"AK Nädal" uuris, millal on avalik kohtuprotsess põhjendatud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Kui kohtust läbi käinud Mati Alaveri dopinguloo kohta ei tea me senimaani tõde ja Tallinna Sadama korruptsiooniasja jooksev kajastamine on keelatud, siis sel nädalal saime ajakirjanduse vahendusel detailse ülevaate muusik Raivo Rätte tapmise protsessilt, kus avaldatud detailid puutuvad sügavalt inimeste eraelu ja karmide sündmuste taustal on ka alaealised lapsed.

"AK Nädal" uuris, miks üks kohtunik pooldab avalikku arutelu, kui teine eelistab seda teha kinniste uste taga ning milline on ajakirjanduse roll kohtuasjade kajastamisel.

7. jaanuaril astus Harju maakohtu ette muusik Raivo "Kõmmari" Rätte tahtlikus tapmises süüdistatav Karel Šmutov. Ta ei tunnistanud, et ta Rätte tahtlikult tappis. Mis täpselt 2018. aasta 18. juuli õhtul juhtus ja kuidas arenesid sündmused, mis kulmineerusid sellega, et Šmutov Rättele autoga otsa sõitis, peab selgitama kohus. Ajakirjanduse kõrgendatud tähelepanu all seda kohut peetaksegi.

Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt. Ja kummaliselt, kui mitte silmakirjalikult. Sel nädalal saime ajakirjandusest lugeda reportaaže muusik Raivo Rätte surmani viinud traagilistest sündmustest, millest ei puudunud eraelulised detailid ja alaealised lapsed.

Viited eraelule muutsid kohtumajas salajaseks Mati Alaveri dopinguloo toimiku. Ja ka Tallinna Sadama kohtuprotsessi ei saa õigusemõistmise huvides avalikult kajastada, kust siis jookseb piir ja kuidas peaks käituma ajakirjandus?

Rätte surma uurival kohtuprotsessil ei ole probleemiks kohtuasja osaliste eraelu kajastamine. Ega ka see, et ühe kohtus üles astunud tunnistaja ütlused võiks kuidagi mõjutada järgmisi tunnistajaid oma ütluste andmises. Nagu Tallinna Sadama asja jooksva kajastamise keelamisel põhjendati. ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk ütleb, et see on arusaamatu.

"Teatud piirangute kehtestamine iseenesest ei ole vale või seda võiks mõista, kui oleks arusaadav, mis on see põhimõte, mille alusel seda tehakse. Praegu jääb selline mulje, et see on suhteliselt suvaline," kommenteeris Tammerk.

Kõik mõistavad ju kohtuasjade kinniseks kuulutamist näiteks alaealiste huvides ja kaitseks. Ent suure korruptsiooniasja kohtuliku arutelu keelamine kuudeks ja kauemaks võib Tammerki sõnul tähendada, et teatud olulisi detaile avalikkus kunagi teada ei saagi.

"See on minu meelest avaliku huvi seisukohalt suur probleem ja ajakirjanduseetika seisukohalt samamoodi suur probleem, et me ei saa pakkuda ju avalikkusele täisväärtuslikku ülevaadet selle kohta, mis siis tegelikult toimus," lausus Tammerk.

Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ütleb, et kohtupidamise avalikkus aitab tagada selle aususe ja läbipaistvuse.

"Need on nagu väärtused, mida me saamegi tagada sellega, kui me neid juhtumeid kajastame, näitame, mis otsuseid tehakse, miks tehti ja näidata ka seda, et need olid mõistlikult läbiviidud protsessid, mitte kallutatud, mitte "süvariigist" juhitud ja kõike muud, sellised, milliseid sõnu on pillutud," rääkis Šmutov.

Veebruarist riigikohtuniku kohale asuv Tartu ringkonnakohtunik Juhan Sarv ütleb, et asjade kinniseks kuulutamine on juhtumipõhine. Samas ütleb ta, et otsust saab vaidlustada ja näiteks Alaveri asjas on ajakirjandusväljaanded seda teinud.

"Päris ühe inimese otsus, et see toimik jääb salajaseks, see ka olla ei saa. See peab olema vaidlustatav, aga loodame, et see menetlus toob selgust," ütles Sarv.

Et kohtunikud vaieldavaid asju erinevalt käsitlevad, on Sarve sõnul hetkel paratamatu. Ilmselged juhtumid - näiteks alaealise seksuaalne ründamine - kuulutatakse alati kinniseks. Piiripealsete asjade puhul puudub kriminaalmenetluse seadustikus aga täpne regulatsioon.

"Kindlasti vajaks see reguleerimist nii menetluslikult kui ka sisulisest küljelt, et millised andmed siis ikkagi peaksid siis olema sellised, mis võivad saada avalikuks ja millised mitte selle tasakaalu leidmisel oleks kindlasti hea, kui seadusandja näeks siin selgemad reeglid ette," sõnas Sarv.

Kohtu käitumise kõrval väärib eraldi käsitlemist ajakirjanduses avaldatu, olukorras, kus protsessi pole kinniseks kuulutatud. Avalikkuse kõrgendatud tähelepanu muudab inimese elu päevapealt isegi enne kui asi kohtusse jõuab ja neid näiteid on ka hiljutisest ajast küll. Võtame või Tartu endise abilinnapea Artjom Suvorovi. Teda süüdistati korduvas altkäemaksu võtmises. Tänaseks teame, et jutt käis konjakipudelist, mida Suvorov sugugi ei tahtnud vastu võtta, aga kaitsepolitsei matkija seda talle ikkagi surus. Ja 250 eurost, mida väideti, et Suvorov kuskil tanklas sõbralt võttis, aga mille kohta tõendeid polnud. Kohus on Suvorovi kahes astmes õigeks mõistnud. Sõltumata sellest, kas riigikohus võtab veel asja arutada või mitte, on selge, et tema elu pole endine.

"Meeletult valus oli enda kohta lugeda selliseid pealkirju, et rahahädas kelmist abilinnapea siis küsis kelleltki raha jne," rääkis Artjom Suvorov.

Kas ajakirjandus mõistab, kuidas kohtuasju kajastada nii, et kedagi põhjendamatult ei kahjustataks? Tammerk toob jälle näiteks muusik Rätte loo ja ütleb, et kuivõrd tegemist oli avalikkuses tuntud inimesega ja tema surm hakkas tekitama erinevaid teooriaid, on kajastus mõistetav.

"Nende ümberlükkamiseks mingi teatud tasemeni jõudmine ajakirjanduse poolt on põhjendatud, aga nõnda detailseks minek jääb igatahes arusaamatuks. Et seal hakkab mängima minu meelest see uudishimu aspekt, mitte avaliku huvi aspekt, et kas me täpselt peame teadma, kes kellele mida ütles, mis siis toimus," lausus Tammerk.

Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ütles, et kuna Rätte juhtumi puhul on tegemist surmaga lõppenud juhtumiga, kus üritatakse aru saada, kas tegemist on tapmise, enesekaitse või millegi muuga, siis teatavad detailid on seal olulised. "Et praegu öelda, kas me oleme mingeid piire ületanud või mitte, oleks ennatlik," ütles Šmutov.

Kui aga Suvorovist rääkida, siis tema näeb probleemi teise nurga alt - istung oli avalik, aga jooksvalt seda ei kajastatud.

"Kui tõesti ajakirjandusel oleks huvi, mis tegelikult juhtus, siis nad oleks käinud nendel istungitel, kus olid tunnistajad ja rääkisid oma versiooni. Nii lihtne see ongi. Keegi ei süvene ja võtavad kõike, mida prokuratuur räägib puhta tõena," sõnas Suvorov.

Tammerki sõnul on see tõesti eraldi küsimus, kuidas kajastada prokuratuuri kui tulevase kohtuprotsessi ühe poole sõnumeid.

"Mis võtmes me seda teeme? Kas me teeme seda selles võtmes, et keegi pätt on kinni saadud või oleme me veidi ettevaatlikumad, olles ise ka natukene eks ole kõrvetanud kõik oma näppe nende eelmiste juhtumitega," arutles Tammerk.

Šmutov märgib, et süüdistuse esitamise hetkel on süüdistuse saanud isikutel arusaadavalt ebamugav ja selle kajastamine ebameeldiv, aga seda ei kajastata kellegi kiusamiseks, vaid tol hetkel see ongi uudis. Kui aga keegi hiljem kohtus õigeks mõistetakse, on uudis just selles.

"Loodetavasti me suudame anda sellele samasuguse kõlapinna, nagu algselt, aga ma ei saa öelda, et see on meie tekitatud kahju," lausus Šmutov.

Šmutov lisab, et ühiskonnas, kus kohtu alla sattumist ja kohtu all olemist avalikult ei kajastata ja see kõik toimub salajas, me ilmselt keegi elada ei tahaks.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: