Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Esimene vaade on konservatiivne, pessimistlik ja pikaajaline ning märgib ära hiiglasliku võlakoorma, rahvastiku vananemise, tootlikkuse vähenemise ning (eeltoodust tulenevalt) kasvu puudumise. See vaade juhib tähelepanu struktuursetele probleemidele. Teine vaade – lühiajaline – on aga selgelt optimistlikum.

Hetkel näib, et järgnevad paar kvartalit on globaalselt nii tsükli mõttes kui ka teatud tingimuste mõttes pigem meeldiva temperatuuriga. Tingimused, mis selle meeldivuse tekitavad, on odav ja kergelt kättesaadav laenuressurss, asjaolu, et üle maailma on näha tootmises aktiviseerumist, ning fakt, et hiinlased on oma hiidmajandust mõõdukalt stimuleerimas.

Rahvusvaheline Valuutafond leiab, et järgneva viie aasta jooksul on globaalne majanduskasv mõnevõrra suurem, kui see on olnud pärast 1980. aastaid keskmiselt.

Pessimist ilmselt tõstab siinkohal sõrme üles ning seab sellise stsenaariumi tõenäosuse tõsise küsimärgi alla, kuid tõepoolest – arenenud riikide kasv on küll alla trendi ning jääb ka edaspidi alla trendi, kuid arenevate riikide kasv kompenseerib seda piisavalt, et IMF saab teha just selliseid prognoose nagu ta teeb.

Mida aga kõigest sellest järeldada?

Esiteks seda, et näiteks toormete hinnad võiksid tõusta, sest ilmselt täiesti arusaadavatel põhjustel käib globaalne kasv ja toormete hinnakasv käsikäes. Sama kehtib loomulikult ka maailma olulisima toorme ehk nafta kohta.

Kui meenutada nafta hinna järsku kukkumist aastal 2014, siis vahetult enne seda tehti nii Norras, Brasiilias, Guyanas kui ka USA-s nafta tootmiseks suuri investeeringuid ning need investeeringud on just praegu jõudmas faasi, kus sealt hakkab musta kulda voolama.

Samas mingeid uusi pakkumist suurendavaid allikaid ei paista ning seetõttu võib pakkumine järk-järgult tasapisi kahaneda just siis, kui nõudlus kasvab. Kes iganes on pidanud elus veidigi nafta hinnaga kokku puutuma, teab, mida see tähendab.

Kui nafta on maailma olulisim ressurss, siis olulisuselt teiseks võib pidada USA dollarit (USD). Seetõttu on erakordselt olulised nii see, mis maksab dollari laenamine (intressimäärad), kui ka see, mida dollari eest teistes valuutades tahetakse. Meie jaoks on loomulikult olulisim küsimus, kui palju dollareid peab välja käima euro (EUR) eest.

Siin tuleb arvestada, et dollar on kontratsükliline valuuta ning kui maailmal läheb mingis perspektiivis hästi, siis dollaril seevastu mõnevõrra kesisemalt.

Loogika selle taga seisneb selles, et USA-s on suur roll teenindussektoril ja seal toodetakse suhteliselt vähem. See tingib olukorra, kus globaalne kasv küll aitab ka Ühendriike, kuid aitab suhteliselt teisi rohkem. Viimane aga tingib kapitali väljavoolu Ühendriikidest, sest muude piirkondade varad on suhteliselt huvitavamad.

See omakorda tähendab, et valuutaturul tegeletakse dollari müügiga, et saada vastu teisi valuutasid. Lihtne müügisurve. Kuna näiteks USA (dollaris denomineeritud) riskantsed varad on jõudnud hinnatasemeteni, mida odavaks pidada ei saa, siis ilmselt liigutatakse raha ka näiteks Euroopa sarnaste varade suunas, mis suhteliselt nii kallid ei ole.

See tekitab dollari müügi- ja euro ostusurvet. Sama kehtib ka dollari ja arenevate riikide valuutade kohta. Seega võiks igapäevaselt valuutariskidega opereerivad tegelased euro tugevnemise ja dollari nõrgenemise suhtes silmad lahti hoida.

Vaatame raha hinda ka veidi laiemalt. Ilmselt enamik olulisi keskpanku vähemalt praegust pilti vaadates intressimäärasid liigutama ei kipu (küll aga jätkavad nad mõningate muude abistavate meetmetega). Selle hüpoteesi saab püstitada ainuüksi sellepärast, et intressitõusu üheks olulisimaks eelduseks olevat inflatsiooni ei paista veel kuskilt.

Isegi Ühendriikides, kus tööturg on üpriski kuum ning tööl on kõik, kes vähegi tööd teha tahavad (ja numbreid vaadates ka palju neid, kes tegelikult ei tahaks), on baasinflatsioon sõna otseses mõttes kesine. Selge on aga see, et keskkonnas, kus on võimalik tuvastada midagi kasvulaadset ja kus turuprotsessidel on veel mingi selge sõnaõigus, liiguvad intressimäärad ülespoole.

Inflatsioonist ilmselt saabki järgneva aasta-paari olulisim küsimärk. Ei saa kuidagi välistada, et see taltsana tunduv "elukas", kes hetkel puurinurgas rahulikult norskavat näib, tahab mingil hetkel meelde tuletada, et tal on ka hambad olemas.

Kui mõelda, et tööpuudus on arenenud maailmas mitme aastakümne madalaim, siis ei ole see sugugi ebatõenäoline. Tugev tööturg tekitab palgasurvet (ülespoole). Palgasurve kasvatab tarbimiseks vaba raha hulka ja reaalset ostujõudu. Kui majandused ei suuda sellises kontekstis pakkumist suurendada, siis on ainsaks loogiliseks arenguks hinnatõus.

Seega ühel hetkel järgneva paari aasta jooksul (pigem hiljem kui varem) peavad ka suunavad intressimäärad kasvava inflatsiooni ohjamiseks tõusma hakkama – vähemalt ja kõigepealt dollari puhul. See aga tähendaks seda, et kallim raha sunniks enamust praeguseid ideid ja käitumismalle ümber vaatama. Praegu pole see hetk aga õnneks veel käes!