Aimar Ventsel: hobusevarastest ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Ootamatult katapulteerus Eestis avaliku huvi orbiiti ammuunustatud elukutse – hobusevaras. Aimar Ventsel kirjutabki hobusevarastest, kes on olnud ühtaegu nii üllad kangelased kui ka kõige alamat sorti kurjategijad.

Sõites mööda suvist Eestit peab nentima, et hobuseid on vähe näha ja valdav osa nendest on ratsahobused. Tööhobuseid on väga harva näha ja ma ei kujutagi ette, mis tööd nad teevad. Siiski ei ole eriti kauges minevikus see aeg, mil Eesti külades võis leida nii tööhobuseid kui ka inimesi, kes nendega tööd tegid.

Veel nõukogude aja lõpul oli igas Eesti külas vähemalt üks majapidamine, kus peeti ka hobust ja ülejäänud elanikkond käis seda laenamas, kui oli vaja kartulivagusid sisse ajada. Ma olen ise ka lapsepõlves palunud ennast möödasõitval külamehel vankri peale võtta, et siis puhtalt sõitmise rõõmust paar kilomeetrit mööda tuhakattega teed logistada.

Väga oluline tööloom

Enne traktorite ja autode laiatarbekasutusse ilmumist on hobune olnud väga oluline tööloom väga suurel osal maakerast. Hobune kündis, vedas koormaid, aitas läbi viia sõdu ja toitis-kattis läbi aastatuhandete olulist osa inimkonnast. Seetõttu on hobune olnud ka tähtis loom, märksa tähtsam kui paljud muud koduloomad.

Kui nüüd lehitseda Eesti Kirjandusmuuseumi välja antud raamatut "1111 eesti vanasõna", siis sealt võib leida hulgaliselt vanasõnu hobustest, mis rõhutavad just antud kodulooma tähtsust talumajapidamises. "Üks täitsamees ei anna teisele tarvitada oma nuga, hobust ega naist." "Sureb hobu, maksab nahk." "Hobust sööda kui venda ja köida kui varast." "Esiti varastab nõela, pärast nua, viimaks hobuse."

See kõik on ka põhjus, miks hobusevargust on peetud traditsioonilises taluühiskonnas üheks raskemaks kuriteoks. Hobuse kaotamisega kaotas majapidamine peamise töölooma, kelle õlgadel seisis enam-vähem kogu majandus.

Hobuseta ei saanud ei künda, kaupa turule viia ega metsast puid välja tuua. Kahjuks pole minu teada Eestis uuritud hobusevargust ja traditsioonilisi õigusnorme taluühiskonnas. Ma konsulteerisin kolleegide-folkloristidega ja nemad väidavad, et hobuse ning hobusevargusega seotud folkloori on kogutud, aga ajaloolises või õigusajaloolises perspektiivis haigutab meil must auk.

Vene organiseeritud kuritegevust uurinud briti politoloog ja ajaloolane Mark Galeotti on hobusevargusele Tsaari-Venemaa taluühiskonnas pühendanud terve peatüki oma hiljuti ilmunud Vene kuritegevusele pühendatud raamatus "Vory" (Vargad).

Galeotti väidab, et hobuste varastamine ning edasimüümine oli tol ajal esimene venelaste organiseeritud kuritegevuse vorm. Hobusevarastel olid isegi maa-alused tallid, kus peideti varastatud loomi ja 19. sajandil tegeleti selle kuritegevuse liigiga isegi külade kaupa.

Autor väidab et Tsaari-Venemaa oli riik, mis "valitses odavalt" (policed on the cheap) – 19. sajandi lõpul oli Venemaal 120 miljoni elaniku kohta alla 48 tuhande korravalvuri. Enamik neist teenis linnades ja seetõttu jagus 90 miljonilise maaelanikkonna kohta natukene üle 8000 korravalvuri.

Pole siis ka ime, et maaelanikkonna seas levisid erinevad omakohtu vormid, kusjuures kõige karmimalt karistatigi hobusevarguse eest. Eelnevale tuleb lisada Tsaari-Venemaal valitsenud krooniline korruptsioon, mida Galeotti nimetab suisa "Vene traditsiooniks" (something of a Russian tradition).

Nii või teisiti, revolutsioonieelsel Venemaal seadsid talupojad organiseeritud hobusevarguse vastu iseorganiseeritud õigussüsteemi, milles hobusevargaid ähvardas sõna otseses mõttes surnuks peksmine.

Üheaegselt kurjategijad ja kangelased

Eestis asi vast nii kaootiline polnud, territoorium oli väiksem ja ka korravalvureid oli arvatavasti rohkem. Sellest hoolimata näitavad kasvõi legendid ümber Rummu Jüri, et Eestiski oli hobusevargus klass omaette kuriteoliik.

Iga mees hobust varastada ja illegaalselt maha müüa ikka ei suutnud ja nii muutus edukas hobusevaras justkui legendaarseks Robin Hoodiks, kes kõige tähtsamat kodulooma varastades seadis mingit pidi ka jalule sotsiaalset õiglust – kuna rikastel olid paremad hobused, siis oli neid palju mõttekam varastada, samal ajal olid rikaste inimeste hobused paremini valvatud, mistõttu oli seda raskem teha.

Seega on omalt kohalt loogiline, et Tammsaare "Tões ja õiguses" kähvas isa pojale, et "lähed linna ülikooli hobusevargaks õppima". Ega ometi siis mitte pardi-, lehma-, sea- või lambavargaks, eksju? Ei, kõige ohtlikumaks kurjategijaks taluühiskonnas mõrvari järel.

Stepirahvastel - olgu nad siis Kesk-Aasia kasahhid-kirgiisid või Põhja-Ameerika preeriaindiaanlased - keerleski kogu elu hobuse ümber ja seal oli hobuse varastamine traditsiooniliselt omaette kangelasteo liik.

Edukas hobusevarguse retk talletati lauludes, muistendites ja piltides ning paljudel juhtudel võrdus hobuse vargus vaenlase tapmisega. Tuvalased ajasid hobuseid Mongooliast üle piiri veel 1950. aastail. Ning muidugi mustlased, kes hobuseid varastades said ulja romantilise vabaduse sümboliks.

Pannes asja ajaloolisse konteksti, võib väita, et hobusevaras on kahetine isik, ta on üheaegselt üllas kangelane ja kõige alamat sorti kurjategija. Ajaloolise kontekstita tundub süüdistus hobusevarguses tänapäeval arhailise anakronismina, kuid mitte väga ammu oli see täitsa omaette eraldiseisev kategooria inimesi, julmad kurjategijad ja romantilised kangelased üheaegselt. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: