Veel nädala alguseski oli väsimust tunda jalgades ja kehas, aga hing oli kerge, sest sõnumid, mida lauljad, tantsijad, publik – kõik osalejad avalikkusesse saatsid, olid selged.

Igatsus ja soov koos olla, armastus oma maa ja rahva vastu, suur soov ühtsust kogeda, ühtekuuluvust tunda, need olid need sõnumid. Kaugelt tuldi ja lähedalt, et hinges läbi jutustada, väärtustada meie keelt ja kultuuri, mis on riikluseks kasvamise võimalikuks teinud.

Lase, ma tantsin! Luba, ma laulan!

Tantsijad jutustasid lugu maa hingest, orjaajast, mehelikust kangusest, võitlustest ja naiseliku õrnuse väest. Pealtvaatajaile kumas selgelt: lase, ma tantsin, tantsime koos, meil on ilu, mida jagada maailmaga.

Laulupeo esimene kontsert võttis kokku teekonna, kuidas 150 aasta jooksul kasvas Liivimaal Cimze seminari haridusega külakoolmeistrite õhutusel lihtsatest külakooridest ja kunstiharrastusest sümfoonilise muusika ja kõrgkultuuriga rahvaks kasvati.

Teise päeva mammutkontsert andis võimaluse seda muusikakultuuri nautides kinnitada usku, et me kestame. Meeldis väga naiskooride repertuaar, see oli õrn ja kaunis, ka kõik teised kooriliigid ja muusikud esinesid suurepäraselt. Segakooride lauljad palusid: luba, ma laulan, lainetame ja voogame ühes, keegi pole üksi.

Reaalselt tajutav oli ka kooride vägi ja võim: kõlapildis väljendusid meeleolud, oli õrnust ja muret, aga kui inimesed väsisid või kui tekkis ebakõla mõne ebaõnnestunud kõne tõttu, siis kõlas seegi kajastus.

Huvitav kogemus oli ühendkoori spontaanne ümin, mis mõjus ühtaegu nii iseteadlikult kui ka rahustavalt. Nii häälestuti, kui enam polnud kannatust ära oodata – millal lõpuks laulma saab hakata. Inimeste hulk oli veidi üle piiri või piiripealne.

Aga on asju, mida saabki ainult suure massiga teha: lainetamine on ainulaadne (kas kusagil veel nii tehakse?). Lainetega tegid kõik need rohkem kui 100 000 inimest üksteisele teraapilise pai, ühisenergiaga raviti ehk nii mõnigi hingehaav, seda oli ülev vaadata ja magus tunda.

Kõik need 100 000, kes võtsid platsil aega osalemiseks, kannatasid ära pikad muusikat täis päevad elevil inimeste hulgas või istusid telerite ees, moodustasid nagu rakukesed, ühe suure mõttelise ühisvälja, mis kannab eesti rahvuslikku kultuuri ja identiteeti.

Ja see ei olnud võitlev või vastanduv rahvustunne, see oli õrn ja avatud, selles sisaldus teadmine, et meil on igaüht vaja, nii Alatskivilt, Lasnamäelt kui ka Baltimore´ist.

Rahvuslik identiteet, nagu iga muugi kuuluvus, on inimese põhivajadus ja rajaneb tunnetel, mida ei saa käega katsuda. Ja kuigi see pole käegakatsutav, on see TUNNE ometi väga reaalne, tajutav.

Tuleb ka teadvustada, et seda tunnet kujundame me ühiselt. Muidugi kultiveerivad seda loojad, laulupeo repertuaari valijad, kuid ka meedia ja iseäranis poliitikud oma vaadete ja otsustega, mis üksteisest väga erinevad. Aga seda tunnet kujundavad ka kõik inimesed, kes selles avalikkuses ja ühisväljas otsustavad elada – me kujundame seda oma arvamuste, hinnangute, oma tõekspidamiste ja elulugudega.

Kui mõelda, sellele negatiivsele atmosfäärile, mis enne laulupidu inimesed päris ära oli väsitanud, kuude kaupa poliitilist vastandumist süvendas, mida meedia võimendas, siis ka see on TUNNE, mis mõjutab meie kõigi meeleolu ja tervist. Seega, seda ühtsustunnet oli meile väga vaja.

Meie ühishuvi

Rahva ja ühiskonnana aitab meid edasi, kui me mõistame, mis on meie ühishuvi. Eesti Vabariigi 100. aasta sünnipäevakõnes, sõnas president Kersti Kaljulaid, et "meil kõigil on vastutus ühiskonna asjus kaasamõtlemise, sest oleme väike rahvas".

Jagan seda arvamust: vastutus pole kriipsugi vähenenud ei ettevõtjatel, kodanikel, loomerahval, poliitikutel ega intellektuaalidel, kes on endiselt ühiskonnaelu majakaks ja suunanäitajateks.

Meil tuleb poliitikutelt nõuda vastandumise asemel ühishuvide määratlemist ja kokkuleppeid, mis ühiskonda tervikuna edasi aitavad.

Siin on meedial tohutult oluline roll ja vastutus, sest ühishuve saame määratleda, kui oskame rahulikult asju arutada. Sõimates ja pureledes ei saa arutada ja ühishuve määrata. Ja kui neid ei määratle, siis areneme aeglaselt ja vaevaliselt nagu luik, haug ja vähk, kes iial ei saa ühist vankrit vedada, sest üks on taevas, teine vees ja kolmas liigub mudas ning tagurpidi.

Pidev kriitikatulv ei jäta võimalust rahulikuks aruteluks – nõnda on keeruline määratleda nii tegelikke probleeme kui ka riigi kurssi.

Meie avalikkust täidab konflikt, mis lähtub pea 20 aastat kestnud poliitilisest parem-vasak skaalal vastandumisest, lisandunud on populism ja sõjakas poliitiline suhtluskultuur.

Mööndes, et kriitika on vajalik ja nulltolerants korruptsiooni vastu on õigustatud, pole seda mitte mingil juhul maailmavaateline sallimatus, ei avalik ega varjatud. Kui meedia, eriti uuriv ajakirjandus, ei toeta mitmekülgset arutelu, siis kaotab ühiskond kompassi, et püsida rajal.

Kui aga ühishuvid pole enam selgelt tajutavad, siis süveneb koostöövõimetus veelgi, mis mürgitab vaimset tervist ja rõhub inimesi, kes tapluse asemel ühiseid eesmärke vajavad. Edasi aitab ju ühiskonna probleemide sügavam mõistmine ning poliitikud, kes suudavad kokku leppida riiklikest ühishuvidest kantud visiooni ja sihid.

Lõpetuseks

Rahvas on laulnud ja tantsinud, väljendanud oma soove, igatsust ja tahet. Palun nüüd ka võtta vastutus ajakirjandusel, millel on otsustav roll poliitikute survestamisel, kui ka ühiskonna psühhokliima, hoiakute, mentaliteedi ja arengu kujundamisel.

Eri osapooli ärakuulavast, arutlevast ühisväljast sõltub, kuidas me end tunneme ja väärtustame, sõltub meie väärikus ja vaimne tervis, ühiskonna areng ja heaolu, ka see, kui targa majanduselu me suudame üles ehitada.