Oliver Laas: digitaalse surematuse tööstus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Surm on inimelu konstant ja seega on kõigil kultuuridel mingisugused surmaga seotud rituaalid ja praktikad, mis kohati erinevad üksteisest märkimisväärselt. Hiljutised tehnoloogilised arengud muudavad pildi senisest veelgi kirjumaks ja tõstatavad samal ajal uusi moraalseid küsimusi, mille jaoks meil hetkel veel selgeid vastuseid ei ole, arutleb Oliver Laas Vikerrraadio päevakommentaaris.

Roman Mazurenko hukkus autoõnnetuses 29. novembril 2015. aastal. Ajendatuna soovist oma varalahkunud sõpra mälestada ja temaga veel mõned sõnad vahetada lõi Eugenia Kuyda temast maha jäänud sõnumite põhjal tehisnärvivõrke kasutava juturoboti. Tegemist oli Google'i ja Apple virtuaalassistentidele sarnaneva rakendusega, mis pidi jätma mulje, et kasutaja vestleb sõnumite vahendusel Mazurenkoga.

Tõenäoliselt sellest projektist ajendatuna lõi Kuyda mõni aasta hiljem koos Philip Dudchukiga rakenduse Replika – juturoboti, mis kohaneb kasutajaga ning on talle emotsionaalseks toeks.

1994. aastal Steven Spielbergi poolt Lõuna-California ülikooli juurde loodud  Shoah sihtasutus on aastaid tegelenud holokausti ohvrite tunnistuste kogumise ning talletamisega.

2014. aastal tõi sihtasutus avalikkuse ette esimese digitaalse ja interaktiivse  rakenduse, mille vahendusel võis publik holokausti üle elanud Pinchas Gutterilt küsimusi küsida. Selleks digitaliseeriti 50 kaamera abil tema vastused ligi 1,500 küsimusele. Rakendus tunneb ära publiku küsimuse ning otsib salvestatud materjali seast neile sobivad vastused.

2017. aastal kasutas sihtasutus sama tehnoloogiat  Nanjingi veresauna üle elanud madam Xia mälestuste talletamiseks ja avalikuks esitamiseks. Sarnast tehnoloogiat on kasutatud ka Ameerika Ühendriikide sõjaväes  seksuaalvägivalla vastastel koolitustel ohvrite kogemuste esitamiseks.

Virtuaalreaalsust on aastaid edukalt rakendatud foobiate ja posttraumaatilise stressihäire raviks. Lõuna-Koreas pakuti hiljuti selle abil aga leinavale emale võimalus oma seitsmeaastaselt surnud tütrega viimast korda hüvasti jätta. Selleks lõid filmitegijad fotode ja ema mälestuste põhjal surnud tüdruku postuumse virtuaalse teisiku, kellega ema teiste pereliikmete silme all virtuaalses keskkonnas suhtles.

Need ja teised ettevõtmised, näiteks Eternime ning Augmented Eternity, on osa kasvavast digitaalse surematuse tööstusest. Sellesse kuuluvad nii idufirmad kui ka internetihiiud nagu Facebook ja Google.

Mõned ettevõtted piirduvad lahkunu digitaalsete säilmete – e-kirjavahetuse ja sotsiaalmeedia kontode – ning muu digitaalse vara haldamisega. Veebipõhiseid mälestamisteenuseid pakkuvad ettevõtted loovad internetis keskkondi surnu mälestamiseks teda leinavate lähedaste poolt.

Taasloometeenuseid pakkuvad firmad loovad aga surnust postuumse virtuaalse teisiku, mis näiteks juturoboti kujul loob ja edastab uusi sõnumeid, mis imiteerivad lahkunule iseloomulikke kõnemaneere ning mõttemalle.

Kõige rohkem moraalseid küsimusi tõstatab just postuumsete virtuaalsete teisikute loomise võimalus. Kas taasloome teenust pakkuvate firmade poolt lahkunu digitaalsete säilmete ressursina kasumine kasumi teenimiseks on moraalselt aktsepteeritav? Kas tarkvarauuenduste poolt põhjustatud muutused postuumse virtuaalse teisiku käitumises ja sellest tulenev lahkunu mälestuse võimalik moonutamine on lubatav?

Moraalseid printsiipe digitaalse surematuse tööstusega seotud moraaliprobleemide lahendamiseks hetkel sisuliselt ei ole. Carl Öhman ja Luciano Floridi on alustuseks välja pakkunud idee, et digitaalseid säilmeid tuleks käsitada informatsioonilise inimkeha säilmetena, mis olid lahkunu eluajal oluliseks osaks tema isiksusest.

Digitaalsete säilmetega ümberkäimisel võiks üheks peamiseks moraalseks väärtuseks olla inimväärikus nagu seda mõistetakse arheoloogia- ja meditsiinimuuseumite eetikakoodeksites. Digitaalsete säilmete puhul tähendaks see, et neid peaks kohtlema iseväärtuslikena ning mitte pelgalt vahenditena kasumi või mõne muu eesmärgi saavutamiseks.

Digitaalse surematuse tööstus peaks aga teavitama kliente sellest, kuidas nende andmeid postuumselt kujutatakse, tagama postuumsete virtuaalsete teisikute püsiva sarnasuse algselt kasutajale lubatud kujutamisviisile ning võimaldama virtuaalsete teisikute loomist ainult kasutaja enda ning mitte tema lähedaste või tuttavate andmete põhjal.

Praegu ei ole postuumsete virtuaalsete teisikute loomine laialdaselt levinud. Põlvkondade vahetusega kaasnevad muutused tõekspidamistes võivad aga nende populaarsust kasvatada.

Hoolimata tehnilistest edusammudest on praegused postuumsed virtuaalsed teisikud oma võimaluste poolest pigem piiratud. Kuna virtuaalse teisiku loomiseks kasutatakse lahkunu digitaalset jalajälge – temast maha jäänud sõnumeid, e-kirju ja sotsiaalmeedia postitusi –, siis võib oodata, et tulevikus virtuaalsete teisikute tõetruudus kasvab tänu nooremate põlvkondade üha suurenevale digitaalsele jalajäljele ja edusammudele tehisintellekti valdkonnas.

Koos digitaalse surematuse tööstuse ja tehnoloogiliste võimaluste kasvuga muudavad võimalikud muutused inimeste hoiakutes digitaalsete säilmetega ning virtuaalse mälestamisega seotud moraalsed küsimused edaspidi senisest üha akuutsemaks.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: