Kuidas põgeneda nende LHV agentide eest, kes sind supermarketis ründavad?

See on võimatu. See on sama, mis põgeneda surma eest.

On see hea idee aktiivselt kliente rünnata?

Probleem on selles, et inimesed ise ei ole selle teemaga tegelenud. Kui inimesi ei kõneta, siis nad tegelikult ei tea mitte midagi ja ei tee mitte midagi. Kurb. Mulle endale meeldiks, kui inimesed internetis tegutseks, tuleksid meile sisse või läheksid välja. Aga nad ei tee üht ega teist.

Tavaliselt eestlane väga aktiivne ei ole, aga ma arvan, et meil on tubli üle kahe kolmandiku inimestest tulnud selle kanali kaudu.

Mis panganduse seis hetkel on? Eestis on inimesed ikka pannud ilusad ülikonnad selga, lipsud on ees pangahärradel ja nüüd selgub, et me oleme kõige rämedam rahapesumaa kogu maailmas.

Mul ei ole lipsu juba mitmeid aastaid (naerab – toim.). See on võib-olla ka selline eestilik liialdus. Kuna me selline väike, natuke ääremaine koht oleme, siis me kõnetame ennast rohkem, et nüüd oleme kõige kuulsamad rahapesijad. Ma arvan, et tegelikult me ei ole. Me ise ka natuke krutime seda.

Samas kõik pangad ei ole puudutatud. Kas LHV kohta tuleb ka midagi sarnast lähiajal välja?

Kõik lapsed on lugenud, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Ehk me tulime turule liiga hilja, et tõenäoliselt selles mahus meil küll mingeid probleeme tulla ei tohiks.

Aga muidu oleks täpselt samasugune nagu kõik teised?

Ei usu päris. Eks meil ole alati oma selline DNA ja käekiri olnud.

Kindlasti see aitas, kui vaadata, et teemad, mis üleval on, puudutab vanemat perioodi. LHV lihtsalt sel ajal ei oleks olnud selleks ka valmis. Aga ma arvan, et meil on ka natuke teistsugused asjad. Kui küsida, et kas me mõtlesime, kas tasuks mitteresidentide teenindamisega tegeleda, siis, jah, me mõtlesime, aga me muutsime kurssi. Me ei hakanud kunagi sellega tegelema.

Miks siis kõik on tegelenud? Miks meeldib ühelt poolt viisakas välja näha ja teiselt poolt selja taga ikkagi kriminaalseid tegusid teha?

Esiteks, ma ei ole kindel, et siin midagi kriminaalset on. Ma ei ole kuulnud, et kedagi oleks veel kriminaalkorras süüdi mõistetud üleüldse.

Ma arvan, et see on jälle natuke ajastu küsimus. Suures osas on probleem selles, et pangad tegelesid rikaste, enamasti Venemaalt või siis venekeelsest piirkonnast pärit klientidega, kes nägid viisakad, toredad välja, olid võib-olla isegi heas koolis käinud. Pärast selgus, et mingisugune viis või kümme aastat hiljem see enam ei ole okei. Tol korral, ma arvan, et paljud tegid ja mitte ainult Eestis, vaid igal pool mujal ka.

Ma olen isegi ausalt öeldes üllatunud, et Läti on nii puhtalt pääsenud, sest olgem ausad, ma arvan, et Lätis see tegevus käis palju suuremates mahtudes.

Kas see pangandus kohutavalt igav ala ei ole? Sa ei ole tüübilt üldse selline. Kannad siin kärtslillat pintsakut ja moodsaid kingi ja sulle meeldib muusika. Ja siis tegeled sellise igava asjaga nagu pangandus. Kas see surmtüütu ei ole?

Tegelikult ei ole. See on jälle, et kuidas sa võtad. Jah, enamasti pangandus on suhteliselt rutiinne tegevus. Mis seal ikka on – raha liigutamine punktist A punkti B, laenuandmine, raha sisse võtmine, valuuta vahetamine, ega seal väga palju muud ei olegi. Aga teisest küljest, vaadates neid nüansse, ma arvan, et pangad teevad ikkagi ka head tööd. Kui sa mõtleks, et Eestis või maailmas ei oleks pankasid, siis enamik suuri asju jääks tegemata. Ikkagi pangad koondavad kapitali ja aitavad asju ära teha. Mina näen ikkagi mingit missiooni ka. Väga palju asju jääks tegemata. Kujuta ette, et kaubanduskeskusi ei oleks. Me oleks nagu mõni Aafrika riik enam-vähem.

Sinu raha on igatahes kokku loetud. Ma lugesin lehest, et sul on 86 miljonit eurot ja sa elad sellist elu nagu inimesed unistaksid. Nad tahaksid täpselt nii elada nagu sina elad. On see kõik siis seda väärt nagu sina päriselt elad?

Ma arvan, et see on väga ekslik. Mul ei ole kunagi olnud 86 miljonit eurot isiklikult ega ka firma arvetel. See on kellegi ettekujutus.

Aga mis elusse puutub, siis elu on igaühel enda valida. Samal ajal ma ei arva, et see, mida mina elan, on kõigile sobilik või kõigile meeldiv. Eks ta alati sõltub iseloomust, vanusest, muudest asjaoludest. Pealegi ma ei ela linnas, enamikul inimestest meeldib elada linnades. Ma elan suhteliselt väikses külas. Ma ise ütlen, et ma olen väikelinna poiss, sündinud kunagi Tartus ja üles kasvanud. Mulle suured linnad meeldivad käia, aga mulle ei meeldi elada kunagi pikemalt. Rohkem loodust, rohkem lähedust, aga ma olen kindel, et see päris kõigile ei sobi.

Miks sa just Šveitsi endale elukohaks valisid? Ma saan aru, et sa elad Šveitsi külas, et kui aknast välja vaatad, näed heal juhul lund ja muud mitte midagi.

Ei, lund ma näen ääretult harva ja ainult mäetipus. Vastupidi, ma näen palmi.

Aga see selleks. Elus on juhused, see lihtsalt juhtus nii, et mulle kõigepealt hakkas koht ja maja meeldima ja siis ma mõtlesin, et kui koht ja maja on, siis võiks ju proovida elada ka.

Nüüd sa oled proovinud seal elada juba kümme aastat. Kas sulle midagi on Šveitsis kallis ka? Et kui sa lähed kusagile poodi ja mõtled, et oh, kurat, see on minu jaoks liiga kallis.

See on jälle teistpidi. Ma vaatan positiivselt, et kui midagi on liiga kallis, siis see mind vihastab ja motiveerib. See tähendab, et sa pead raha teenima. Kui sul kõik olemas oleks ja midagi ei motiveeri, ega see ka ei liiguta.

Minu jaoks tegelikult kõige liikumapanevam jõud on viha. Muidu ma olen selline nagu ikka olen, aga kui ma vihane olen või ärritun positiivses mõttes, siis see avab tohutu jõu ja energia.

Mis sind vihaseks ajab? Mille peale sa viimati tõsiselt vihastasid?

Ma ei tea. Need on sellised olmevihad. Aga olmevihadega on alati see, et hingad kolm korda sisse ja mõtled, et kas sellepärast ikka tasub vihastada.

Olmevihad on väga huvitavad vihad. Ma vihastasin viimati keedumuna peale. Ei keenud üldse nii nagu ma oleks tahtnud. Mis sinu viimane olmeviha oli?

Ausalt öeldes ma ei mäleta. Need on alates umbes sellest, et keegi foori tagant piisavalt kiiresti ära ei sõida, aga ma ei hakka kunagi karjuma või näppu näitama või midagi sellist tegema. Neid on liiga palju.

Kuidas see elu sul seal reaalselt käib igapäevaselt?

Ma arvan, et nagu sulgi. Ärkan üles, pesen hambad ja hakkan vaikselt tööd tegema. Võib-olla lihtsalt ilma minemata, mul ei ole kusagile minna.

Kui vana su laps on praegu?

Seitse ja pool.

Kui hea isa sa oled? Ma saan aru, et sa oled mitu satsi saanud seda isaksolemist proovida. Oled sa nüüd parem isa kui enne?

Ma arvan, et olen jah. Ma tegelen palju rohkem lapsega ja veedan hästi palju aega koos. Mul on elufilosoofia selline, et ainuke piiratud ressurss on sul aeg – tunnid ja minutid. Mida saad natuke teha, on neid pikemaks muuta, kui sa enam-vähem tervislik oled. Aga raha on suhteliselt väike tegija sel teel. Okei, mingis koguses peab olema, muidu ta tekitab lihtsalt stressi ja sa pead tegema asju, mida sa võib-olla teha ei tahaks, aga tervikuna ma arvan, et midagi ei muutu, on sul seda natuke rohkem või vähem sellel hetkel, kui sa ära sured.

Paljudel Eesti inimestel on nii vähe raha, et see on väga suur stress. Mis nad peaksid peale hakkama?

Ma olen nõus, et kui sul on ikkagi selline olukord, et sa ei tule enam-vähem toime elementaarsete asjadega, see on halvasti, ja siin peab midagi ette võtma.

Aga jällegi ma olen väga skeptiline universaalsete valemite suhtes, et kõigile sobib üks mõõt. Ühele sobib üks, teisele teine. Sul on alati võimalik väiksemate kuludega elada või öelda, et sul on vähemaid asju vaja või suurendada kuidagi oma töötegemise efektiivsust. Universaalset mõõtu ei ole.

Kuidas Eesti sealt Šveitsist paistab? Mis sulle ei meeldi, kui sa Eestisse tuled? Ära nüüd ütle, et kõik on väga tore.

Tegelikult see on selline universaalne asi, et kui sa harvem oled kusagil, siis kõik meeldib. Kui ma lähen Londonisse, siis mulle esimesed kaks nädalat kõik väga meeldib, peale kaht nädalat hakkab nina allapoole vajuma ja vaatad, et ilm ei ole päris see, asjad on jõle aeglased jne.

Ka Eestiga on natuke samamoodi. Kui ma tulen, siis mulle alati kõik meeldib. Tavaliselt jõuan enne ära minema, kui hakkab tekkima selline tunne, et oi-oi-oi kui halvasti.

Kuidas sa aastale 2019 vaatad?

Mingil määral imelik. Mulle tundub, et ta on mingil määral nagu ettevalmistav aasta. Mingeid väga suuri tegusid ei oska seinale kirjutada, aga teisest küljest mulle tundub just, et me oleme nagu ette valmistunud päris mitmeteks asjadeks.

Asjad ei juhtugi tingimata kohe ja väga kiiresti. Kindlasti ei ole midagi väga halvasti läinud, selles mõttes ei ole midagi kahetseda. Lähiperspektiivis tundub selline suhteliselt rahulik aasta, aga oluline ongi, et kui sa tagasi vaatad hiljem, siis oskad paremini näha. Eriti võrreldes teiste riikidega, ega meil midagi väga hullu ka juhtunud ei ole ja vähemalt ma ei tunneta, et midagi juhtumas oleks. Lihtsalt natuke värvikam on seal Toompeal sündiv ja mujal ka.

Aga mis seal ikka. Seni, kuni ta ei sega tõelist elu, kus tõelisi väärtusi luuakse, siis las ta olla.

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil esmaspäeval 30. detsembril enne "Aktuaalset kaamerat" kell 20 ja pärast "Aktuaalset kaamerat" kell 21.30