Vaadates seda turbulentsi, mis poliitikamaastikul selle aasta jooksul on olnud, siis kumb pool jääb peale – kas ärimees Luik, kes mõtleb, et jube põnev on, inimesed tahavad lehti osta ja uudiseid lugeda või kodanik Hans, kellel läheb öösel uni ära ja on mure Eesti pärast?

Kodanik Hans on muutunud natukene tolerantseks valitsuse suhtes. Eks ma neid olen näinud ka 20 juba. Tulevad ja lähevad. Mõni lööb rohkem laineid, mõni mitte. 

Meil on juhtunud niimoodi, et Eesti valija on lasknud sandi sauna. 

Sandi sauna?

Me oleme lasknud sandi sauna. Aga sant ronib lavale.

Eesti valija on teinud õigesti – aidanud Eesti riigikogusse inimesed, kes ilmselt esindavad seda ääremaade majandusedust hõlmamata jäänud valijaskonda. Aga nüüd on küsimus, et kui nende fraaside ja selle teatriga, millega saadi võimule üritatakse ka valitsust esindada, siis on teine asi. Siis on sant roninud lavale, mida vana eestlane, nagu ma saan aru, taunimisväärseks. 

Küsimus ei ole tegelikult retoorikas. Me oleme näinud juhtumeid, mis oleksid naljakad, kui need ei juhtuks meiega. Aga oleme näinud ka katseid politiseerida ametnikke. Kas need on uued mängureeglid?

See on väga hea, et neid piire kombatakse. Demokraatia, meie Eesti institutsioonid on ennast näidanud vapralt.

Tuleb vaadata, et me ei läheks teise äärmusse. Tuleb vaadata, et toimetused ise ei ütleks, kes sobib ja kes ei sobi meile peatoimetajaks, et ametkonnad ise ei ütleks, kes ministriks sobib. Siis kaotab igasugune juhtimise hierarhia tegelikult mõtte. 

Piire kombata, seda demokraatia Eestis suudab. Ja demokraatia on terve, aga teda proovitakse praegu ja peabki proovima. 

EKRE on seda poliitilist mängu vaieldamatult domineerinud oma agendaga, tuleb tunnistada, et kohati üsna osavalt. Kes siis on Eestis mõjukam, kas Helmed või Jüri Ratas?

Helmed on muutunud selliseks instantsiks, kelle juurde joostakse, kui on tarvis läbimurret. Mõnel juhul on see mõtekas.

Ma vaatasin seda, kui Eesti ministrid said teavituse ühelt hästi kõrge tasemega USA advokaadilt rahapesuskandaali, selle suure häbi kohta, mis meile nüüd peale paiskub. Ameerika uurimist juhib ju DOJ (Department of Justice ehk justiitsministeerium), millele allub üks tuntud osakond FBI (Federal Bureau of Investigation ehk föderaalne juurdlusbüroo). Kui need siia tulevad, siis me saame teada, kes meist jättis töö tegemata, kes oli ära ostetud, kes lihtsalt rumal. 

Ainus võimalus sinna ree peale pääseda oleks koos Ameerika Ühendriikidega esitada ühine nõue näiteks Danske Bankile. 

Üks ja teine minister püüdis seda pallida: küll endine rahandusminister Tõniste, küll üks ja teine Ratase valitsuse vahetunud minister.

Martin Helme pidi olema see mees, kes läks üheksa kuud hiljem, kui valitsusele oli päris korralik analüüs viidud, et ainult kohtueelne lahendus koos Ameerika Ühendriikidega saaks aidata Eestil mingit kompensatsiooni saada. Martin Helme jutu järgi miljard – ma ei oska öelda, kas nii palju just. Tema sai sellega hakkama.

Aga muidugi endale omaselt osaliselt keeras selle tuksi – hakkas Facebookis kirjutama, et nüüd ma lähen Washingtonis valitsuse juurde, valitsus peab aitama Eestil raha teenida. Miks seda tarvis oli? Sellest ei saanud aru. 

Lugesin huviga Ekspress Meedia mõjukate edetabelit ja leidsin Luige sealt kusagilt 50. kohalt. Tegite ikka [Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetajale Urmo] Soonvaldile ühe solvunud kõne ka või? 

[naerab vastuseks]

See soov või mõte omanikul oma maailmavaate või huvidega jõuda lehte või portaali on inimlikult täiesti mõistetav. Kas Luik saab panna käe südamele ja öelda, et ta on sellest patust prii?

Ekspress Meedia on selline suhteliselt rahvalik organisatsioon, et kui kasvõi raamatupidajal või meie toimetusel autojuht-fotograafil on mingi idee, siis ta selle välja ütleb. 

Ka mina saadan ajakirjanikele ideed, umbes 50 protsenti lükatakse vist kohe tagasi. Aga mul ei ole sellega selles mõttes probleemi, et ma ise oskan täitsa kirjutada – klaviatuuri kasutamine mulle sobib. Kirjutan ise, üsna tihti kirjutan ja ka räägin jutusaadetes, kui kutsutakse. 

Aga oma meedia jutusaatesse ei ole keegi mind väga kaua kutsunud. 

Klaarime siis selle ära, kas Eesti ajakirjandustoimetustes valitseb liberaalne baaskonsensus, nagu ütles ametist lahkunud Postimehe peatoimetaja [Peeter Helme]?

Üks, mis meid valitseb on see, et meid on väga treeninud endine Rahvaliit, nüüdne EKRE tuumik, ja Keskerakond ja ka Reformierakond. Me oleme väga varaste vastased. 

Vargust ja korruptsiooni ei sallita. Selle suhtes on täitsa kõva konsensus nii Äripäeval, Postimehel, ERR-il kui ka Ekspress Meedial. 

Liberaalset maailmavaadet – ma arvan, et see on, et valetamist ka ei sallita ikka. 

Aga te tunnistate, et väljaanded teatud hetkedel ei vajuta lihtsalt gaasi põhja, vaid vajutavad selle läbi põranda?

On olnud hetki, kus toimetajad oma sotsiaalses tundlikuses lasevad ennast provotseerida. Seda võiks endale lubada online-meedia, aga kui on tegu ajalehega, kus peaks olema ikkagi lugeja teenindamine sel tasemel, et tuleb tausta anda – kui kirjutad, siis kirjuta, mis varem on juhtunud, mis teistes riikides juhtus, mitte ära lase end igast fraasist lollitada. 

Ma pean ütlema, et populistid on kõvad sellepärast, et esiteks on nad võimul ja teiseks suudavad nad kogu aeg pildil püsida. Aga mina tahaks nad sealt pildilt panna kuhugi teise rubriiki. 

Iga piiksatust raadiojaamas ei peaks jälgima?

Jah. On ju olemas klounaadi ja teatrikriitika rubriigid – võib-olla sinna. Nad ei peaks esilehte saama, aga kuidagi saavad. Au neile. 

Sel aastal möödub Eestis 30 aastat kaasaegse ja uuriva ajakirjanduse taassünnist. Kas sõnavabadus on praeguses Eestis ohus?

Sõnavabadus ei ole mitte kuidagi ohus. On väga head analüüsivahendid nii meil kui ka küberkaitseliidus, mis lasevad vaadata, kui sõnavabadusse on tunginud mingid võib-olla idanaabri poolt mahitatud meemid. On väga hea kriitika ja enesekriitika. On konkurents ajakirjandusettevõtete vahel.

Eriti tahan ma kiita viimase aja Postimeest, kus on täiesti sõltumatult võetud ette ka apteegireformi küsimus. Tehakse head tööd, ajakirjandusvabadus ei ole mitte kuidagi ohus.

Kas anonüümse kommentaariumi loomine ja sünd on paigast ära viinud vabaduse ja vastutuse tasakaalu? 

Rahval on õigus rahvalikuks väljenduslaadiks ja ma tahan öelda ekspresident [Toomas Hendrik] Ilvesele ja neile, kes ütlevad, et õige inimene, õige härrasmees anonüümselt ei kommenteeri, et on olemas vabaduse valdkond ja on olemas paratamatuse valdkond. Ja väga paljud inimesed, erinevalt näiteks minust, omavad ülemust oma pea kohal, nad töötavad kuskil struktuuris. 

Ilma anonüümsuse võimaluseta ei saa me signaale sealt, kus ei ole vabaduse valdkond, vaid kus on paratamatuse valdkond ehk ametkondadest ja karmide diktaatorlike juhtidega eraettevõtetest. Inimesed väga paljud ei ole vabad, aga tahaks olla vilepuhujad. 

Kas see vihalaine, mis praegu Eestis möllab – ähvarduskirjad jne – oleks tekkinud sõltumata sellest kommentaariumist?

Vihalaine tekitab ikkagi arvutite rahvusvaheline ühendatud võrk nimega internet. Seda ei saa ka tõsiselt võtta. 

Käisin Alexela kontserdimajas vaatamas väga head etendust nimega "Anonüümne igatsus". See rääkis Delfi kommentaariumist. Üks asi oli näha: inimesed, kelle kirjanik [Eero] Epner oli väga hästi välja toonud, nad on üksildased, nende elus on vähem seksi, kui nad tahaksid, võib-olla nad on vähem välismaal käinud, kui nad peaksid, ja nad on väga manipuleeritavad. Ei tasu sellepärast neid laineid tugevalt võtta.

Nagu kirjutatakse Riias asuva NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskuse veebilehel, et nii nagu NATO ülesanne reaalses elus on rahu ja stabiilsuse tagamine, nii peaks rahu tagamine olema meie kõigi ülesanne ka internetis.

Ei tasu väga tõsiselt võtta igasugu laineid. 

2020 tuleb valimiste vaba aasta. Kas me jõuame pisutki rahulikumasse vette?

Ma ei arva. Aga ma ka ei arva, et ilma poliitilise säbrutamiseta tuleks esile, kes on kes. Ükski interneti-, ükskõik kas Delfi või Facebooki diskussioon ei lõppe ju sellega, et lugupeetud härra, teie ratsionaalsed argumendid on meid lõplikult veennud, asun teie poolele.  

Igaüks asub oma tornis, võõrkeeles nimetatakse seda siloks. Ega need parteid, kes on oma ministreid välja pakkunud, ei usu enne, kas nad on tegijad inimesed või mitte, kui need ministrid pole ennast näidanud. Aga minu meelest on eeldusi – ministrite koosseis on aastaga palju paremaks läinud, tuleb tunnistada. 

Aga peaministriga on probleeme. Kui tema jätkab põskede punnitamist otsustamise asemel, siis on ta meid ikka kõvasti petnud.

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil esmaspäeval 30. detsembril enne "Aktuaalset kaamerat" kell 20 ja pärast "Aktuaalset kaamerat" kell 21.30