"AK. Nädal": piirikülade trööstitu saatus
Pühapäeval möödus sada aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel, millega määrati kahe riigi vahel kokku uues piiris. Selle järgi kuulusid Eestile ka Narva-tagused vallad ja kogu Petserimaa ning Venemaa lubas tunnustada Eesti juriidiliist iseseisvust igaveseset ajast igavesti. Nagu me teame, siis nii see ei läinud.
Paljude külade saatus on olnud trööstitu. Nii on 59 küla sisuliselt kummituskülad, sest inimesi seal enam ei ela. Ja rohkem kui sadat küla ootab sama saatus. Milline on piiriäärsete elanike elu, kelle lähedased elavad või on maetud kontrolljoone-tagusele Petserimaale, uuris "AK. Nädal".
Serga küla elanik Eevi Liinamäe nagu enamik piiriäärseid inimesi teab täpselt, mida tähendab üks poliitilisest kokkuleppest sündinud, kaardile joonistatud joon. Algul üsna pehme kontuur on aastatega muutunud jäigaks tõkkeks, mille ületamine on aina keerulisem. Minna on aga vaja.
"Kodukirik on meil Tailovas. Sinna on siit kaheksa kilomeetrit, isa ja kõik vanavanemad ja veel vanavanavanemad on kõik Tailovasse maetud, aga ema on Obinitsa ja nii on paljudel peredel, et pered ei ole maetud ühte kohta," rääkis Liinamäe.
Kontrolljoon ei mõjuta ainult eesti inimesi, vaid venelasi samamoodi. Saatse kirik, on kodukirikuks olnud Krupa inimestele, kes elavad sealt linnulennult kilomeeter eemal. Tänaseks on muidugi nii selle kiriku kui ka kalmistu roll oluliselt muutunud.
"Selle koguduse traagika oligi see, et kolmandik jäi Eesti poolele koos surnuaia ja kirikuga, aga kaks kolmandikku jäi ju Vene poole peale. 1997 ma hakkasin teenima siin ja siis oli ikka nii, et kaks kolmandikku olid vene rahvusest ja üks kolmandik siis eesti. Aga nüüd on nii, et kui üks venelane on, siis on suur ime, siis ma loen juba mõned palved slaavi keeles, rääkis Saatse ja Värska koguduse ülempreester Andreas Põld.
Teisel pool piiri, Kruppa külas elav Valentina töötab kooliõpetajana. Sedapuhku on ta Krupast Saatsesse tulnud ühe Krupas sündinud end Saatses elanud vanaemakese matustele. Valentina unistab ajast, mil poliitiline olukord on selline, et ka Venemaa ja Euroopa Liidu vahel saab sama vabalt liikuda nagu Euroopa Liidu sees. Praegu jäävat tema sõnul aga inimeste liikumist kahe riigi vahel aina vähemaks.
"Kontrolljoone küsimus oli väga valus, kui oli üleminekuaeg. Aga nii juhtus et meid eraldati. Seal ehitati meile uus kirik, sest siia matmist oli raske korraldada. Muidugi kõigil süda valutas, sest siia oli maetud juba 200 aastat. Sinna tehti uus surnuaed, sest siia on raske tulla, see piirikontroll ei ole kellelegi midagi head teinud," lausus Kruppa küla elanik Valentina Ilina.
"Siin kalmistul, kui me vaatame mahajäetud haudu, siis see näitab seda, et venelased ei käi enam tegelikult siia. Hauad on hooldamata," ütles Andreas Põld.
Setomaal öeldakse, et tee esivanemate hauani ei või kunagi rohtuda.
"Jah, see on õige ja väga kurb on, kui ei saa minna enam. Isa hauale ma ei olegi saanud. Nüüd eelmine aasta sain ainult kolm korda. Sest teine veebruar lõppes mul too aastane viisa ära ja siis enam ei antud viisasid," rääkis Eevi Liinamäe.
Viisat pole aga vaja mitte üksnes hauaplatsidel käimiseks.
Koidula maanteepiiripunkt on üks nendest kohtades, kust inimesed käivad Venemaale, ja loomulikult mitte vaid haudadele ja sisseoste tegemas. Inimestel on nii siin- kui sealpool piiri sugulased, lähedased inimesed. Lapsed, emad-isad, aga keegi nendest inimestest ei ole nõus tulema "Aktuaalse kaamera" kaamera ette, et rääkida, kuidas reaalselt käib suhtlus omavahel, kui joon on vahel. Inimesed ütlevad, et poliitiline olukord on üsna keeruline ja parem on mitte midagi öelda.
Kõige enam kardetaksegi viisadest ilma jäämist. Veel hiljuti said piiriäärsed elanikud taotleda soodusviisat, mida hiigelaegadel anti välja 2000 tükki aastas, ja mis olid mõeldud ülepiiri suhete hoidmiseks ja hauaplatside eest hoolitsemiseks.
Kagu-Eesti viisakoordinaator Andy Karjuse sõnul on tänaseks ära langenud ka seto kultuuri arendamine, kohalike omavalitsuste koostöö ja spordiklubide koostöö.
Tänasel päeval vormistab viisakoordinaator aga üksnes ühekordseid hauaplatsi külastusviisasid. Mitmekordseid viisasid pole Karjuse sõnul enam ammu välja antud. Mõistagi mõjutab see ka üle piiri käimisi.
"Ühed on sellised, kes on juba vanemad ja nendel on käega löömise meeleolu ja ütlevadki, et ah, ma siis enam ei lähe. Teine tüüp on need, kes üritavad siis äriviisadega ja turismiviisadega käia," rääkis Karjus.
Toimetaja: Marko Tooming