Iga viie aasta takka teeme me seda ikka ja jälle: tuleme laulukaare alla kokku ja laulame õlg õla kõrval. Ning publik laulab tihedalt muruplatsil koos istudes kaasa.

Eestlased, kes bussis eelistavad üksi pingil istuda ja kohvikus otsivad lauda, mis teistest laudadest kaugemal asuks, suudavad oma privaatsusevajaduse laulupeoks imeliselt alla neelata ja seista nagu silgud pütis alul kannatlikult laululava taga oma esinemisjärge oodates, siis kahes rivis igal lavaastmel esinedes ja lõpuks, kui bussid liikuma hakkavad, ka veel kokkulitsutuna ja samal ajal rõõmsalt edasi lauldes kodu poole kulgeda. On koosolemise rõõmu, emotsioone ja julgust!

Täpselt selline sai ka seekordne pidu. Ikka uued ja nõudlikud laulud kõrvuti igipõliste klassikutega, sest mis oleks laulupidu ilma "Mesipuu" või Ernesaksata! Laulupeost saadud soojad ja eredad emotsioonid kumisevad lauljates veel pikalt edasi ning pärast peo lõppu ei oska mitu päeva õieti istu või astu. Mis tuimad eestlased!

Aga siis on see üks mõru pill, mis kipub peolt peole korduma: poliitiku (loe: kultuuriministri) kõne. 2009. aasta peo tegi "eredaks" toonane kultuuriminister Laine Randjärv (toona Jänes), kes lisaks kõnepidamisele võttis üle ka ühendkoorid ja juhatas ühe laulu. Sest ta sai. Seekord siis oli poliitiku kõne kultuuriminister Tõnis Lukase kehastuses.

Lukas tegi seda, mida poleks tohtinud teha: haistes emotsionaalselt ülesköetud massi, lõi temas välja politikaanlus ja ta ei suutnud sellele vastu panna. Ta lihtsalt tuli ja kaaperdas laulupeo, justkui see oleks sündmus, mis toimub tema armust, mitte ei ole riigikordade ja aegadeülene pidu, millele pole veel kellegi hammas hakanud.

Ta kasutas poliitiliselt ära fakti, et Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi isamaalised laulud jäid seekordsest kavast välja ja kiskus nende laulude sõnu kontekstist välja, pildudes need mõnuga oma poliitilisse konteksti. Ta tegi seda, sest ta sai.

Lukas viskas piltlikult tiku bensiinipaaki ja see võttis tuld. Isamaaliste lauludega ülesköetud publik oli tal peos, lihtne oli saada kätte emotsioonid, mis tema sõnumit toetasid. Juubeldati.

Küll aga leidus nii lauljate kui publiku seas üksjagu ka neid, kes pidasid seda segasevõitu etteastet piinlikuks ega mõistnud, miks on vaja jälle üks ilus kõigile kuuluv pidu oma vastandava sõnumiga poliitiliseks ajada. Milleks see poliitiline punktivõtt? Piinlik ja nõutuks tegev oli. See peegeldus vastu ka lauljate nägudest, mida ülekande suures plaanis näidati ja mis seejärel sotsiaalmeedias juba oma elu elama hakkasid. "Mis asi see nüüd on?" küsisime üksteiselt. Mõni peitis ka nägu piinlikkusest pihku.

Ma saan suurepäraselt aru, et laulu- ja tantsupidu rahastatakse kultuuriministeeriumi alt ja see on selle valdkonna küllap suurim sündmus. Ent kasutada seda fakti õigustusena kultuuriministri kõnele on võimu kuritarvitamine ja sellest oleks soliidne hoiduda. Laulupidu ei ole poliitika tegemise koht. Seetõttu peaks laulupidu piirduma presidendi kõnega, mis oligi väga soe ja südamlik.

Meie 150-aastase traditsiooniga pidu on selleks liiga suur ja väärikas, et anda see mõnele poliitikule oma rinnaesise kaunistamiseks ainult seetõttu, et ta seda oma ametist tulenevalt teha saab.

"Eesti asi" ei ole ühegi erakonna ega muu poliitilise jõu või huvigrupi asi. See on meie kõigi oma. Ja seetõttu ei tohi seda keegi ka enda huvides ära kasutada. Sest sõna jõud on suur, ja eriti suur on laulusõna jõud, nagu me oma laulupeo traditsioonist hästi teame.

Et järgmisel ministril seda kiusatust vähem oleks, võiks Laulu- ja Tantsupeo SA võtta vastu põhimõttelise otsuse mitte lasta poliitikuid dirigendipulti kõnesid pidama, olgu või kultuuriminister, kelle haldusalasse pidu kuulub. See pidu ei kuulu kultuuriministrile. See on tegelik kõigi Eesti laulupidu. Ja me ei luba seda poliitikutel kaaperdada.