Mina ei armasta merd. Ma isegi tean, kuhu see minu merearmastus jäi, sellest ehk hiljem. Aga kas ma merepäevi armastan või mitte?

Iga kord, kui need meil jälle ukse ees on, pean ma oma sisimas sellele sobiliku ja piisavalt mõjusa vastuse leidma. Nii endale kui ka teistele.

Millegipärast arvatakse, et kui sa juba oled saare peal sündinud, peadki olema vaimustuses igast lainelaksust ja igast kiljuvast kajakast. Sa pead oma viimasedki vabad hetked veetma kas lanti leotades või ringi purjetades. Mina pole olnud see poiss, kes "unistab valgetest purjedest", kui parafraseerida Vladimir Beekmani luuleridu.

Seepärast ei võta ma ka endale õigust ei tänavuste ega varasemate, 22. merepäevade programmi süvaanalüüsiks. Lihtsalt mõned mõtted.

Vaesus

Punkt üks - vaesus. Raha on alati vähe, aga meie merepäevi kummitab ka merevaesus, kuigi laine loksub ümberringi, pole sellest loksumisest merepäevadeks ikkagi piisavalt. Roomassaare sadam on meil kaugel, süvasadam hoopis kaugel ja Kuressaare jahisadam on selline kena väike mänguasi, kuhu suuremad laevad lihtsalt ei mahu ja väiksemadki kardavad tulla.

Seepärast ei saagi meil olla selliseid merepäevi nagu Klaipedas, või Turus või kasvõi Tallinnas. Pole ega saagi olema, sellega tuleb leppida. On nagu on.

Seda, millised ühed korralikud merepäevad peavad olema, teame loomulikult kõik. Nii nagu me teame täpselt, kuidas lavastada "Kevadet" või teha filmiks "Tõde ja õigus" või kuidas peab laval välja nägema Georg Ots. See kõik on meile selge.

Ainult üks kord inimkonna ajaloos, see oli siis, kui Voldemar Panso küsinud rahvakirjanik Juhan Smuulilt tema "Muhu monoloogide" kohta, et kuidas seda lavastada ja see oli see ainumas kord, kui  keegi kõhkles ja kahtles.

Mäletan, et peale 12. merepäevi kutsuti linnavalitsuse tasandil kokku ümarlaud, et arutada, kellele ja miks neid päevi ikka vaja on. Taevake! Kui peale tosinat toimumiskorda ikka veel ei teata, kelle ja miks, siis tõesti - miks?

Nüüdseks on need küsimused päevakorralt maas.

Kõigi tahtmist ei saa kunagi ka tegijate parima tahtmise juures. Kes tahab rahvalikku ühislaulmist, kes eilseid maailmanimesid, kasvõi neid, kes kuskil X sadamates laulmas käivad, kes tahab laadalõbu, kes kõrgkultuuri... aga maksavad mõlemad ja mitte vähe. Jõuame tagasi punki üks juurde. Meenutame, et see oli vaesus.

Ja keskväljakust ei saa ka üle ega ümber. Just siin, merest eemal, avati tegijate tahtel tänavused merepäevad. Viimase poolaasta suurim vaatamisväärsus on keskväljaku purskkaev, kus möllavad üksteise võidu lapsed ja lapsemeelsed, kui aga vähegi ilma on.

Miks nad ei ole mere ääres? Meie Titerannas? Seal ole sellist atraktsiooni, inimeselaps tuleb sinna, kus midagi teha on. Miks ei oleks võinud midagi sarnast juba ammugi meie Titerannas olla? Vastus? Vaata punkt üks. Ja viimasel ajal on kesklinnas ka vett rohkem kui Titerannas...

Üks teema, mille üle on arutletud-vaieldud merepäevade algusest peale on pileti hind. Et kas ei võiks olla kõik päris tasuta. Tasuta lõunaid pole, aga lõuna eest maksan ma ka ainult siis, kui kõht piisavalt tühi ja menüü piisavalt isuäratav.

Tänavu oli pea pool merepäevade alast tehtud tasuliseks. Põhjendus vist üsna lihtne – tegijate soov võidelda punktiga üks. Külastaja tegi see jälle kurvaks, põhjus ikka sama: vaata punkt üks.

Sellest vaesusest me kaugemale ei jõuagi, aga teeme siis veast vooruse, olemegi sellega rahul, mis meil on ja nii nagu ta on. Natuke seda ja natuke teist, natuke lõbu ja natuke asjalikku arutelu. Ja ühtegi head ideed, ammugi veel toetust, pole merepäevade korraldajad iialgi tagasi lükanud.

Niisiis sõnastame selle punkti üks ümber, mitte vaesus, vaid meie reaalsed võimalused siin ja praegu. Ja rikkus ju seegi, et eelmisest sügisest on meil oma laev, üle sajandi vana küll, kuid hästi äge, Hoppet nimelt. Aga kes tahab suuremat pidu ja sügavamat merd, leiab needki kuskilt. Aga need pole jälle omad...

Merearmastus

Ah jaa - pidin ära rääkima ka selle, kuhu siis see minu merearmastus jäi. Üsna isiklik lugu sellega.

Olin päris väike poiss, kui läksime vanaisaga koduranda. Tema ujuma ja mina sulberdasin niisama rinnuni vees, kuna ujujat polnud minust ei siis ega ole ka nüüd. Ühel hetkel astusin laiale, roheliste vetikatega kaetud kivile.

Järgmiseks sain ma teada, kuidas paistavad lained altpoolt. Vanaisa õngitses mu loomulikult välja, aga sinna, roheliste vetikatega kaetud kivi alla vist jäigi see minu merearmastus.

Kokkuvõtteks: mina saan ilma mereta ja merepäevadeta päris kenasti hakkama, Kuressaare ja Saaremaa ilmselgelt mitte. Edu tegijatele, jätku ja viitsimist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.