Jürgen Ligi: vastandite seletamatu ühtsus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jürgen Ligi
Jürgen Ligi Autor/allikas: ERR

Eesti maine kukkumine on fakt, valitsus vallutab Lääne ajakirjandust inetustega. See marginaliseerib meid iga päev ja suunab vaimselt kaugesse itta, kust häid uudiseid pole loota, kirjutab Jürgen Ligi.

Kui Martin Helmelt riigikogus küsisime, millistele ekspertidele tema eelnõu toetub, ajas vastus naerma nii ta enda kui ka saali: "Te ei taha seda kuulda, aga see on Indrek Neivelt".

Ajas naerma, sest eksperte ei salli neist kumbki. Hiljuti viitas Neivelt samas asjas omakorda Helmele, kuid kogu üldine plaan on mõistatus, miks paneb keegi oma maine nii jäägitult mängu mainetute eest ("Indrek Neivelt: 2019. aasta põhjendamatud hirmutamised").

Konkreetses asja viitas Neivelt täpsmalt Helme kogumispensionide eelnõu seletuskirjale, mida ta pole paraku nähtavasti ise lugenud. See räägib tegelikult vastu nii teist sammast lammutavale ministrile kui ka eelnõule endale. Vastuolu on moraalselt ja mõistuspäraselt seletamatu, aga tulemus on sedapidi siiski kahe mehe üksmeel.

Neivelti tekst võitleb nimetu kellegagi, heites talle ette hirmutamisi. See umbisik ola hirmutanud, et praeguse valitsuskoalitsiooniga "meie maine hakkab langema ja välisinvesteeringuid ei tule ning meie edulugu saab kohe-kohe läbi".

Toetusavaldusega valitsusele on sellega klaar. Ent kui kriitikutest keegi taandaski tagajärjed majandusele ja investeeringutele, ei ole ilmselt keegi öelnud ega mõelnud, et need avalduvad "kohe-kohe" ja on lausa kuudega mõõdetavad.

Samal ajal on Eesti maine kukkumine toimunud fakt, valitsus vallutab Lääne ajakirjandust inetustega, mis ei tõsta meid muidugi iga päev maailma keskmesse. Aga see marginaliseerib meid iga päev ja suunab vaimselt kaugesse itta, kust häid uudiseid pole loota. Eestist varem oli ja sellest oli kasu nii julgeolekukoostööle kui ka ettevõtlusele.

Meid olevat hirmutatud ka majanduskriisiga, millised hirmutamised olla Neivelt ümber lükanud ja nii läinudki. Kõlab autoriteetselt, aga kes hirmutas, on ebaselge. Avalik jututeema on olnud prognoosid, mis on näidanud majanduskasvu ja riske, ei muud.

"Meid hirmutatakse" ta sõnul ka "sellega, et eelarve puudujääk viib meid kohe-kohe Kreekaga ühele tasemele". Kui siiski võrrelda, siis meil maksab kohe-kohe erineda. Erinemegi, aga äraspidiselt. Kreekat näeme olevat kerkinud EL-i priimuseks sunni all maksta kinni laene ja mineviku heaolu nagu surnud hobust.

Eesti on pidanud headele aegadele vaatamata hakkama kärpima, oleme kukutanud end EL-i eelarvepoliitika mainekast tipust mutta, kus otsuseid dikteerivad EL-i miinimumnõuded ja tulevik on palju keerulisem kui olevik.

Edasi tuleb lausa müstika: "Seoses pensionireformiga hirmutati meid, et peale teise samba vabatahtlikuks tegemist pidavat Eesti majandus kohe-kohe kokku kukkuma".

Pole võimalik, et keegi tõsimeeli pakkunuks mõju majandusele tekkivat poolteist aastat enne "reformi" jõustumist. Samal ajal on üks mõju käes, pensionifondid juba loobuvad investeeringutest Eestisse. Ja mitte keegi pole suutnud kahtluse alla seada tarbimisbuumi ajutisust, struktuuririkkeid, tulevase heaolu langust.

Tõe allikana nimetatud seletuskirja ütleb Neivelt väitvat, et teine sammas annab väikesepalgalistele vaid paar protsenti pensionitõusu, seega polevat sel mõtet. Tegelikult räägib seletuskiri mõneteise- kuni mõnekümneprotsendilisest pensionitõusust. Mõlemad on vanaduses küllalt otsustavad nii toiduraha, ravimite kui ka hoolduse tarbeks, aga valitsus on tänavu oma rinda kummi ajanud ka 0,26-protsendilise pensionitõusu peale.

Kogumispensioni mõttetuse tõestavat ära, et "Eesti pensionifondide tootlused olid pikka aega ühed viletsamad ja samal ajal olid tasud ühed kõrgemad". Aga kogumispension on kogu arenenud maailmas ennast just tõestanud.

Eesti numbritel minevikus olid põhjused, mida enam ei ole: sajandi kriis on läbitud, regulatsioonid, mis sobisid ehk väikestele mahtudele ja rahatrükieelsele intressikeskkonnale, on muudetud, fondide tootlused taastunud. Ja ise investeerimine on kaugelt kallim.

Eesti majapidamised säästavad palju, tsiteerib Neivelt reitinguagentuuri S&P, seega piisavalt. Tegelikult kritiseerivad kõik rahvusvahelised autoriteedid valitsuse algatust. Me jääme just (finants)varade poolest jõukamatest rahvastest kaugele maha ning tema sooviks säästmist teise samba ehk säästude 40 protsendi kaudu ju vähendada. Sealsamas oli kriitika tootlikkusest, aga just ülejäänu säästudest on valdavalt negatiivse reaaltootlusega.

Meid hirmutatavat ka kiire palgakasvuga. Aga makroanalüütika roll on hinnata ka palgakasvu ja võrrelda seda tootlikkusega. Praktiline tähendus sellel on, et palgasurve on pidurdanud Eesti ettevõtete investeeringuid ning tekitanud neile raskusi.

Nagu Helme, ei tahaks ka Neivelt ilmselt oma vastandiga sarnaneda, aga kujutab ühtsust. Mõlemad vallutavad edukalt meedia, aga mitte ekspertide meeli. See on ohtlik kombinatsioon poliitilise suvaga, mida nad propageerivad. Martin Helme mõtleb oma sententsiga, et seadused, mis takistavad ministritel efektiivselt tegutseda, tuleb tühistada, küll nii juriidikat ka kui majandust, Neivelt siiski ilmselt ainult majandusseadusi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: