Jüri Nikolajev vanadele hoonetele uue sisu leidmisest: rohkem fantaasiat! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aleksandri kiriku välisvaade.
Aleksandri kiriku välisvaade. Autor/allikas: Kultuuriministeerium

Narva Aleksandri kiriku avaliku kasutamise kontseptsioon näitab, kui raske on vanadele hoonetele uut ideed leida, leiab Jüri Nikolajev oma kommentaaris.

Narva Aleksandri kiriku avaliku kasutamise kontseptsioon, mille kultuuriministeerium mõni päev tagasi oma kodulehel avalikustas, meenutab koolipoisi referaati. Ja ma ei mõtle selle võrdlusega midagi halba. Sugugi mitte. Olen ka ise lapsevanemana taoliste tööde tegemisel abiks olnud ja pean ütlema, et väga hästi tehtud. Piisavalt kompaktne, liigendatud ja viitedki allikatele olemas. Küsimus vaid selles, et milleks oli vaja 18-leheküljelise referaadi tegemiseks kulutada kolm ja pool aastat, kui küsimusele, mida teha Aleksandri kirikuga, on vastuseks ikka seesama kirik-kontserdisaal-muuseum.

Nii pikalt tehtud töös võinuks olla ka julgemat fantaasialendu. Kuid nagu koolipoiss kardab, et järsku saab õpetaja pahaseks või hakkavad klassivennad naerma, kui mõtetel liiga uljalt lennata lasta, nii mõtleb ka ametnik alati hoolikalt, et paberile pandud tekst oleks poliitiliselt ohutu ja ei tekitaks avalikkuse proteste. Nagu see oli omal ajal kirikusse raamatukogu paigutamise ideega, mille kohalik omavalitsus mõnuga sõelapõhjaks kõmmutas. No ja mida ikka korralikus Eesti kirikus teha saab, kui mitte palvetada, laulda ja viisakaid kõnekoosolekuid pidada.

Samas on kirik-kontserdisaal-muuseum vaid pealtnäha kergema vastupanu teed minek. Kiriku kordategemisele ja lõpuni väljaehitamisele kulub vähemalt kaks ja pool miljonit eurot. Hoone ülalpidamiskulud pole veel teada, kuid näiteks Niguliste kirik-muuseumi kommunaalkulud on pea 12 000 eurot kuus. Lisaks töökohad, mis on vajalikud sisutegevuse korraldamiseks ja toetused ürituste korraldajatele.

Eesti Kontsert võib teha Aleksandri kirikus kuni 20 kontserti aastas, kuid 30 000-eurose lisarahastusega ja sedagi eeldusel, et ürituse korraldamine tasub end ära, kui seda tuleb vaatama vähemalt 500 inimest. 20 korda aastas, Narvas, kus konkurentideks on oma kontserdi- ja kultuurimaja, vaba lava teatrikeskus ja ega Jõhvi kontserdimajagi kaugel pole. Kui palju vajab Narva konverentsikeskusi, seda võiks küsida Narva muuseumilt, Tartu Ülikooli kolledžilt ja Vaba Lavaltki.

Loomulikult võib Aleksandri kirikule anda kogukondliku mõõtme, kutsudes linnavalitsust pidama kirikus abielude sõlmimisi, sünnitunnistuste üleandmisi ja koolide lõpuaktusi, kuid sama tegevus on juba märgitud uueneva Narva raekoja kasutamise kontseptsiooni. Muidugi võib rõhuda Aleksandri kiriku kuppelsaali unikaalsele akustikale, kuid unikaalsus tähendab pahatihti ka seda, et iga esineja kirikusse ei sobi.

Ma ei taha mingil juhul öelda, et Aleksandri kiriku tegevuse ja publikuga järjepidev täitmine on võimatu missioon. See tahab vau-efekti nagu seda olid "Kremli ööbikud" ja Roman Baskini "Orkestriproov", mida publik üle kogu Eesti vaatamas käis ja lisaks heas mõttes piisavalt hullumeelset eestvedajat, kes raatsiks oma energiat Narva matta. Kuid kes on see järgmine Katri Raik, Villu Jürjo või Allan Kaldoja?

Aleksandri kiriku loo uba on aga selles, et enne, kui keegi Vana-Narva taastamise mõttega taaskord lagedale tuleb, vaadaku, kui palju vaeva ja raha nõuab ühele vanale ja kahtlemata väga auväärsele kirikuhoonele uutes oludes uue mõtte leidmine.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: