Piret Väli: hambaravihüvitise süsteem kulutab hambaravi tulevikku
Praegune rahastamisraamistik paraku ei suuna tervishoiuteenuse osutajaid sellele, et patsiendid oleksid terved, vaid hoopis sellele, et neid aina ravitaks, kirjutab Hambaarstide Liidu president Piret Väli.
Hambaravihüvitise piirhinnad viivad meid vaieldamatult mõne aasta jooksul olukorda, kus seatakse ohtu seniajani ennast konkurentsitiheda ning arenguvõimelisena tõestanud ning eraettevõtlusel põhinev hambaravi valdkond.
Tsentraalse hinnajuhtimise tulemusi ei ole vaja kaugelt otsida – kui Eesti hambaraviteenus on Euroopa Liidu üks parimatest, siis riikliku arstiabi kättesaadavus on kehvem vaid Lätis.
Alates 2017. aasta juulist kehtiv täiskasvanute hambaravihüvitis ja selle vahendamisega kaasnevad piirhinnad survestavad kliinikuid eelkõige kahel viisil.
Esiteks, et tagada piirhindade kontekstis finantsiline jätkusuutlikkus, tuleb kliinikul ohverdada patsientidele kulutatavas ajas. Või tuleb kasutada mitte nii tänapäevaseid ravimaterjale ja -tehnikaid ning kannatab kvaliteet.
Selle koosmõjul kaotab esimeses järgus patsient, kuid ka kliinikul ei ole võimalik oma teenuseid ja personali hinnasurve tõttu arendada. Ja see keerab sektori tuleviku tervikuna pea peale.
Lisaks on paljud kliinikud kurtnud, et patsientide palvetele vastu tulles on nad sunnitud haigekassa lepinguga liituma, samal ajal teades, et nad ei suuda katta oma reaalseid kulusid või jäävad turukonkurentsis alla riiklikele investeeringutele toetuvatele haiglavõrgu haiglatele, kus pakutakse hambaraviteenust.
Mitmele kliinikule on see reaalsus ka juba valusat moodi pärale jõudnud ning nad on haigekassa lepingu lõpetanud. Rääkimata paljudest, kes seda kaaluvad.
Teine märkimisväärne negatiivne tendents on, et kehtival kujul suunab makstav hüvitis kliinikuid võimalikult palju keskenduma sümptomaatilisele ravile. Ehk mida rohkem inimeste suhu täidiseid pannakse, seda kasulikum. Pelgalt tagajärgede ravimine ei too ettevaatavalt kasu ei patsiendile ega riigile tervikuna.
Haigekassa "tootmismahtudel" põhinevad eesmärgid (visiitide arv, teenindatud juhtude arv, teostatud protseduuride arv) tuleb seetõttu asendada printsiipidega, mis on inimestele olulised (parem tervis, patsiendi rahulolu ning finantsiline kättesaadavus).
Praegune rahastamisraamistik paraku ei suuna tervishoiuteenuse osutajaid sellele, et patsiendid oleksid terved, vaid vastupidi – et neid aina ravitaks.
Riigi sammud sellise süsteemi ülesehitamisel viivadki selleni, et täiskasvanute hambaravihüvitis ei ole enamiku jaoks kättesaadav. Seda ilmestab fakt, et 2018. aastal täiskasvanute hambaravivisiidid hoopis kahanesid.
Riigil on küll lihtne survestada kliinikuid liituma, sest iga kliinik soovib ju oma patsientidele parimat, kuid samal ajal ei anna süsteemi loojad endale piisavalt aru, et sellega kaob kliinikute suutlikkus pakkuda oma patsientidele parimat teenust ning teha seda moel, mis tagaks kliiniku püsimise.
Mis on aga kõige olulisem, on see, et täiskasvanute hambaravihüvitise süsteem on löömas teravat mõra pikaajaliselt loodud ja hoitud arsti-patsiendi suhtesse.
Sundides inimesed hüvitise saamise eesmärgil loobuma oma hambaarstist, kes näeb, et tema pakutava teenuse juures riiklik majanduslik loogika lihtsalt ei tööta, läheb kaotsi kogu selle aja jooksul kogunenud patsiendi ja arsti vaheline usalduslik koostöö. Teatavasti on aga just see suuõõne haiguste kontrolli all hoidmisel võtmetähtsusega.
Toimetaja: Kaupo Meiel