 32 sõlme. Tüüpiline reisikiirus oli küll umbes poole aeglasem. Kogu arsenali ja tehnika käitamiseks oli umbes 430 meeskonnaliiget, neist umbes 50 ohvitseri.

Loomulikult oli "rahuarmastaval Nõukogudemaal" külma sõja lõpukümnenditeks suure uhkusega arendatud ja vorbitud teisigi sarnase või pisut teise eesmärgiga suuri avamere sõjalaevaklasse koos hulga laevadega.

Selliste hambuni relvastatud ja tehnikat täis tuubitud laevamürakate pidamine ja maailmamerede kündmine ei saanud olla kuigi odav lõbu. Samal ajal kujunes aga lihtsale Nõukogude kodanikule 1980. aastatel järjest tõsisemaks väljakutseks vähegi väärtuslikuma toidu- ja tarbekauba leidmine poeletilt.

Seišellide riigipöördekatsest ja Eesti poiste hirmust

Musta mere ääres ehitatud Tallin arvati esiteks Vaikse ookeani laevastiku 175. ristlejate brigaadi koosseisu. Teenistuse käigus vahetus üksus hiljem mõnegi korra. Loomaks sidet oma nimelinnaga, suunati laev algatuseks ümber Euroopa Tallinna, kus osales 26. juulil 1981 Nõukogude mereväe päeva paraadil Tallinna lahel. Esialgu plaaniti Tallin saata edasi Kaug-Itta põhja meretee kaudu, kuid sellest loobuti tavapärase ümber Aafrika-Aasia sõidu kasuks.

Laeva teenistus algas kohe üsna seiklusrikkalt. Nimelt toimus 25. novembril 1981. aastal sotsialismisõbralikel Seišellidel üks järjekordsetest riigipöördekatsetest. Samal ajal oli Tallin koos fregatiga Letutšii ametlikul visiidil Mauritiuse pealinnas Port Louis´is.

Vastavalt mereväe peastaabilt 26. novembri hommikul saabunud käsule tuli sadamalinna jalutama lubatud meeskonnaliikmed viivitamata üles otsida, laevadele koguda ja sõita täiskäigul Šeišellide pealinna Victoria alla, tagamaks Nõukogude Liidu saatkonna evakueerumist ja toetamaks president France-Albert René'd.

Tallina meeskonnaliikmetest formeeriti ja valmistati ette ka dessantrühm. Kohale jõuti 28. novembril, kui kriitilised sündmused juba olid lõppenud ja olukord stabiliseerumas. Dessantrühma rakendada polnud vaja, kuid Nõukogude Liidu suursaadik Mihhail Orlov asus siiski turvalisuse huvides mõneks ajaks Tallina pardale.

Oma alalisse kodusadamasse Vladivostokki Zolotoi Rogi lahte saabus Tallin esmakordselt alles 1983. aasta aprillis.

Teenistuse jooksul osales laev mitmetel ametlikel välisvisiitidel ja samuti mitmel suuremal mereväeõppusel, sealhulgas neljal korral koostööõppusel Põhja-Korea mereväega. Viimane Nõukogude Liidu ja Põhja-Korea ühine mereväeõppus, milles osales ka Tallin, toimus 1989. aastal.

Tallinale saadeti teenima traditsiooniliselt ka Tallinnast või Eestist pärit ajateenijaid. Võib küll arvata, et kuhugi tuhandete kilomeetrite kaugusele Kaug-Itta kolmeks aastaks teenistusse sattumine enamuses Eesti noormeestes kuigi siirast rõõmu ei tekitanud. Näiteks pääses napilt vastavast "aust" tuntud eesti kunstnik, marinist Roman Matkiewicz.

Iseloomulikuna tegutses laeval Moskva olümpiamängude Tallinna olümpiaregati maskoti nimega bänd-ansambel Vigri.

Nõukogude Liidu allakäik ja Tallin

1990. aastal saadeti Tallin põhjalikku remonti tehasesse Dalzavod. Sel ajal oli juba selge, et Nõukogude süsteemis on toimumas pöördumatud muutused. Näib, et remondis oleva sõjalaeva meeskond kas juba huvitus või hakkas huvituma ajastukohastest värsketest ühiskondlik-poliitilisest suundumustest. Mõju võis olla laeva viimasel, tõenäoliselt Georgia päritolu komandöril. Meestele võis hoogu juurde anda ka remondis seismisega kindlasti kaasnev teatav jõudeaeg.

Kui 1990. aasta paiku hakati vaikselt ka vene keeles Tallinna kahe n-iga kirjutama, asuti laevalgi nimekuju muutma. Kui kaugele sellega jõuti, ei tea, aga kindlasti jõuti üle värvida päästerõngaid.

Kui 18. augustil 1991 algas Moskvas riigipöördekatse, keeldus laeva meeskond eesotsas komandöriga huntale, nagu meeskonnaliikmed putšiste kutsusid, allumast. Kui Eesti end hiljem taas iseseisvaks oli kuulutanud, saatis laeva komandör koos meeskonnaga aga Eesti Vabariigile isegi tervitustelegrammi. Oktoobris 1991 saadeti veel hiljutisest Nõukogude Armeest koju kõik Baltikumist pärit ajateenijad.

Ühel hetkel ilmselt avastati, et endise "isepäise" liiduvabariigi pealinna nimi pole Venemaa sõjalaevale enam kohane ja septembris 1992 (teistel andmetel, milles julgeks kahelda, juba augustis 1990) nimetati Tallinn ümber Vladivostokiks.

Õnne nimevahetus otseselt ei toonud. Totalitaarse ja ebaefektiivse Nõukogude Liidu lagunemine ja koos sellega ka külma sõja lõpp tähendas ühiskonda ja majandust aastakümneid surutises hoidnud tohutute sõjaliste kulutuste, sealhulgas mereväelegi tehtavate, otsustavat kärpimist.

Nõnda kippus ka Vladivostoki remont Dalzavodis rahapuudusel venima. Pooleteiseaastase töö järel oli 1992. aastaks küll juba valmis enamus vajalikust, kuid edasi jagus raha vaid laeva kai ääres pidamiseks. Tekkis veel plaan seadistada allveetõrjelaev ümber õppelaevaks, kuid ega sellekski leidunud raha.

1994. aasta 5. juulil arvati vaid umbes 15 aasta vanune laev teenistusest välja. Järgnenud aastail demonteeriti relvastus ja seadmed ning 1997. aastal pukseeriti Vladivostoki kere Indiasse, kus lõigati vanarauaks. Ligilähedane saatus tabas toona tegelikult mitmeid teisigi Vene sõjalaevu. Halvemal juhul lasti rauakolakatel lõpuks, pärast olulisemate detailide eemaldamist ja ülejäänud vähegi väärtusliku ärastamist lihtsalt sadama kaugemas nurgas või kusagil lahesopis vaikselt ära uppuda.

Lugu isepäisest komandörist

Lõpetuseks veel tähelepanuväärne lugu Tallina esimesest komandörist, toona 3. järgu kaptenist ja hilisemast viitseadmiralist Juri Ustimenkost (tegemist pole Eestis tuntud kurjategija sugulasega). Ei hakka käsitlema kogu tema sisukat teenistuskäiku, kuid peatume mõnel huvitavamal seigal.

Juri Ustimenko sündis 19. mail 1944. aastal Primorje krais ja teenis alates 1960. aastatest Nõukogude mereväes. Äsja mereväeakadeemia lõpetanuna määrati ta allveetõrjelaeva Tallin esimeseks komandöriks. Külastades laevaga 1981. aastal Tallinna, olevat ta nimetatud linna aukodanikuks. Tallinna linna kodulehel siiski vastav info puudub (pigem vaid kavatseti esitada või esitati).

Nõukogude Liidu lagunemise järel, novembris 1991 otsustasid Ukraina võimud, et praktiliselt valmis ehitatud ja Sevastoopoli reidil ankrus olev lennukikandja Admiral Kuznetsov jääb Ukrainale. Kontradmiraliks tõusnud ja Põhjalaevastikus teeniv Ustimenko sai riigi sõjaliselt juhtkonnalt kurioosse ülesande "ärandada" lennukikandja ja toimetada Põhjamere äärde.

Ta lendas Ukrainasse, saabus 30. novembri õhtul lennukikandja pardale ja käskis komandöril laeva viivitamata sõiduvalmis panna. Ehkki enamus meeskonnast ja lennuvahenditest oli hetkel maal, kadus ankru hiivanud 300-meetrine hiiglane 1. detsembri öösel vaikselt pimedusse, läbis hoolimata Türgi kooskõlastuse puudumisest Bosporuse väina ja saabus 24. detsembril sihtpunkti. Nii tagati Venemaale tänaseni ainsaks jäänud lennukikandja.

Kui 1994. aasta lõpul algas sõda Tšetšeenias, tuli Põhjalaevastikule kõrgema ülemjuhataja ehk president Boriss Jeltsini käsk, saata Tšetšeeniasse merejalaväe üksus. Mingil põhjusel korraldati käsu peale Põhjaalevastiku sõjanõukogus hääletus. Vahepeal viitseadmiraliks ja Põhjalaevastiku ülema asetäitjaks tõusnud Ustimenko hääletas ainsana vastu, põhjendades, et riigis pole välja kuulutatud kodusõda, et oma vägesid oma rahva vastu saata ja merejalaväelased pole sellist tüüpi lahingutegevuseks ette valmistatud.

Isepäine admiral tagandati 1995. aastal tähtsalt ametikohalt ja määrati Sankt-Peterburgi Kõrgemate mereväeohvitseride klasside ülemaks. Asutus, kus admiral ka ise oli kunagi õppinud, õnnestus tal praktiliselt päästa kokkuvarisemisest ja pankrotist. 1999. aastal läks ta koolijuhi kohalt erru.

Eruadmirali keelitati astuma Vladimir Putini Ühtsesse Venemaasse ja kandideerima riigiduumasse, kuid ta keeldus. Samuti ei soovinud ta saada admiralide klubi liikmeks, mida loeti Putini lähikonnaks. Ustimenko jäi enesekindaks: ta on patrioot ja pole müüdav. Nii õnnestus tal vastuollu minna teisegi Venemaa presidendiga.

2010. aastal avaldas sõjateaduste doktor Ustimenko mälestusteraamatu "Teenistusest ära loobu" ("От службы не отказывайся"). 2013. aastal valiti ta Venemaa kõrgemasse reservohvitseride nõukogusse.

3. jaanuaril 2014. aastal lõpetas rasket haigust põdenud Juri Ustimenko elu enesetapuga, mille sooritas talle kingitud nimelisest püstolist. Viitseadmiral maeti sõjaväeliste auavaldustega Sankt-Peterburi Serafimovskoje kalmistule.

Kokkuvõtteks

Tallin oli Eestit okupeerinud riigi ja režiimi sõjalaev. Siiski on nüüd ajalooliselt huvitav meenutada, kuidas seostati Tallinat päris Tallinnaga ja missugune oli laeva teenistus. Auväärse Tallinna nime mõju sõjalaeva elukäigule ei olnud kindlasti määrav, kuid võis olla tuntav.

Arvestades, et Tallin sai endale osa ajateenijad Tallinnast ja vast mujaltki Eestist, siis mingil määral võis baltilikku progressiivsemat vaimu meeskonnas vahel ka olla. Seda juba kindlasti vast 1990. aasta paiku, kui laeva nimegi hakati eestipärasemaks pikendama. Tunnustust väärib komandöri ja meeskonna otsustavus äsja suurest "rahvaste perest" pagenud endise vasallriigi ametlikul tervitamisel.

Uskumustel ja folklooril on merenduses ikka olnud märgatav roll ja tundub, et ega "isepäise" väikeriigi pealinna nime ära muutmine laeva edasist saatust otseselt positiivselt ei mõjutanud. Kas ühele sõjalaevale võõra riigi pealinna nimi üldse enam sobinuks, on omaette küsimus.

Eestis elanike hulgas leidub kindlasti praegugi veel mehi, keda saadeti Nõukogude ajal Tallinale aega teenima. Kui kellelgi neist peaks mahti olema, võib eelnenud loo täpsustamiseks või omapoolsete meenutustega rikastamiseks julgesti Meremuuseumile või autorile märku anda.

Peamised allikad

• Õun, Mati. Suur allveelaevahävitaja "TALLINN" – Sõdur 1993/1(2).
• Дальнейшая история бпк таллин. Большой противолодочный корабль таллин. Постройка и испытания – Vit-vladimir.ru https://vit-vladimir.ru/dalneishaya-istoriya-bpk-tallin-bolshoi-protivolodochnyi-korabl-tallin-postroika/
• Большие противолодочные корабли проекта 1134Б – Армии и Солдаты. Военная энциклопедия. http://armedman.ru/korabli/1961-1990-korabli/bolshie-protivolodochnyie-korabli-proekta-1134b.html
• Юрий Устименко Сф. Особое мнение... – Proza.ru <https://proza.ru/2010/03/16/1619>
• Кресик, Анатолий. 3 января 2014 г САТАНА прервала жизнь вице - адмирала Устименко – Mail.ru/Союз военных моряков https://my.mail.ru/community/voen_mor/2908BDFAC2DB1296.html
• Застрелился российский адмирал, укравший украинский авианосец – v-n-zb.livejournal.com <https://v-n-zb.livejournal.com/6510888.html>
• Фотографии относящиеся к БПК "Таллин" – Kara-1134b.ucoz.ru https://kara-1134b.ucoz.ru/photo/9