Viktor Trasberg: Rohkem võõrast raha
Eestis räägitakse viimasel ajal muu hulgas riigieelarve „defitsiiti laskmisest“. Valitsus näeb seda kui võimalust majandust kiirendada, opositsiooni sõnade kohaselt on maailmalõpp kohe käes. Aga mis on defitsiit ja mis on riigivõlg?
Eelarvedefitsiit tähendab olukorda, kus avaliku sektori kulud on suuremad, kui laekub tulu. Selle põhjuseks võivad olla näiteks vead tulude ja kulude prognoosimises või mingid erakorralised sündmused – näiteks ootamatu majanduslangus.
Kui kulud on suuremad kui tulu, siis kaetakse vahe tavaliselt laenamisega. Kui riik laenab defitsiidi katteks, suureneb valitsussektori võlakoormus. Järelikult kujuneb riigi võlasumma eelnevate aastate vältel akumuleerunud eelarvedefitsiidi kogusummana.
Aga! Riigivõlg ei pea olema ainult eelarvedefitsiidi tagajärg, vaid võib kujuneda riigi teadliku poliitika tulemusena. Näiteks kui riiklikke investeeringuid rahastatakse laenuraha abil või majanduskriisi sujuvaks ületamiseks kasutatakse laenu, mitte ei sööda ära seemnevilja, nagu juhtus Eestis hiljutise kriisi ajal.
Seega – riigieelarve võib olla ka tasakaalus, aga riigi laenukoormus siiski kasvada.
Olen seisukohal, et maksusüsteemil, riigieelarvel ja riigivõlal ei ole iseseisvat elu. Tegemist on tehniliste rahanduslike instrumentidega, mitte riigi sümboli või jumalusega. Eesti pikaajaline probleem ongi olnud asjaolu, et mingitest tehnilisest maksuinstrumentidest (nagu näiteks proportsionaalne tulumaks või madal võlakoormus) on tehtud fetiš, mida peab säilitama vaatamata asjaoludele. Kahjuks on selline puuslike kummardamine takistanud riigi arengut ja mõistuspärast majandustsükli juhtimist.
Laenamise puhul on tegemist tehnilise rahandusliku instrumendiga juba neli tuhat aastat. Selle kasutamata jätmine tähendab sisuliselt pangandussektori olemuse eitamist.
Kui suur riigivõla tase on optimaalne? Selline, mis soodustab riigi arengut ega ole samal ajal ühiskonnale koorem. Eurotsoonis peetakse kõrgeimaks lubatavaks võlakoormuseks 60 protsenti SKTst. Eesti riigivõlg on 10 protsenti.
Loomulikult on ülemäärane võlakoormus ühiskonnale koormav ja kulukas. Aga teiselt poolt on asju, mida tehakse ainult laenamise kaudu, kuna see on rahanduslikult efektiivne ja ühiskonna seisukohalt õiglane. Sellised riigivõla kaudu rahastatavad hüvised on näiteks infrastruktuur, relvastuse hankimine või reformide läbiviimine.
Küsimus on ka põlvkondade vahelises kulude jaotumises. Kui tulevaste põlvede heaolu ja kindlus tänu neile investeeringutele suureneb, siis on loomupärane, et need kasusaajad ka osaliselt neid kulutusi katavad. Ehk siis maksavad riigilaenu tagasi.
Seega ei ole küsimus mitte suuremas või väiksemas laenukoormas, vaid kuidas laenuraha kasutatakse. Näiteks Norra on riik, mis ujub rahas ja eelarved tehakse enamasti ülejäägiga. Samas on Norra riigi võlakoorem kolm korda suurem kui Eestil. Norra riik ei pea põhimõtteliselt raha juurde laenama, aga laenuraha kasutamine on lihtsalt rahanduslikult efektiivne.
Riigi laenukoormuse mõõtmine on aga majandusteoreetiliselt mitmepalgelisem kui esialgu näib. Toon esile kaks aspekti – riigivõla seos inflatsiooni ja investeeringutega.
Teatavasti mõjutab riigi võlakoorma suurust nii intressimäär kui ka inflatsiooni tase. Majandusteoreetiliselt on võimalik näidata, et inflatsioon vähendab riigivõla suhtelist koormust. Ehk siis 'mõõdukas (!) hindade tõus on alati valitsuse sõber, sest aitab odavama rahaga tagasi maksta riigi võlakohustusi.
Teine riigivõla aspekt on seotud raha kasutamise viisiga. Kui laen lihtsalt ära süüakse ehk tõstetakse palka ja toetusi, on raha raisatud. Erinevalt jooksvast kasutamisest võiksid laenurahaga tehtud infrastruktuuri investeeringud aga majandusarengut kiirendada.
Võtame lihtsa näite riigi ja perekonna erinevustest. Kui majapidamine võtab laenu ja ostab eluaseme, siis on tegemist nullsummaga – on laenukohustus, aga on olemas ka vara ehk eluase. Riigi puhul on olukord eelarve ja riigivõla mõttes teistmoodi: juba rajatud infrastruktuuri või õhutõrjerakettide väärtus riigivõla arvestuses kajastust ei leia. Siin ongi vastuolu – riigivõlg on ühiskonnale kulu, aga selle abil loodud kasvueeldused ja julgeolek arvesse ei tule.
Selline olukord asetab ka uude valgusesse sageli kasutatava fraasi „me ei päranda oma lastele võlakoormat!“ Aga mida siis järeltulevatele põlvedele ikkagi pärandatakse? Ka täna saab küsida – kas veerand sajandit laenamisest loobunud generatsioon on juhtinud majandustsüklit efektiivselt, kas tänasele ja tulevasele põlvkonnale on välja väljaehitatud moodne infrastruktuur ja kas kaitsevägi on varustatud tõhusa relvastusega?
Lõpetuseks – see jutt ei ole mõeldud mitte valitsusele takkakiitmiseks laenukoormuse suurendamisel, vaid pööramaks tähelepanu asjaolule, et turumajanduses tuleb elada turumajanduse reeglite kohaselt. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar