Selle aasta aprilli lõpus sisenes tuhandete teiste sõidukite seas Eestisse Ikla piiripunkti kaudu Saksa numbrimärgiga Mercedes-Benz. Maksu- ja tolliameti koerajuht Arlek Elviste teadis, et see sõiduk vajab kontrollimist. Pole teada, mida võis mõelda 34-aastane autojuht, kui tal paluti teepervel peatuda ja talle lähenes suurt kasvu meesterahvas, kelle kõrval sibas tolliameti miniatuurne veteran - 13-aastane spanjel Lucky.

"2008. aastal käisime Luckyga Euroopa meistrivõistlustel. Siis panin tähele, et ainult minul on väike koer, kõigil teistel on suured. Teised koerajuhid viskasid meie üle nalja: nii suur mees ja nii väikese koeraga! Võitsime esikoha, see oli meile suur võit," meenutab Arlek Elviste naeratades.

Narkokuller seda ei teadnud, ent oli kohtumiseks valmistunud. Ta teadis, et tema auto peidikus on kilo puhast kokaiini. Selle hind ulatus mustal turul 150 000 euroni. Uimastid olid hoolikalt pakitud ja peidetud, pakend ise omakorda masinaõliga üle valatud, et narkokoera segadusse ajada. See trikk aga ei õnnestunud - kurjategija meelehärmiks leidis kogenud Lucky peidiku üles.

Põlvkondade vahetus

Kilogramm kokaiini pani tollikoera pikale ja värvikale karjäärile väärilise punkti. Peagi läks Lucky pensionile ja temast sai tavaline lemmikloom. Veidi enne seda hakkas Elviste treenima uut neljajalgset kolleegi - Belgia lambakoera Quick Quatrot.

Quick Quatro paistis silma juba neljakuisena. "50 grammi amfetamiini ja 10 grammi karfentanüüli," täpsustab Elviste. See oli juhuslik vedamine - koerajuht ja koer astusid lihtsalt pärast tööd liinibussi. Uimastivedajate õnnetuseks ei vaata narkokoerad kella ega nõua ületundide eest lisatasu. Tegelikult ei tee seda ka koerajuhid. Tööst vabal ajal nad treenivad koeri, hoolitsevad nende eest ja puhkavad koos nendega.

Karjane ja tema sõbrad

Jalutame männimetsas Elviste ja tema kolme koeraga, kelleks on tubakaspetsialist Hera, veteran Lucky ja tema mantlipärija Quick Quatro. Selliste jalutuskäikude pärast on kohalikud andnud koerajuhile hüüdnime "Karjus". Väsimatu Quick Quatro haarab puuoksa ja jookseb sellega ringi, riivates nagu muuseas kolleeg Luckyt ja meidki.

Koerajuht kurdab, et raske on leida kohta, kus ta saaks oma lemmikud rihma otsast lahti lasta. Tuleb ette sedagi, et koerad jooksevad möödakäija juurde ja tarduvad peremehe kiitust oodates paigale - see tähendab, et inimene on uimastitega kokku puutunud. Siis peab koerajuht otsustama, kas võtta taskust töötõend või mitte.

Elviste on oma tööd teinud 18 aastat. Ta tunnistab, et tahtis juba lapsena endale koera, ent ühiskorteris polnud see võimalik. Omaette elama asudes võttis ta endale kohe Saksa lambakoera, seejärel soovitas ema tal minna koerajuhtide kursustele. Ta haaras võimalusest kinni ega kahetse. "Koerad on mu eluunistus. Olen alati tahtnud nendega töötada. Minu töös ei ole rutiini. Ma ei kujuta ennast ette töötamas kindla graafiku alusel, see ei sobi mulle."

Kokaiiniga täidetud kutsikad ja uimastid grillkanas

Koerajuhi tööd ei saa kindlasti igavaks nimetada. Pigem meenutab see kassi-hiiremängu õiguskaitsjate ja leidlike kurjategijate vahel. Selles varjatud mõõduvõtmises mõtlevad osapooled pidevalt välja uusi võtteid - ühed uimastite peitmiseks, teised nende avastamiseks. "Mida leidlikumad on narkokullerid, seda keerulisem on meie töö," tunnistab Elviste ja lisab, et kullerite fantaasial ei ole piire.

Nii näiteks opereerisid USA-s kurjategijad mõni aasta tagasi kuue labradorikutsika sisse pakikesed, kus oli kokku 40 kilo kokaiini. Leidlikkusest pole puudu ka meie kohalikel narkokulleritel. Elviste nägu kisub naerule, kui ta meenutab, kuidas üks nutimees peitis partii hašišit ja ecstasy-tablette alles kuuma grillkana sisse.

"Koer reageeris sellele," jutustab koerajuht. "Küsisin bussis olnud inimestelt, kellele kana kuulub - keegi seda omaks ei tunnistanud. Lõikasime lahti ja leidsimegi. Kuller istus natuke kaugemal."

Kuidas leida nõela heinakuhjast ilma magnetita

Koerajuhtide ja nende kasvandike vastu ei tööta ainult kurjategijate kavalus, vaid ka territooriumi mõõtmed. Maksu- ja tolliameti uurimisosakonna Lääne talituse juht Peeter Paisuots võtab pliiatsi ja läheb kaardi juurde. Ta teeb ringi ümber oma vastutusala, milleks on Lääne-Eesti.

Kogu seda maa-ala jälgib kaks koerajuhti, kellest üks tuli sellele tööle politseist nagu Paisuotsgi. Nad ütlevad, et see töö on huvitavam. "Koer oli õpetatud sootuks teisi ülesandeid täitma ja ta tuli täielikult ümber õpetada," jutustab talituse juht Euroopa kaardi juurde minnes.

Hispaania, Suurbritannia, Holland. Pliiatsiots libiseb kaardi kohal pea paberit puudutades ja joonistab kujuteldavaid nooli. Kõik need jõuavad ühte punkti - sinna, kus kunagi asus Ikla piiripunkt. Veel üks pliiatsitõmme ülespoole Pärnu suunas - see on läbi Eesti kulgeva narkokoridori pudelikael.

"Eesti on transiitriik. Läbi Eesti jõuavad uimastid kõige tõenäolisemalt Skandinaaviasse ja Venemaale," selgitab maksu- ja tolliameti narkoüksuse juht Raul Koppelmaa. Iga päev tuhanded autod. Sõiduautosse on lihtne peita isegi sada kilo hašišit, jutustab Koppelmaa ja lisab: "Kujutage nüüd ette, kui palju uimasteid on võimalik peita veoautosse ja kui raske on neid leida."

Kuidas valida nende seast see "õige" sõiduk? Teinekord on abi tähelepanelikkusest. "Meenub üks juhtum Rootsist. Uimastid olid peidetud kardaani sisse. Auto ei saanud kiiresti liikuda, sest kardaanvõlli tsentreering oli rikutud ja sõiduk hakkas suurematel kiirustel tugevasti rappuma," meenutab Paisuots.

Muudest kahtlaste sõidukite vahelevõtmise nippidest ja meetoditest eelistavad ametnikud vaikida. Raul Koppelmaa sõnul on neil selleks tõsine põhjus: "Ütleme, et see on meie ärisaladus. Kui me selle avalikustame, teeme kurjategijate elu lihtsamaks."

Kruvikeeraja, tangid ja elusvara

Loomulikult jäävad mõned kullerid vahele ka juhuslikult, ent suurte uimastipartiide leidmine on reeglina põhjaliku kodutöö tulemus. Kahtlane sõiduk peatatakse ja vaadatakse üle kas kohapeal või spetsiaalses angaaris. Käiku lastakse mitte ainult kaasaegsed tehnilise vahendid nagu mobiilsed radarid, vaid ka elusad detektorid - koerad. "Elektrooniline nina on küll püüdnud koera ninaga võistelda, kuid seni alati alla jäänud," naerab koerajuht Arlek Elviste.

"Koerajuhid on meie tavalised töötajad, lihtsalt neil on lisaks kruvikeerajale ja tangidele ka selline abivahend nagu koer," selgitab Peeter Paisuots. "Koerad on meie staarid. Nad on väga tublid ja targad. On meeldiv vaadata, kui innustunult ja põhjalikult nad oma tööd teevad."

Raamatupidamises on koerad arvel kui elusvara. Neil on oma väärtus, mis aasta-aastalt väheneb - amortisatsioon. Ehkki loogiliselt võttes peaks kõik olema vastupidi, sest aastatega saavad tollikoerad kogemusi juurde. Ent ametnikud kinnitavad, et tähtis on meeskonnatöö. Just inimene valib välja kahtlase auto, kust uimastid lõpuks üles leitakse.

"Koer pole mingi imevahend," rõhutab Peeter Paisuots, ja Arlek Elviste nõustub temaga.

Kui nii juhtub, võtke kutsikas

Koer on koerajuhile midagi palju enamat kui laost võetud tööriist. Esiteks ei viida seda tagasi. Pensionile minnes saab koer koeratoidu näol koondamishüvitist ja muutub tavaliseks lemmikloomaks. Koos töötatud aastad ei möödu jäljetult - inimese ja koera vahel tekib kiindumus. Ent juhtub ka, et koer sureb.

Arlek Elviste on oma ligi 20-aastase karjääri jooksul MTA-s pidanud välja vahetama mitu "abivahendit". "Sellest on raske üle saada. Olen iga kord oma koerast puudust tundud. Minu nõuanne on selline: kui nii juhtub, võtke endale kutsikas. Kutsikas ajab murepilved laiali ja täidab teie elu rõõmuga."