Priit Suve: siseministeeriumi ja politseiameti elegantne õppetund ({{commentsTotal}})

Priit Suve
Priit Suve Autor/allikas: Erakogu

Siseministeerium (SiM) ja politsei- ja piirivalveamet (PPA) annavad oma esindajate kaudu vajaliku õppetunni sellest, kuidas väike osa suudab esile kutsuda muutusi midagi muutmata, leiab oma kommentaaris sisekaitseakadeemia politseiteooria professor Priit Suve.

Kuna turvalisuses osaleb kogu ühiskond, siis võib PPA-d ja SiM-i pidada väikeseks osaks osalistest. Kõne all on võimaliku eelarvekärpega kaasnev võimalik vähenemine politseinike arvus ja/või PPA tehnilistes vahenditest.

Nii võibki alustuseks osalisi tänada kahe vajaliku rõhutuse eest:

  1. suurus ei ole peamine: SiM ja PPA on turvalisuses osalejatest väike osa;
  2. muutuseid ei kutsu esile "asjad", vaid suhted: SiM ja PPA ei ole muutunud, kuid nendevaheliste suhete muutus (või nende avaldumine) põhjustab turvalisuses osalistes segadust.

PPA võimalike eelarvekärbete kohta jääb meedias avaldatu põhjal mulje, kui kahest erinevast stsenaariumist.

Ühel juhul tuleks politseinike arvu vähendada, teisel juhul selleks vajadus puudub, sest on muid võimalusi. Nii peadirektori kui ministri (või tema asemiku) esitatud arvamused võivad olla arusaadavad, kuid nende esitamise viisi ja vastuolulisust arvestades ei piisa sellest turvatundeks. Mille järgi siis otsustada, kelle argumendid on asjakohasemad?

Turvalisuses osalejatele on turvatunde aluseks vajalik saada kindlust. Kellelgi ei ole sisulist võimalust nendesse küsimustesse individuaalselt süveneda ning see oleks ühiskondlikust aspektist ka kuritegelik – inimeste energia peaks rakenduma kusagil mujal.

Asjad ja nendevahelised suhted

Kõik-tunnevad-kõiki on väikeriigi üks omapära. Mingites kitsastes valdkondades töötavad inimesed (näiteks politseinikud, arstid, õpetajad) on paratamatult tuttavad vähemalt funktsionaalsete (näiteks kriminaalpolitseinikud, eesti keele õpetajad, hambaarstid) või administratiivsete (mingi tasandi juhid lihtsalt puutuvad omavahel tööalaselt palju kokku) sidemete kaudu.

Nii on paratamatu, et varem või hiljem muutub tuttavate inimeste algselt tööalaste kolleegide või lihtsalt klassi-, kooli- või malevakaaslaste suhe ülemus-alluva, poliitik-ametnik, vms suhteks.

Sellest ei ole midagi, kui osalised vähemalt püüavad hoida professionaalset joont. Küllaga on aga näiteid, et selline suhe on imalalt (ja ebaadekvaatselt) positiivne või siis õelalt (ja ebaadekvaatselt) negatiivne. Mõlemad äärmused ja nende vahepealne olek ei ole aga piisav avalikkusele adekvaatseks otsustuseks.

Kriitiliselt mõtlevale inimesele (ja selliseid on ühiskonna arenguks hädasti vaja) ei piisa sellest, kui minister kõmiseval häälel rahulolevalt teatab, et usub peadirektorit või vastupidi, et ei ole temaga rahul.

Ametiga kaasneval autoriteedil on piirid, mida tuleb hoomata. Nendest piiridest üleastumine tähendab autoriteedi (ja võimu) vabalangemist, kuigi langeja ise seda mõnigi kord ei märka või siis jätab osavalt sellise mulje.

Avalikes küsimustes on vajalik luua keskkond, kus kõigil osalistel, kelle jaoks tegelikult kogu riigimasin peaks töötama, oleks võimalik lisaks esitatavatele andmetele toetuda ka mõnele objektiivsele autoriteedile.

On küll arusaadav, et "objektiivset" ei ole olemas, kuid peaks olema mingigi võimalus asjakohaselt arutleda korporatiivsetest või individuaalsetest suhetest tulenevate ebaadekvaatsete kajastuste (eriarvamused, tülid) üle. Viimased on muuhulgas üheks stagneerumise vundamendiks.

Turvalisuse mõttes privilegeeritud riikides - nagu Eesti -, kus turvatunne on kõrge, on oht valdkondlikuks stagneerumiseks eriti suur, sest "vajadust" (=väline sund) muutusteks ei ole. Ka praegusel näitel käib arutelu selle üle, kas vähendada politseinikke või tehnilisi vahendeid. Ometi on teada, et turvalisusele on mõlema mõju väike. Määrajaks ei ole politseinike hulk, vaid käitumine, kuid see ei maksa pealtnäha midagi.

Triviaalne tõsiasi on aga see, et just politseinike (ja teiste osaliste) käitumine turvalisuses maksabki. Kõik vähegi valdkonnaga kursis olevad inimesed teavad seda. Tõsi, käitumise mõju rahaline arvestus on võib-olla keerulisem, kui palganumbri või sõiduki maksumuse liitmine-lahutamine.

Sellega ei pea siiski siin ja praegu tegelema, sest PPA ja SiM pakuvad elegantse ja raskesti vaidlustatava näite: ühiskonna terviku kontekstis väga väikese osa (SiM ja PPA) käitumine avaldab turvalisusele märkimisväärset mõju olukorras, kus võimalikke muutuseid endid veel toimunud ei ole.

Tulebki rõhutada, et osalised ise - SiM ja PPA - ei ole veel muutunud (võimaliku eelarvevähenduse kontekstis). Kärbet veel ei ole. Muutunud on aga nendevaheline suhe või siis on see suhe lihtsalt avalikuks saanud ning just selle muutunud suhte avalikuks saamine võib põhjustada ülejäänud turvalisusosalistes ebakindlust.

Omandamine on aktiivne protsess

Õppetunnis osalemisest on vähe kasu, kui sellest ei õpita. Lisaks eelnevatele praktilistele vihjetele dilemmast politsei käitumise vs nende (ja tehnikavahendite) hulga mõjust turvalisusele, tuletab ennast meelde veel üks avalike organisatsioonidega seotud küsimus: kuidas luua olukord, et avalikkusel oleks võimalik saada täiendavat kindlust erialaspetsiifilistes küsimustes?

Kuidas oleks igaühel võimalik saada kindlust selles, kas otsused turvalisuses, meditsiinis või hariduses on asjakohased?

Praegusel näitel võiks huvi pakkuda vähemalt kaks küsimust. Esiteks, kas võimalik eelarve vähenemine peaks kaasa tooma politseinike vähendamise. Teiseks, kui politseinike arv väheneb, siis millise käitumusliku muudatuse toob see kaasa politseinikele ja teistele turvalisuses osalistele?

Need ei ole ainsad küsimused, kuid piisavad näitamaks, et lisaks omavaheliste suhete muutustega kaasnevale, kutsuvad osaliste endi muutused samuti kaasa suhete muutuse.

Niisiis, kui politseinikke on vähem, siis:

  1. kas nad käituvad teisiti (nt tegutsevad kiiremini (=jõulisemalt), sest aega rääkimiseks on vähem);
  2. kuidas mina peaksin turvalisuses käituma (nt nõrgematega teen kiiresti asjad selgeks (=omakohus) ja riiki tülitan vaid siis, kui endal jõudu (=arukust) ei jagu)?

Avalikus juhtimises on teada mitmeid mehhanisme, kuidas kirjeldatud ebakindlust vähendada või vältida. Üheks võimalikuks on välise kontrolli mehhanismid, mille kaudu vahendada avalikkusele infot koherentsemalt ja mis on ühtlasi spetsiifilistele valdkondadele üheks meeldivaks arengut soodustavaks sunnivahendiks.

Praegusel juhul peaks "keegi" SiM-PPA eriarvamusi vahendama ning olema nii SiM-ile kui PPA-le ühtlasi areeniks, kus arutada väga spetsiifilisi küsimusi nii suhetest kui ka asjadest.

Kui avalikkusele pakkuda seletusi, mis on natukene asjakohasemad lineaarsetest õige-vale või palju-vähe väidetest, siis see näitaks nii professionaalsust kui ka turvalisusest hoolimist.

Seda ütlust ei maksa küll ülemäära tõsiselt võtta, kuid "tõe kriteerium on praktika". Siinses tähenduses siis võiks soovida, et profid käituvad professionaalselt ja pakuvad etenduse, mis tekitab usaldust ja loob eelduse turvatundeks.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: