Peeter Olesk: "minutit viis üle veerandigi"…ehk ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Olesk
Peeter Olesk Autor/allikas: Lauri Kulpsoo

Minu meelest saab riiklikke funktsioone täitvate ametiisikute asendamist kohusetäitjatega põhjendada konsensuse puudumisega ainult saamatusest või toimib konsensus ise obstruktiivselt, kirjutab Peeter Olesk.

Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjandusteaduse professor Gustav Suits kirjutas mitu poeetilist autoportreed, nende hulgas tollegi, milles ta kirjeldab oma tundmusi tudengite ees seistes.

Ta alustas cum tempore ehk akadeemilise veerandiga või "hilinedes" nagu käesolevate ridade pealkirjas tsiteeritud või ei alustanud üldse, kui loenguks vajalik pensum (Suits pidas loenguid neid oma käsikirjast maha lugedes) ei valminud viimistletud kujul. Suitsu loeng pidi olema akadeemiline novell ehk kasutades Friedebert Tuglase sõnu, "sonett proosas".

Et niisugust kirjutada, selleks tegi Gustav Suits eelnevalt rohkesti musta tööd: luges umbkaudu kümnes keeles, mõtiskles, kirjutas märkmeid ja tõmbas maha. Talle iseloomulikult palus Suits koguni korduvalt oma õppejõutöö tegelikku algust edasi lükata, põhjendades seda vajadusega täiendada oma teadmisi eriti uuema maailmakirjanduse vallas.

Akadeemilises, nagu ka poliitilises elus on teatav soojendusaeg niisiis ajalooliselt täiesti arusaadav ja seda ka siis, kui korralisel õppejõul tekib õigus õppetöövabale aastale ehk sabatile (puhtakujulisel poliitikul analoogilist õigust ei teki ja kõrgemal riigiametnikul, näiteks suursaadikul, võib ta tekkida sõltuvalt allsüsteemi eripärast).

Tahtes kõike seda seadusandlikult korraldada, peaksime ka näitama ära võimalikud eksimused ning karistused nende eest. See ei oleks lahendus, ammugi mitte lõplik.

Põhjus siin ja järgnevalt ses suhtes oma seisukoht lahti kirjutada seisneb aga mitte akadeemilises soojendusajas, vaid olukorras, mis on Eesti õiguskindlust ning –kultuuri destrueeriv ehk lammutav, erodeeriv ehk õõnestav ja obstrueeriv ehk (parlamendi viljakust) pidurdav.

Olukord ise on kujunenud riigi peaprokuröri koha täitmises ilma soojendusajata ka sel juhul, kui Lavly Perling oleks seatud oma senisele ametikohale teisekski tähtajaks ilma "pausita". Tööruumid võivad ju tuttavad olla ning kolleegidki samad, kuid kuna kahtlustused tema põhimõttelise rolli ja tema konkreetse töö kohta muutuvad, siis soojendusaja välistamine sundinuks teda tegelema enesekaitsega põhitöö kõrvalt.

Jätan alamal psühholoogilised kaalutlused kõrvale, sest õiguslikult on need sätestatavad äärmiselt tinglikult. Küll saab sätestada peaprokuröri õigusi siis, kui tema ülesanded on pandud kohusetäitjale, kusjuures panija peab suutma ka põhjendada, miks on jäänud peaprokurör "ise" nimetamata.

On juba riigi huvides, et niisugune olukord oleks võimalikult ajutine või ka erandlik. Konsensus koalitsioonis muide ei ole nendes huvides seadusandlikult määrav, sest see on kõigest kokkuleppeline, aga minu meelest saab riiklikke funktsioone täitvate ametiisikute asendamist kohusetäitjatega põhjendada konsensuse puudumisega ainult saamatusest või toimib konsensus ise obstruktiivselt.

Teiseks peaks peaprokuröri nimi olema avalikkusele teada mõistliku aja jooksul, alampiiriks kolm kuud. Kujutlegem korraks, et uus peaprokurör tuleb majast väljastpoolt ega ole ametkondlikult seotud ainsagi poolelioleva menetlusega ükskõik, millises kohtuliku õigusmõistmise faasis.

Kui kaua kulub tal aega prokuratuuri sisseelamiseks ning oma arvamuse kujundamiseks nendes küsimustes, millega õigusloomes tegeleb parlament?

Ja nendes küsimustes, mille puhul rahvas ei hoia suud kinni? Olgu sellisteks küsimusteks näiteks oportuniteet või siis rahvusvaheline õigusabi rahapesu ja terrorismi vallas. Need ei ole ametkondlikud asjad, sest need on riigi toimimise parameetrid ka väljaspool kohtulikku asjaajamist.

Elada neisse sisse vaevalt aasta või koguni paari kestes on isegi pöörane tempo, aga kui peaprokurör kinnitatakse kohale 13. tunnil, siis kulub tal viiest või kümnest aastast vähemasti kaks aastat kahtlustuste ümberlükkamiseks.

Opereerimine kahtlustustega ilma mõistusepärase argumentatsioonita ei näita parlamendi tugevust. Vastupidi, pigemini see tõendab parlamendi sihituid eneseotsinguid ilma lihtrahva-poolse kindlustundeta.

Miks ma arvan, et "kahtlustused tema … kohta" muutuvad? Rahapesu on juba loomuldasa pikka uurimist ja menetlemist nõudev protsess, milles on alati mitu osapoolt. See mitu ei ole konstantne suurus, vaid vastupidi, ta muutub ning tavaliselt kasvavalt.

Ükskõik, kes niisugust "koosseisu" ka uurib ja kes uurimist juhib, igal juhul on võimalik, et uuel uurijal tuleb võtta seisukoht ka oma eelkäija suhtes. Kahtlustamine aga ei ole uurimine; vastuoksa, see on hoopiski ettekääne, kui teda rakendatakse kiiremini kui leitakse tõendusmaterjal.

Lausega "kahtlustused tema … kohta" ongi mõeldud olukorda, kus kahtlustusest saab ettekääne lükkamaks õiguskaitse ja –kultuuri jaoks olulise ametikoha täitmine üle ääre, mõistlikkuse pinnalt mõistusetagusesse määramatusesse.

Mille nimel? Ma ei usu, et parlamentarismi kinnistamise nimel. Koalitsioon ei ole veel parlamentarism, konsensus on seda veelgi vähem. Parlamentarism on produktiivne poliitiline tahe hiljemalt akadeemilise veerandiga.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: