Annika Poldre: milleks sporditulemused? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Annika Poldre
Annika Poldre Autor/allikas: Õpetajate Leht

Uudis sellest, et õiguskantsleri hinnangul ei tohiks koolid avaldada laste sporditundide tulemusi, tekitab hämmeldust, kirjutab Annika Poldre algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.

Aastakümneid on koolides spordipäeva tulemusi nähtavale kohale pandud. Ikka on olnud huvitav vaadata, kes on parimad. Nüüd on selline tegu ebaseaduslik. Sest nii nagu ei tohi võõrad näha matemaatikahindeid, ei tohi avalik olla ka spordipäeval välja joostud aeg, kuna spordipäev on kohustusliku kehalise kasvatuse osa.

Meie kehalised ega vaimsed võimed ei ole iialgi võrdsed. Igaühel on oma eeldused, geenid, pingetaluvus jm, mille poolest erineme üksteisest. Ja tore ongi, et oleme kõik veidi erinevad, igaüks oma võimetega. Ei ole kõigil lastel ühesugused tulemused üheski õppeaines, ei laula kõik ühtemoodi ega sirgu kõigist tulevasi olümpiavõitjaid.

Kehalises kasvatuseski on ühed võimekamad kui teised. Selles tunnis on võimalus silma paista neil, kes on kehaliselt teistest võimekamad, aga näiteks mõnes reaalaines või keeltes nõrgemate hulgas.

Mis on selles halba, kui spordipäeva head tulemused riputatakse kooli teadete tahvlile või muud nime kandvale stendile? Miks neid võite ei tohi koolis tunnustusena avalikustada?

Üks koolipsühholoog rõhutab, et mõeldagu, kuidas tunnevad end viimaseks jääjad. Aga elus tuleb ikka ette olukordi, kus keegi jääb viimaseks, ja sellekski tuleb valmis (tugev) olla. Me jälgime põnevusega suurvõistlusi, kus ikka jääb keegi viimaseks – see on võistluse puhul loomulik.

Kui räägime, et õppetöö peab lähenema tegelikule elule, siis on selleski – spordivõistluse võidus ja kaotuses – sama iva. See on sarnasus tegeliku eluga. Ja kas ei innusta viimaseks jääjat soov saada tugevamaks, paremaks, jõuda viimasest kohast ettepoole? Miks eitada spordis motivatsiooni ja püüdluse edasiviivat mõju?

Kas pole selline nõue mugandumine ja tahtejõu kasvatamise või edu saavutamise eitamine? Selle asemel et kaotajat, viimaseks jääjat innustada, et püüa rohkem, pinguta, ei pakugi me motivatsiooni. Selline tegu ei innusta püüdlema ega pingutama, ei motiveeri üldse sporti tegema.

Või ehk kaotaks spordipäeva võistlused hoopis ära? Las jooksevad niisama veidi, las hüppab, kes tahab. Ja kui tahtjaid jääb väheks – milleks niisama joosta-hüpata –, siis lõpetame igasuguse sportimise koolis?

Üha suuremat ulatust võttev ülekaalulisus on probleem lastele ja nende vanematele ning tegelikult kogu ühiskonnale, aga selle peitmine pole ju lahendus?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: