"Vajadus nn seksuaalassistentide osas on kindlasti olemas, mõtlemist vajab põhjalikumalt, mis oleks antud teenuse kitsam eesmärk ja sisu. Samuti see, kuidas seda reguleeriks meie seadusandlus ja kuidas seda selgitada avalikkusele," rääkis Eesti puuetega inimeste koja peaspetsialist Helen Kask ERR-ile.

Kask tõdes, et kuigi intiimne lähedus on inimlik ja mõistetav, kipuvad seksuaalsusega seonduvad teemad tervikuna olema Eestis endiselt tabu all, eriti just seoses sellega, mis puudutab erivajadustega inimesi. "Kindlasti vajaks see aktiivsemat arutelu puuetega inimeste esindusorganisatsioonides ja eelkõige sihtgrupis endas."

Seksuaalabi eesmärgid võivad olla erinevad. Mõne inimese jaoks on see võimalus kogeda lähedust ja seksuaalsust, vahel esmakordselt. Teiste jaoks tähendab see elukvaliteedi parandamist ja võimalust kasvatada enesekindlust. Kolmandad kasutavad seksuaalabi enese seksuaalsuse tundmaõppimiseks ja suhtlemisoskuste parandamiseks. Aga selline seksuaalabi võib aidata ka vältida soovimatut, hälbelist või valimatut seksuaalkäitumist, pakkudes selleks väärikat alternatiivi.

Kuigi Eestis seksuaalabiga seotud arutelu päriselt üleval ei ole, on puuetega inimeste esindusorganisatsioonid Eestis seisukohal, et sellise teenuse järele on vajadus olemas. Erivajadustega inimesed ja nende lähedased vajavad Kaski sõnul Eestis eestkätt just seksuaalsusega seonduvat nõustamist. "Seega ei peaks olema rõhk mitte niivõrd rahulduse pakkumisel, vaid olulisemal kohal on nõustamis- ja selgitustöö, mille kaudu kasvaks inimeste enda enesekindlus ja teadmised seksuaalteemades," selgitas ta.

Siiski, kuigi sihtrühm sellisele teenusele on olemas ka Eestis, ei ole seadusandja jaoks sellist teenust nagu seksuaalabi olemas. Kõik liigitatakse prostitutsiooniks. Samuti ei tundu, et selle üle tahetaks ka mingisugust debatti pidada.

Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika dotsendi Judit Strömpli meelest vajadust sellise teenuse järele ei ole, sest tervishoius ja sotsiaalhoolekandes on muid meetodeid, kuidas puuetega inimeste seksuaalseid ja ka sotsiaalseid vajadusi rahuldada. Tema hinnangul on inimese seksuaalsus siiski eelkõige bioloogiline, mitte sotsiaalne vajadus.

"See, mis on seksuaalsuse juures sotsiaalne, on armastus, aga seda seksiteenuse osutaja ei paku. Vähemalt see, mida ta armastusena pakub, on võlts, sest kui see ei ole võlts, siis ei ole enam tegemist ka teenusega," selgitas Strömpl.

Riigi poolt kindel ei

ERRi suhtlusest sotsiaal- ja justiitsministeeriumitega selgus, et isegi kui rääkida prostitutsiooni asemel seksuaalabi terminites, ei oleks arutelu riigitasandil kuidagi teistsugune. "Sellist teenust ja teenuse pakkujat nagu seksuaalassistent ei eksisteeri, sest teise isiku seksuaalsele rahuldamisele organiseeritult kaasa aitamine on Eestis käsitletav prostitutsiooni vahendamisena," selgitas sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik tervisealal Eva Lehtla.

Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanteri hinnangul tähendaks organiseeritud seksuaalteenuse mingigi osa seadustamine selle normaliseerimist. "Sellest kõigest tulenevalt ei ole Eestis plaani seadustada ühtegi prostitutsiooni vahendamisega või prostitueerimisega seotud tegevust," ütles Kanter.

Samamoodi vastas ka justiitsministeerium, kelle sõnul ei saa argument, et organiseeritud seksuaalabi võiks kujutada endast hooldusteenust puuetega inimestele, olla kunagi piisavalt kaalukas. "Justiitsministeeriumis ei ole sellised kaalutluskohad laual olnud," vahendas pressiesindaja Dagne Mihkels justiitsministeeriumi seisukohta.

Euroopas on küsimus laual, aga lahendamata

Kuigi näiteks Belgias on asi töös ja seksuaalabi vahendavad organisatsioonid ning valitsus on saadud piltlikult öeldes ühe laua taha istuma, on Euroopas üldiselt siiski seis kahetine. Euroopa riikides puudub puuetega inimestele mõeldud seksuaalabi teenust reguleeriv õigusraamistik. 

Euroopas koondab puuetega inimestele seksuaaltuge pakkuvaid mittetulundusühinguid katusorganisatsioon EPSEAS [European Platform Sexual Assistance], kuhu kuuluvad praegu ühingud seitsmest Euroopa riigist – Belgiast, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Šveitsist, Tšehhist ja Hollandist ning mis teebki tööd konkreetselt selle nimel, et seksuaalabi teenus saaks neis riikides omale seadusliku vormistuse.

Suuresti tänu EPSEAS-i toele ongi Belgias tegutseva Aditi kommunikatsiooniisiku Steven De Weirdti sõnul nad vähemalt Belgias sealmaal, et pärast aastatepikkust lobitööd tundub aeg olevat küps eraldi õigusraamistiku loomiseks. Sellele annab vastuse juuni alguses toimuv kohtumine Belgia valitsusesindajatega.

Ka Belgias on probleem selles, et seksuaalabi võrdsustatakse prostitutsiooniga.

Samal ajal, kui prostitutsiooni taga on raha ja majanduslikud huvid, tuleneb seksuaalabi hooldus- ja tugiteenuste mudelist. Kuivõrd lähtekohad on erinevad, on De Weirdti meelest ka vale, et seksuaalabi langeb Belgias prostitutsiooniga samasse õigusraamistikku.

"Belgias on rohkem kui kakssada puuetega inimeste esindusorganisatsiooni, mis kasutavad koostöös Aditiga aktiivselt seksuaalabi teenust. See omakorda veenab seadusandjaid järjest enam, et sellise teenuse järele on ka tegelikult vajadus ning see tuleb seaduslikult vormistada," selgitas De Weirdt.

Sama takistus on Hispaanias. "Hispaania valitsus ei luba selliseid teenuseid pakkuda, sest nad peavad seda prostitutsiooniks. Seega oleme sunnitud seda pakkuma kui ainult erootika- ja intiimteenust," selgitas Tandem Team Barcelona nimelise organisatsiooni juht Francesc Granja.

Suurema õigusliku vabaduse annaks teenuse tasuvabaks muutmine

Prantsusmaal tegutseva organisatsiooni Sexual Understanding juhi Sheila Warembourgi sõnul on valitsus pakkunud neile variandi, et selleks, et seksuaalassistendi ametit ei käsitletaks prostitutsioonina, peaks see teenus olema tasuta. Seda ta aga ei aktsepteeri. "Seksuaalassistendid läbivad aastapikkuse tasulise koolituse. Nad on kvalifitseeritud spetsialistid ja väärivad, et neile makstaks nende teenuse eest tasu."

Warembourg selgitas, et igaüks otsustab seksuaalassistendiks õppida vabatahtlikult, samamoodi on selle inimese vaba valik, kas ta tahab sellel alal töötada või mitte. "Neil kõigil on olemas ka muud viisid rahateenimiseks. Raha, mida nad saavad seksuaalabi osutamise eest on väike tasu nende kulutatud aja ja energia eest ning selle hulk ei määra seda, mida kohtumise ajal tehakse või tegemata jäetakse."

Prantsusmaal on vastaspoole argumendid sellise teenuse kehtestamise suhtes tema sõnul samad, mis teisteski riikides – seksuaalteenuse müümine pole õige ja aitab kaasa naiste objektiviseerimisele – ning on paljuski tingitud just teadmatusest ja ignorantsusest.

"Need inimesed [seksuaalabi vastased – toim] ei tea midagi tõsistest puuetest, millega mõned inimesed elavad. Ei tea midagi nende üksindusest, võimetusest väljas käia ja kohtuda potentsiaalsete partneritega, võimetusest end puudutada või lasta end kellelegi teisel puudutada," ütles Warembourg.