See ei alga kunagi päevapealt. Teisitimõtlejatele ei mõisteta 25+5, valitsuse kritiseerimise eest ei saadeta sunnitööle ning maailmavaatelt ebasobivaid inimesi ei lohistata ideoloogilistesse ümberkasvatuslaagritesse kunagi kohe homme.

Meie maailmas – mis mõne tüviteksti kohaselt olla suisa sõnast alguse saanud – on universaalne paratamatus, et kui sõna on vaba, siis on sellesse alati kodeeritud ka nii sõna kui ka vabaduse huku alge.

Sõna on kasutatav nagu raviv palsam või turgutav sõõm – isegi kui päästerõngas –, aga ka nagu mürk või relv. Nii või naa, iseenesest ei sünni midagi. See, mis suunas sõna kaldub – ja meie elu lõpuks kallutab – sõltub meie endi empaatiavõimest ning ette nägemise ja kaugemale vaatamise võimest.

Sõnavabaduse surm on pikk ja aeglane teekond, mille vältel on lugematuid võimalusi mõista, kuhu suund on võetud – ning tagasi pöörata.

Aga keegi seda ometi ei tee, sest väga hästi tajutava vabaduse ja selle tajutava totaalse puudumise vahel on pikk kulgemine, täis igavaid maastikke. Nagu sõidaks hilissügisel rongiga Tartust Tallinna. Aeg-ajalt toimub midagi, mis pisut tähelepanu köidab, aga enamuse ajast jõnksud edasi mingis seletamatus letargias.

Seda, mis ootab sõnavabaduse hääbumise lõppjaamas, mäletavad osad meist nõukogude perioodist – ülejäänutel pole vaja vaadata isegi mitte nii kaugele nagu Põhja-Korea, piisab ka näiteks Türgist.

On aga hulk jaamu, mis selle reisi alguses vastu tulevad ning mille peale peaksime pead pöörama.

Seltskond sotsiaalmeedias – või näiteks ühistranspordis – kes üha agressiivsemalt, häälekamalt ja kõiki ülejäänud välistavamalt oma arvamust kuulutab…

Prouad, kes saabuvad üritusele, silmad ja süda pärani kinni ning suu ammuli, et teha nnnnn…. ei taha kuulda….nnnnn, et mitte mingil juhul saada osa killukesestki sellest, mida kõneldakse – küll aga külvata ruum täis enda suhtumist ja bravuuri…

Naaberriik, kus ajalugu üha enam mineviku müütide vaimus ümber kirjutatakse, kuni vaenulikuna tundub mis tahes vaade, mis kitsasse ametlikku narratiivi ei mahu…

Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Sõnavabaduse surm algab aeglasest sumbumisest. Kuidagi märkamatult jõutakse oma mulli, mis ajapikku muutub savionniks ning lõpuks kahemeetriste müüridega kindluseks. Väljaspool seda kindlust on kõik see, mis on teistmoodi kui seesolijatele sobib ja kõik need, kes mõtlevad teisiti kui seesolijad tahaks.

Teised. Kahtlased. Imelikud. Ohtlikud.

Kõik need, kes mõtlevad nii teisiti, et seda ei saa ju vaikides pealt vaadata ja veel vähem kuulata. Lõpuks ei vaatagi. Ei kuula ega kuule. Ei tahagi kuulata ega kuulda, ei taha, et üldse midagi kuulatavat oleks.

Alguses vaigistatakse neid teisi oma sõnadega, üha kõvemini ja kõvemate sõnadega. Lõpuks heidetakse sõnad kõrvale. Lihtsalt vaigistatakse.

Sõnavabaduse surm ei ole äkiline südameseiskumine, vaid miski, mille kohta kirjutatakse tagantjärele; "pikaajalise haiguse tagajärjel". Selle vahega, et sõnavabadusele ei kirjutata nekrolooge, sest see eeldaks ju sõnavabaduse kadumise tunnistamist, mida sõnavabaduse järgses ajas aga ometi ei tehtaks.

Seega – sõnavabadus on surnud sel hetkel, kui selle surmast pole enam võimalik rääkida.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.