Karmen Maikalu: sunduslikust võistlemisest koolis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karmen Maikalu
Karmen Maikalu Autor/allikas: Erakogu

Paljude inimeste jaoks on sunduslik võistlemine koolis tekitanud eluaegse vastumeelsuse spordiga tegelemise suhtes. Olen näinud paljusid täiskasvanuid, kes ei tegele spordiga, sest see seostub neile kooliajast häbi ja piinlikkustundega, kirjutab Karmen Maikalu.

Kui ikka Erki Nool ütles pärast minu nägemist Aktuaalses Kaameras, et "tulevad ülikoolidest noored tütarlapsed, kes leiavad endale koha koolides ja hakkavad neid muutma oma äranägemise järgi ilma kogemuseta", siis minul kui 19 aastat koolis psühholoogina töötanud "tütarlapsel" võttis näo hetkeks naerule küll.

Aga ainult hetkeks, sest kui olümpiavõitja ütleb, et "ega ühiskond ongi selline karm, mõni murdubki ja mis seal siis halba on, see on paratamatus," siis selle koha peal ütlen ma juba väga tõsise näoga, et iga laps, iga inimene on väärtus ja kui spordipäevade tulemuste koolistendile mitteriputamine (milles oligi küsimus) aitab ära hoida kasvõi ühe õnnetu lapse, siis on see seda väärt.

Pean Erki Noolest sportlasena väga lugu ning mul on väga hea meel, et tema esialgsed kehvad tulemused tekitasid temas sportlikku viha ja soovi end üles töötada. Seda, et spordivõistlustel kehvemaid tulemusi näitavad õpilased ülestöötamise asemel lõplikult murduvad, Nool ütleb, et ei usu. Mõistan. Küllap siis ei ole Nool selliseid õpilasi näinud. Mina olen. Liigagi palju. Kõik ei ole nii tugevad.

Tulen Erki Noole soovile ("Minu arust me võiks ikkagi juhinduda nende inimeste kogemustest, kellel on ka reaalne kogemus") vastu ja räägin, milline siis on reaalne elu koolis.

Paljud õnnetud lapsed

Kahjuks ei räägi me ainult ühest õnnetust lapsest, vaid paljudest, väga paljudest. Aina rohkem on lastel vaimse tervise probleeme. Need ei ole hüpoteetilised olukorrad, see on päris elu, millega tugevad ja edukad kokku ei pruugigi puutuda.

Näen oma töös psühholoogi ja psühhoterapeudina inimesi, kes on traumeeritud koolis osaks saanud kiusamisest - neid on alandatud ja mõnitatud nende kehvade tulemuste, nõrgema või erineva oleku pärast.

Eriti ülekohtune on see valdkondades, mis on rohkem seotud kaasasündinud eeldustega kui lapse isiklike pingutusega. Jah, me peame tegelema kiusajatega, aga me ei tohi luua teadlikult kiusamiseks soodsat olukorda.

Kui üks laps ei pea viisi ja koolis korraldatakse kõikidele õpilastele igal õppeaastal avalik kohustuslik lauluvõistlus, antakse osalejatele punkte ning seejärel pannakse tulemused kõikidele vaatamiseks välja, lootes, et see tekitab lapses soovi end viisipidamises üles töötada, siis see on... Ma ei tea, mis see on, väga mõistlik see igatahes ei tundu. Ent spordipäevade puhul peame seda normaalseks?

Mida tunneb näiteks ülekaaluline laps, kes näeb pidevalt oma nime koolistendil olevatel spordipäevade tulemustel viimaste seas? Ja näevad ka teised, kes, Karl-Eduard Salumäe sõnu kasutades, teevad "Hähähähää!".

Kui hästi läheb, tekitab see temas tõesti sportlikku viha ning soovi end üles töötada ja näiteks kaalus alla võtta.

Kui nii hästi ei lähe (miks ei lähe, oskavad öelda ehk need paljud ülekaalulised täiskasvanud, kes aina üritavad ja üritavad kaalu vähendada, aga kellel see sugugi ei õnnestu), siis võib tulemuseks olla kiusamine, enesehinnangu alanemine, psühholoogilised traumad ning kahjuks ka depressioon, ärevus, söömishäired, sõltuvused, töövõimetus, raskematel juhtudel ka suitsiid. Ja palun ärge tulge mulle ütlema, et see on paratamatu ja et mis seal siis halba on.

Kas me kasvatame niimoodi lumehelbekesi, kes ei taha pingutada ja ei tule raskustega toime? Ma ei arva nii. Ikka peab pingutama ja elu on igapäevaseid probleeme, millega toime tulla, niikuinii täis.

Me ei pea laste eest kõike ära tegema ning neid kõikidest raskustest säästma, aga ma arvan, et me ei tohi tekitada teadlikult kellelegi häbistavat ja alandavat olukorda, see ei saa olla meie kasvatusmeetod. Tunnustagem tublimaid ja ärgem häbistagem nõrgemaid.

Kelle jaoks on võistlemine motiveeriv, sellel on võimalus minna võistlussporti, kus nad saavad heade tulemuste puhul ka tunnustatud. Paljude jaoks on aga selline sunduslik võistlemine koolis tekitanud eluaegse vastumeelsuse spordiga tegelemise suhtes.

Olen näinud paljusid inimesi, kes ei tegele tervisliku liikumise või spordiga, sest see seostub neile kooliajast häbi ja piinlikkustundega ning seetõttu on tekkinud täielik vastumeelsus.

Millist ühiskonda me väärtustame?

Veel üks aspekt: millist ühiskonda me siis väärtustame ja ehitame - kas koostööle või võistlusele ja vastandumisele tuginevat ühiskonda? Kui kasvatame oma lastes empaatiat ja koostööoskusi, siis loome ka tugeva ja ühtehoidva ühiskonna.

Kui soovime võitjate (ja kaotajate) ühiskonda, kus peamine eesmärk on olla kellestki parem, siis on selge, et väärtuseks on "üle laipade minek", aina rohkem ja rohkem surutakse teisi alla, et kindlustada oma eeliseid ja üleolekut, ei ole dialoogi ja koostööd, on vaid pidev võitlus. Seega on antud teema ka ühiskonna teelahkme koht.

Lõpuks võib psühholoogide kogemust uskuda või mitte, ent õiguskantsler ütleb üheselt: tublimate tunnustamist saab reguleerida kooli kodukorraga, kuid spordipäevade tulemusi nimeliselt avaldada ei tohi, seadus on selline.

Ahsoo, kas rahvastepalli võib mängida? Mõistlikkuse piires - laske käia!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: