Mirjam Mõttus: elu Eesti-Vene piiril ehk bürokraatiast kummituskalmistuteni

Foto: Erakogu

Üks mu Venemaa hingeelu hästi tundev tuttav iseloomustab elu idanaabrite juures kui lihtsate võimaluste paradiisi, sest valikus olevat alati üksnes kaks varianti: kas halb või väga halb. Täpselt sellisesse olukorda on sattunud piiriäärsed elanikud, sedastab Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.

Piiriäärsete elanike jaoks tähendab üle piiri käimine palju enamat kui vaid odav kütus, Pihkva kaubanduskeskused ja Eestis ammu keelatud ravimid.

Õigeusu ja seto kultuuriruumis on kirikus hinge ja surnuaial lähedaste haudade eest hoolitsemine väga oluline. Ometi on paljud pered oma lähedaste haudadest ära lõigatud, sest haudadele pääsemiseks tuleb läbida pikk ja keerukas bürokraatia kadalipp.

Nii ongi jäänud valikusse kaks varianti: kas anda lõplikult alla, lüüa käega ja esivanemate kalmud unustada, või raskuseid trotsides ikka jätkata keerulist asjaajamist.

Põikame korraks ajas tagasi

Kui ajutine kontrolljoon 1991. aastal maha märgiti, ei teadnud ei inimesed ega ka võimulolijad, mida see endaga kaasa toob ja kuidas uues olukorras käituda. Kahe riigi vahel kehtisid mõnda aega piiriületusload, mis võimaldasid piiriäärsel rahval hõlpsalt ühelt poolt teisele poole käia.

Load asendusid üsna pea nimekirjadega. Tegemist oli Pihkva oblasti ja Petseri rajooni ning Eesti välisministeeriumi esindajate kokkuleppega, millega pandi kokku inimeste nimekiri.

Kokku umbes 8000 inimest said nimekirja alusel ületada piiri õigeusu pühadel ajal. Arvestades aga õigeusu pühadekalendri lopsakust, sai mõistagi üle piiri käia õige tihedalt. Ja käidi ka. Oma kodukirikusse, haudadele, sugulastega suhtlema. Piiriribal oli toona rohkelt ületuspunkte. Mõnestki neist on nüüdseks saanud üksnes mälestusi tulvil maamärk.

Esimene suurem muutus tuli toimivasse süsteemi ühes Eesti astumisega Euroopa Liitu ja liitumine Schengeni viisaruumiga. Oli kujuteldamatu, et Schengeni tsooni võiks tulla lihtsalt selle alusel, et on kirikupüha ja sinu nimi on kuskil nimekirjas.

Nii lepiti Eesti välisministeeriumi eestvedamisel Vene poolega kokku uus nimekiri ning Eestis võeti tööle viisakoordinaator. Uude nimekirja pääsesid inimesed, kes tõendasid, et neil on teisel pool piiri sugulased, kinnisvara või lähedaste hauad. Ühtlasi lisati sinna ka kultuurigrupid – mõlemal poolel kokku 2000 inimest.

Mõlemad nimekirjad läbisid vastaspoole kontrolli ning inimestele hakati väljastama soodusviisasid, see tähendab vähemalt aasta aega kehtivaid mitmekordseid viisasid.

Selline süsteem töötas laitmatult pea 14 aastat. Peaks tegelikult töötama praegugi. Fakt on aga see, et läinud aastal said pikaajalise viisa natuke rohkem kui paarsada inimest. Nende seas ei olnud ühtegi pikaajalist hauakülastusviisat.

Suur valik viisasid

Kohalike vaatlejate hinnangul hakkasid suhted jahenema, kui Eesti saatis 2017. aasta mais välja kaks Vene diplomaati. See on nüüdseks päädinud sellega, et nimekirjas olevad inimesed peavad viisakoordinaatori vastuvõtult pettunult tagasi pöörduma.

Endiste soodusviisade asemel saab nüüd vaid ühekordseid hauakülastusviisasid. Tegelik olukord on kordades keerulisem.

Petserimaal on terve rida külasid ja kalmistuid, mis asuvad piiritsoonis. Sinna minemiseks on vaja eriluba ja eriloa saamiseks tuleb see eraldi Petseris taotleda. Selleks on aga vaja viisat. Viisa saamine on pikk ja keeruline protsess. Erinevate Venemaa viisade valik on kohati laiem kui mõne maapoe piimaleti sortiment.

Iga viisat igale inimesele ei anta. Näiteks äriviisat, mis on mõnevõrra odavam ja mille saab ka kiiremini kätte kui turismiviisa, ei anta vanuritele. Kultuuriviisa taotlemise puhul peab tõsiselt tõestama, et reisi eesmärk ongi kultuurivahetus. Kultuuriviisa saamiseks on vaja kutset.

Erinevalt äriviisakutsetest, mida turismibürood võltsivad, kultuurikutseid niisama lihtsalt ei saa.

Nõnda jäävadki valikusse turismiviisa või ühekordne hauaplatsi külastamise viisa. Viisa saamiseks on vaja õiges formaadis fotosid, kindlustust, täita hulk keerukaid dokumente. Et seda teha, on vaja oodata viisakoordinaatori tööpäeva oma kodu lähedal või sõita Tartusse või mõnda turismibüroosse.

Kui viisa käes, tuleb minna Petserisse piiritsooni luba taotlema. Paari nädala pärast, kui luba valmis, tuleks uuesti Eestist minna loale järele ja siis kalmistule. Tõsiselt, kui kanged ka seto memmed poleks, seda kõike on isegi nende jaoks natuke liiga palju.

Juba ongi tekkinud olukord, et tublimad asjaajajad on enda peale võtnud kogu suguvõsa hauaplatside korrastamise. Igavesti ei saa see ilmselt nii kesta.

Tekivad kummituskalmistud

Tekkinud olukorra, kus piiri ületamine on aina keerulisem, tulemuseks on ühel hetkel kummituskalmistute tekkimine. Nii nagu venelaste hauad on hooldamata Saatses, jäävad eestlaste hauad hooldamata Petserimaal.

Piiritsoonis asuvatel kalmistutel ongi see juba tegelikult nii minemas. See halvab aga kultuuri tervikuna.

Seto naised on Eesti poolel ammu leppinud, et Venemaale seto rõivastes minnes jäetakse hõbeehted koju. Viie kilo müntidest ja keedest ehete ühekaupa deklareerimine tollis on liiga pikk ja valus protseduur.

Mida räägib see aga meie tuleviku-uurijatele, kes hakkavad analüüsima seto naisi Petserimaal – olid need 21. sajandi Eesti seto naised siis tõesti nii vaesed ja kehvikud, et isegi ehteid neil polnud?

Või mida ütlevad hooldamata hauad? Kas esivanemaid ei austata niigi palju, et kuivanud lehed rehaga kokku tõmmata?

Kultuur ja identiteet on ju üks tervik, kui sellest saab haavata üks kild, haavab see laiemalt. Meil ei oleks Trad.Attack!-i, kui ei oleks seto kultuuriruumi, mille hulka kuuluvad ka peretraditsioonid ja esivanemate mälestuse pühitsemine nende haudadel.

Õnneks pole päris kõik veel kadunud. Juba on aktivistid töösse pannud terve rea uusi lahendusi. Räägitakse Euroopa Liidu viisamääruse rakendamisest, mis tähendab teatud raadiuse loomist Venemaa ja Eesti vahel, kus inimesed saavad lihtsustatult piiri ületada. Seda süsteemi kasutavad näiteks lätlased.

Räägitud on Peterburi suunal töötavatest e-viisadest ja nende rakendamisest ka Pihkva suunal. Ideid on teisigi. See kõik eeldab aga nii valitsuse suuremat valmisolekut teemaga tegelemiseks kui ka omajagu kavalust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: