Kätlin Konstabel: aga kui rivistaks lapsed üles silmavärvi järgi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Mis oleks, kui kasutaks vanamoodsat ülesrivistamist kehalise kasvatuse tunnis hoopis teises võtmes, küsib Kätlin Konstabel ja teeb ka mõned ettepanekud, kuidas see võiks välja näha.

Kui ajakirjanduses võeti üles küsimus, et miks kehalise kasvatuse tunnis lapsi siiani pikkuse järgi üles rivistatakse, siis – nii on vist moodne öelda – see teema kõnetas

Olin suurema osa põhikooliajast klassi kõige pikem tüdruk ja seega kehalise kasvatuse tunnis ka rivis kõige esimene. Ei, mingit traumat ma ei saanud, lihtsalt kuidagi natuke tüütu oli. Väga hästi on aga mul meeles see hetk, kui üks klassiõde oli suvega minust pikemaks sirgunud ja esikoha üle võttis. Hea tunne oli.

Küllap on selles oma tõetera, kui kehalise kasvatuse õpetajad väidavad, et lapsi üles rivistades saab korra majja ja õpetajal on lihtsam nende tähelepanu endale võita. Eks kohati ole õigus neilgi, kelle meelest võiks lapsed aru saada, et on mingid omadused, mis pole ei head ega halvad, vaid lihtsalt on – näiteks pikkus.

Iseasi, et selle arusaama kohaleviimisel on hädavajalik suurema koguse empaatiavõime olemasolu, sest sama loogikaga absurdi minnes võiks oma keha suhtes niigi ülikriitilisi teismelisi noormehi ritta seada teadagi mis kehaosa pikkuse järgi või neiud seada rivvi rinnaümbermõõtu arvestades.

Mis oleks aga, kui seda vanamoodsat ülesrivistamist kasutada hoopis teises võtmes? Mõelda sellest võimalusest kui loomingulisest viisist koolilapsed üksteisega paremini tuttavaks teha ja muuta ühtlasi teadlikumaks sellestki, kui vähe tegelikult teatakse klassikaaslastest, kellega pikkade aastate jooksul märkimisväärne osa päevast koos veedetakse.

Muidugi ei pea piirduma vaid kehalise kasvatusega, teisteski tundides võib vahel olla kasulik istumine püsitijalu tegutsemise vastu vahetada. Peaasi, et võrdlemise aluseks olev tunnus on neutraalne või pigem lustlik – ja seda kõigile.

Ees- või perenime esitähe pidi rivvi seadmisest pole väga kasu, sest eesnimesid ikka teatakse. Aga kas teatakse ka üksteise isa või ema, vanaemade või vanaisade eesnimesid?

Sünnikuupäevast lähtuda on juba keerulisem. Arvutusoskuse lõbusaks arendamiseks algklassides võib aga igaüks liita kokku oma telefoninumbris olevad numbrid ja see, kelle summa kõige suurem, on rivis esimene.

Või miks mitte lasta gümnaasiuminoortel end ritta sättida kõige huvitavama ajaloosündmuse aastaarvu järgi – nii, et lapsed peaks selle enne kodus välja mõtlema ja ka põhjendada mõistma?

Viimasel aastal loetud raamatutest lemmiktegelase eesnime esitäht võib samuti sobida, aga ikkagi koos oskusega argumenteerida, et miks meeldis just see tegelane.

Juuste pikkusest lähtumine võib samuti olla variant, aga see võib muidugi rohkem aega võtta. Esmalt tuleb ju kokku leppida, kust üldse mõõdetakse, sest mõni ekstra pika tukaga noor võib selja pealt mõõtmise vastu protesti esitada. Kui juuste pikkust on liiga keeruline mõõta, siis ehk sobib värv – heledamast tumedamani või vastupidises järjekorras.

Võiks proovida lapsi ka silmavärvi järgi üles rivistada, see annab hiljem lisaks võimaluse arutada, mis tunne üldse on kellelegi ainiti silma vaadata ja kuidas ladus suhtlemine silmavaatamise mõttes käia võiks. Kõlab nagu suhtlemispädevuse õpetamine, kas pole? 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: