Kuid väide, et just pereettevõte täidaks neid eesmärke paremini kui näiteks aktsiaselts või osaühing, ei olnud väga veenev. Ka toodud näited nii Eesti kui ka maailma pereettevõtetest on kahjuks ebaõnnestunud ja kontekstist välja rebitud.

Aga teema on kindlasti oluline laiemas raamistikus, milleks on meie majanduse üldine areng ja struktuurimuutused. Sellega seonduvad otseselt ka arutelud tööturu suuremast avamisest väljastpoolt Euroopa Liitu tulevatele töötajatele ja riigi rollist majanduse suunamisel.

Olen seisukohal, et Eesti jaoks ei ole oluline mitte ettevõtluse konkreetne vorm, vaid ettevõtluse sisu – ehk mida ja kuidas tehakse. Küsimus on konkurentsivõimelise majandusstruktuuri kujundamises, millele peavad vastama ka toimekad ettevõtlusvormid.

Oleme olukorras, kus odavatele ja töömahukatele toodetele-teenustele suunatud tegevus on oma loomuliku lõpuni jõudnud. Oleme saanud rikkamaks ja enesekindlamaks, aga paarkümmend aastat toiminud majandusmudeliga pole enam võimalik edasi minna. Tootmine on kallinenud, turukonkurents on kasvanud. Olemasolev majandusstruktuur ei taga tootlikkuse kasvu ega ühiskonna heaolu suurenemist.

Seega tuleb teha kallimaid asju ja uutmoodi. Dünaamilise majandusega riigis muutuvad ettevõtluse vormid pidevalt ja peaksime soodustama just neid majandustegevuse mudeleid, mis on antud olukorras kõige efektiivsemad.

Aga pereettevõtluse juurde tagasi. Kas pereettevõte kui mudel on midagi sellist, mis võimaldab meil majandusstruktuuri muutusi läbi viia? Arvan, et ei.

Traditsioonilises mõttes võiksime pereettevõtet käsitleda kui väiksemat sorti majandusüksust, kus nii omanikud kui ka juhid ning töötegijad on sama pere liikmed. Akadeemilisemas keeles defineeritakse pereettevõtet mitmeti. Kui pole tegemist börsiettevõttega, peaks ühele perekonnale kuuluma vähemalt 50 protsenti osalusest. Kui on tegemist börsiettevõttega, siis peaks perele kuuluma vähemalt 20-30 protsenti aktsiatest.

Nagu näeme, pole siin midagi tegemist pereliikmete äriühingus töötamise või ettevõtte juhtimisega. Seega pole absoluutselt kohane rääkida USA ärihiidudest nagu Ford Motor Company või Walmart kui traditsioonilisest pereettevõttest. Fordi perekonnale kuulub täna alla 1 protsenti firma aktsiatest, kuigi nende hääleõigus firmas on suurem. Ka Walmarti tuumikpere omab alla poole firmast.

Kuigi mõlemad kompaniid on saanud alguse pereettevõttena, juhitakse neid täna üldise äriloogika, aga mitte abstraktsete pereväärtuste kohaselt. Kusjuures on huvitav, et Ford Motor Company ja Walmarti tegevuspõhimõtted on teineteise täielikult vastandid, kuigi raha on nad mõlemad suutnud toota.

Ford Company tõstis oma töötajate palga eelmise sajandi alguses  oluliselt kõrgemale kui tööstusharu keskmine. Selle taga oli raudne äriloogika: palk peab olema nii kõrge, et töölised oleksid motiveeritud ja  jõuaksid omavalmistatud autosid ka ise osta. Walmarti kaubandusketi äriloogika oli täpselt vastupidine – palgata inimesi kõige madalama töötasuga müüma kõige odavamat Hiina kaupa. Selles tegevuses on seni oldud ka üsna edukad, kuigi neid süüdistatakse palgadiskrimineerimises ja sadade tuhandete USA töökohtade hävitamises. Kas need on perefirmale omased väärtused, millest räägib Aare Tark?

Seega veelkord, ärgem ajagem segamini ühele perele kuuluvaid ettevõtte aktsiad ja osalusi pereettevõtluse kui tegevusvormiga.

Pereettevõtte puudus on vähene innovatsioonivõimekus, sageli madal juhtimise kvaliteet ja piiratud rahalised vahendid. Seega tagavad arengu ja innovatsiooni ikka suuremad majandusüksused koostöös avaliku sektori institutsioonidega.

Kui vaatame maailma kõige võimsamaid tööstusmaid või innovaatilisi väikeriike, siis alati on tegemist riigisektori väga jõulise panustamisega majandusarengusse ja innovatsiooni. Sellega on kaasnenud sageli spetsiifilised tööstuse ja tehnoloogia arendamise programmid, mis eelistavad omamaiseid suurettevõtteid ja ekspordivõimelisi tootmisharusid.

Eesti ettevõtlusorganisatsioonide tegevus näib täna olevat suunatud pigem olemasoleva majandusstruktuuri säilitamisele läbi immigranttööjõu sissetoomise madalapalgalistest riikidest. Samal ajal on ettevõtete arendustegevus ja innovatsiooni tase ebarahuldav.

Kokkuvõttes ei ole meil puudus väike- ega pereettevõtetest. Meil on puudu ettevõtetest, kes suudavad uusi innovaatilisi tooteid luua ja seega ka majandusstruktuuri muuta. Pereettevõtluse näol on Eestis tegemist pigem elustiiliettevõtetega, millel on aga ka kindlasti olemas väärikas koht meie majanduselus. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.