Marju Himma: rahvastepallist kui pseudoprobleemist päris probleemi kõrval ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold /ERR

Rõhutades detaile, näiteks rahvastepalli keelamist või pikkuse järgi rivistamise ebameeldivust, jääb märkamata suurem pilt probleemist ühiskonnas, arutleb Vikerraadio päevakommentaaris Marju Himma.

Vahel vaatan meedias tõstatuvaid teemasid, mis paisuvad ootamatult suureks, sest need keskenduvad liialt ühele detailile ega vaata suurt pilti. 

Üks selline näide on arutelu selle üle, kas koolis peaks rahvastepalli mängimise keelama. Teise näitena võib tuua selle, kas lapsi peaks kehalise kasvatuse tunnis pikkuse järgi reastama. Kolmanda näite võiks tuua Eestlaste ülekaalulisuse üha suurmaks muutuvast probleemist. 

Möödunud aasta oktoobris avaldas Eesti Ekspress loo ühest Kanada teadusuuringust, milles vaadati rahvastepallile sarnanevat mängu eetika ja rõhumisevastasuse seisukohast.

Konverentsiettekande sõnum oli, et võib-olla kujundatakse rahvastepalli kaudu lastest liiga agressiivseid täiskasvanuid. Uuringu autorid ei teinud ettepanekut rahvastepall ära keelata. Pigem ütlesid nad, et kui täiskasvanud teevad vabatahtlikult kokkuleppe sellist mängu mängida, sobib see kenasti. Kool aga on kohustuslik ning koolitunnis tehtavad ülesanded ja mängud on kohustuslikud, mitte vabatahtlikult kokku lepitud.  

Sellest teemast aga paisus arutelu, kas koolides peaks rahvastepalli ära keelama. Arutelu sel teemal muutus taas mustvalgeks ja inimesi leeridesse jaotavaks [1; 2; 3]. Sellest kadus ära Kanada teadlaste uuringu põhisõnum: tasub mõelda, kas koolis peaks tegema tegevusi, mis võimaldavad soovi korral kohustuslikus korras agressiivsust välja elada, sest kelle muu kui teiste õpilaste ja nõrgemate peal seda agressiivsust kasutatakse. 

Mäletate ju küll seda olukorda, kui õpetaja valis pallimängu tarvis kaptenid, kes omakorda valisid endale meeskonna. Viimaste hulgas valiti meeskonda enamasti need, kes olid kas kehvemad mängijad, füüsiliselt nõrgemad või ebapopulaarsed. Selline olukord loob soodsa võimaluse lihtsalt kiusamiseks. 

Võime öelda, et see on tavaline osa elust, aga tegelikult ju ei ole – see on kohustuslikus korras loodud olukord ebavõrdsuse ja kiusamise õhutamiseks. 

Siinkohal tunnistan, et mulle väga rahvastepall meeldis ja loodan, et ka minu lapsed seda koolis mängivad. Ühtlasi loodan, et rahvastepalli ümber tõstatunud arutelu paneb mõtlema, kuidas teha see mäng harivaks ja kasulikuks kellegi alandamiseta ja traumeerimiseta. 

Üks viis selleks oleks moodustada võistkonnad viisil, et esiteks mängivad need, kes tõesti tahavad mängida. Ja kes ei taha, need saavad teha midagi muud, näiteks joosta või võimelda. Teiseks võiks lapsed jaotada võistkondadesse pikkuse alusel rivistatuna kaheks lugedes ning lastes neil seejärel endi hulgast hääletada kapten. 

Õigus, selle pikkuse järgi rivistamisega tõstatus ju samuti probleem.

Õrnas eas lapsed võivad tunda end ebamugavalt, kuna häbenevad oma liigset pikkust või vastupidiselt selle puudumist. Õpetajad aga selgitasid, et rivistamine distsiplineerib ning võimaldab tunni alguses lastel häälestuda põhitegevustele. Lisaks aitab see võistkonnamängudes moodustada järjestlugemisega kõige võrdsemad võistkonnad. Mulle tunduvad need igati mõistlikud põhjendused. 

Aga kui siin tekib taas olukord, kus keegi saab rivistamisest eluaegse trauma kehalise liikumise vastu, siis võib ju mõelda alternatiivide peale. Näiteks selle peale, et rivvi võib panna ka riidevärvi või eesnimetähtede järgi – distsiplineerib ja on päris mänguline. Töökohtades tehakse selliseid meeskonnamänge ju väga tihti.

Samuti võib pikkuse järgi rivistades kasutada võimalust ja selgitada, et elus on väga vähe asju, mille suhtes inimene ise ei saa mitte midagi teha, näiteks vanus ja pikkus. Oskus selle teadmisega leppida on samuti kogu eluteel tarvilik. Miks mitte õppida seda koolis, kehalise või liikumisõpetuse tunnis. 

See viimane, liikumisõpetuse sõna kasutuselevõtt on mulle viimaste aastate jooksul väga meeldima hakanud. Kuigi mulle meeldisid ka kehalise kasvatuse tunnid kui sellised ja selle nimetus, siis liikumisõpetus on vahest see, mida Eesti ühiskonnal tervikuna on väga vaja. 

Iga viies Eesti elanik on ülekaaluline

Eelmisel nädalal avaldati teadusuuring [4; 5], millest tuli välja, et Eesti täiskasvanutest on viiendik rasvunud ning selle näitaja poolest oleme Euroopas kolmandal kohal. 11–15-aastastest õpilastest on ülekaalulised 16 protsenti poistest ja 12 protsenti tüdrukutest. 

Eesti elanikud hakkasid ülekaalulisuse ja rasvumise poole liikuma majanduskasvuga alates 2000. aastate algusest. 

Eestlaste ebatervislikust paisumisest rääkivaid meediakajastusi kommenteerides oli inimesi, kes ütlesid, et "juba minu ajal oli klassis alati keegi paks". Aga tuli ka kommentaare, kus nenditi, et "tänapäeval on klassis mõni üksik õpilane, kes veel on heas vormis". 

Aga jällegi räägime detailist – pole ju oluline, kas sa tead kedagi last, kes on selgelt ülekaaluline või näed neid igapäevaselt, näpuotsas krõpsupakk ja magusjook. 

Kõik need detailid on omavahel ühenduses suuremas pildis. Ma nimetan seda pilti tervisekäitumiseks, mis omakorda algab terviseteadlikkusest. Ja see viimane on just see osa, millega kooli kehalise kasvatuse või liikumisõpetuse tund tegeleb. Selle kooliaine üks eesmärk on kasvatada õpilasi nii, et nad oskaksid eakohaselt väärtustada aktiivset ja tervislikku eluviisi elustiili osana.  

See ainetund ei ütle, et tervisekäitumise väärtustamine peab tulema pikkuse järgi ülesrivistamise või rahvastepalli, jooksudistantsi pikkuse või rööbaspuudel võimlemise kaudu.

Kehaline kasvatus peab pakkuma võimaluse igaühel leida enda jaoks sobiv liikumisviis ja õpetama ühtlasi ka toiduga arukalt ümber käima. Sellele viimasele, muide, ei ole mingil põhjusel avalikes aruteludes kuigi palju tähelepanu pööratud. 

Detailides olevatest probleemidest on mõistlik rääkida siis, kui tervikpilt on selge. Ja tervikpildis on kehalise kasvatuse puhul oluline see, et meie noored õpiksid ära aruka tervisekäitumise, et meil pikas perspektiivis poleks rasvunute diabeetikute Eesti, vaid terve ja pikalt tervena elav Eesti.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: