Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Praegune turbulentne aeg on jällegi tõstatanud päevakorda küsimuse vabariigi presidendi põhiseaduslikust rollist. Kas presidendil on õigus sekkuda päevapoliitikasse ja kui vaba tohib ta olla oma väljaütlemistes.

President Kersti Kaljulaidi riigikogu istungil kantud pluus kirjaga "Sõna on vaba" tekitas emotsioone mitte ainult riigipea riietusstiili suhtes, vaid ka kriitilise arutelu riigipea tegutsemis- ja sõnavabaduse piiridest.

Teema on põhjalikumalt ette võtnud ajakirjanik Mikk Salu oma 23. augustil ilmunud Eesti Ekspressi loos "Kersti Kaljulaid rikub Eesti põhiseaduse mõtet – president ei ole peaministri ülemus". Oma järelduse paikapidavuse tõenduseks viitab autor põhiseaduse tegemise aega, kus laoti Eesti kui parlamentaarse riigi vundament.

Põhiseaduse Assamblee liikmena oli mul võimalus selles töös otseselt osaleda. Põhiseaduse sätte ja mõtte seose ning kooskõla analüüs ei ole sugugi triviaalne ülesanne. See nõuab mitte ainult põhiseaduse üksikute paragrahvide tundmist, vaid ka riigielu mõistmist ja mõtestamist kogu selle keerukuses. Või siis vähemalt soovi seda teha.

President-lilleneiu

Suure isikuvõimuga kaasnev oht avada demokraatia asemel tee autoritaarsusele, kallutas assamblee eelistama parlamentaarset riigikorraldust. Kuid koos sellega tuli lahendada mitte üksnes klassikaline "kolme keha probleem"– seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu vahekord, vaid leida koht ka ajalooliselt Eesti riigikorralduse osaks saanud riigipeale.

Selleks, et end distantseerida tugeva võimuga presidendist, kes juhib riigis toimuvat, tuli assamblees kasutusele kujund "president kui lilleneiu". Riigi juhtimisse selline president nina ei topi, tema ülesandeks on olla esindusisik, kelle kohalolek sündmuse tähtsust rõhutab. Seega president, kes on poliitikas praktiliselt nähtamatu.

Põhiseaduse teksti arenedes sai selgeks, et pelgalt esindusisikuga ei ole võimalik ellu viia Eesti demokraatliku riigikorralduse aluseks võetud võimude lahususe ja tasakaalu printsiipi. Kuna president ei kuulu otseselt ühtegi lahusvõimu harru, sai riigipea rolliks olla erinevate võimupooluste tasakaalustaja. Selleks sätestab põhiseadus vabariigi presidendile kindlad pädevused, mis seda põhiseaduslikku ülesannet võimaldavad täita.

Presidendi pädevuste lõplikus loetelus ei avaldu niivõrd soov igal juhul president "raamides hoida", lihtsalt rohkem pädevusi president oma põhiseadusliku rolli täitmiseks otseselt ei vaja.

President-kummitempel

Presidendil on tähtis roll nii täitev- kui kohtuvõimu isikkoosseisu kujundamisel ning teiste riigi kõrgete ametikohtade täitmisel. Reeglina toimub see koostöös teiste põhiseaduslike institutsioonidega, kusjuures president on kas protsessi algataja või lõpule viija.

Ka põhiseaduse assamblees kerkis küsimus – kui vaba on president oma otsustes? Kas president peab ilmtingimata ametisse nimetama peaministri poolt esitatud ministrikandidaadid?

Assambleel oli kindel soov lubada peaministril ise oma kabineti koosseis kujundada. Selleks oli laual ettepanek kirjutada põhiseadusesse – vabariigi president peab peaministri ettepanekut täitma.

Siiski jäi see sõna "peab" põhiseaduse tekstist välja. Sügavuti minevas arutelus jõudsime järeldusele, et riigielus võib ette tulla olukordi, kus president ei saa ega tohigi kummitemplina käituda. Näiteks siis, kui presidendil on tõsine kahtlus ministrikandidaadi moraalse palge või tema Eestile lojaalsuse suhtes. Parem on aeg maha võtta kui tagantjärele tark olla. Elu ise on seda vajadust kinnitanud.

Olukord, kus president peaministri ettepanekut täitma ei tõtta, pole kindlasti soovitav. Seda aitab ennetada poliitiline kultuur, mille osaks peaks olema traditsioon tutvustada ministrikandidaate presidendile enne, kui ametlik ettepanek Kadriorgu jõuab.

President kui põhiseaduse valvur

Selleks rolliks annab põhiseadus vabariigi presidendile selge mandaadi. President võib riigikogu poolt vastu võetud seaduse uuesti arutamiseks rahvaesindusele tagasi saata, tuues välja võimaliku riive põhiseadusega.

Parlament võib presidendi argumente arvestades juba heaks kiidetud seadust muuta või siis hääletusega veelkord oma tahet kinnitada. Viimasel juhul jääb presidendil üle kas seadus välja kuulutada või pöörduda põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks riigikohtu poole.

Riigikogu poliitilisi valikud lõplikult vetostada pole presidendil õigust. Seda saab teha vaid riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Praegu ametis olev president on kahel korral saatnud seaduse riigikogule uuesti arutamiseks ja ühel korral pöördunud riigikohtusse vaidlustades kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse vastavuse põhiseadusele.

Protsess on alles hiljuti alanud, tulemust tuleb oodata. Ilmselt oleks president riigikohtus vaidlustanud ka magusamaksu sisaldava kobarseaduse, aga seadus kukkus riigikogu koosseisude vahetumisel menetlusest välja.

Kas president peaks õigusloomes põhiseaduslikkuse järelevalve sõela tihendama? Alles trükivärskes 28. augusti Postimehe artiklis "Presidendi riigiõiguslik hoob" leiab endine riigikohtu esimees Rait Maruste, et viimased presidendid on kahetsusväärselt vähe neile põhiseadusega antud õigust kasutanud.

Üks on selge – kui juba praegu on teemaks tõusnud presidendi liigne sekkumine päevapoliitikasse, siis tuleb edasiseks pingete kasvuks valmis olla. Mis ei tähenda, et õigusriik ja inimeste põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitse seda ei vääriks.

President kui arbiiter

Põhiseaduse assamblees oli presidendi rolli mõtestamisel teiste hulgas kasutusel ka sõna "arbiiter" ehk vahekohtunik. Leiti, et president peaks hea seisma selle eest, et poliitilisel mänguväljakul toimuv vastaks reeglitele ja vilistama, kui märkab libastujat.

Selline vaade presidendi rollile haakub otseselt ka presidendi valimise korraga, kus eesmärgiks on võimalikult suur poliitiline konsensus, kaks kolmandikku riigikogu koosseisust, presidendi isiku suhtes. Praegusel vabariigi presidendil on see mandaat taskus.

Ka kõik varasemad presidendid on suuremal või vähemal määral sisepoliitikal silma peal hoidnud ja kui mitte muul moel, siis oma olulistes kõnedes demokraatia nõrkustele tähelepanu juhtinud. Kes siis veel, kui mitte riigipea, peaks märkama ühiskonna ja riigi arenguteel varitsevaid ohte? Tähelepanu juhtimine neile on vabariigi presidendi ametiga kaasnev kohustus, mitte poliitiline aktivism, nagu presidendi oponentidele võib tunduda.

President kui kodanik

Vabas ühiskonnas ei ole ka riigipea väljaspool kriitikat. Vabariigi presidendi institutsioon on aga selles mõttes eriline, et teda täidab luust ja lihast inimene, Eesti kodanik. Ta on sellele ametikohal vastavalt põhiseaduses sätestatud valimiskorrale.

Nii nagu meie kõigi, kaitseb põhiseadus ka presidendi au ja väärikust ning vabadust otsustada oma südametunnistuse järgi. Eesti president ei saa olla hall ametnik, kel puudub maailmavaade ja julgus oma ideaale kaitsta.

President on paratamatult poliitiline figuur, tema sõnavabadust piirab vaid ta ise oma ametikoha kõrguselt. Presidendil on õigus olla murelik Eesti käekäigu pärast ja seda muret rahvaga jagada. Ärgem tehkem selle pärast presidendile etteheiteid, vaid mõtleme koos, kuidas Eesti elu edasi viia.