Maailma keerukus on kasvanud. Erinevad keele ja kultuurid on kokku jõudnud, logistika areng muutnud maailma väikeseks ja tehnoloogia on kasvanud elu loomulikuks osaks. Andmete ning info mahu tohutu kasv võimaldab igaühel elada oma andmete- ja infomullis ning seda kontrollivad reeglina suuremad välised osapooled, mitte kohalik kogukond.

Ühiskonna liikmed peavad hakkama saamiseks pidevalt juurde õppima täiesti uusi mõisteid, kontseptsioone ning arusaamu selle maailma toimimisest.

Seda kõike on tavaliste inimeste jaoks liiga palju. Seetõttu soovime hakkama saada kergemalt ning otsime lihtsaid lahendusi olukordades, kus keerukus on suur ja seoseid palju. See püüd otsida lihtsust on iseenesest inimlik.

Vale on olukorras aga tõsisasi, et see osa ühiskonnast, mis suudab keerukusest aru saada ning sellega toime tulla ehk siis ühiskonna eliit, ei ole piisavalt ettevalmistatud, et nendest keerulistest asjadest lihtsalt rääkida. Meil ei õpetata, kuidas keerulisi ideid lihtsalt esitada ning kasvavat keerukust piisavalt ette näha. See on olukord, kuhu me tänaseks jõudnud oleme. Sealhulgas kogu maailmas, mitte ainult Eestis.

Eesti on maailmas haridusvaldkonnas juhtivatel kohtadel mitmete tänaste mõõdikute järgi. Oleme selle üle uhked ning seda õigusega. Kuid kas see, mida me mõõdame, on ajakohane? Äkki peaksid just liidrid küsima: kas see, mida me hariduses täna usinalt mõõdame, viib meie ühiskonda tulevikus edasi?

Mis juhtub kogukonnas järgmisena?

Ilmselgelt ei ole kõik üleilmastumise mõjud veel igale poole ühtemoodi kohale jõudnud. Näiteks Toronto hädaabiteenistusel on võimekus hakkama saada 150 erinevas keeles sisse tulevate hädaabikutsega. Tõenäoliselt ei ole see meie ühiskonna praeguste suurimate väljakutsete hulgas. Aga üleilmastumise selgeks mõjuks on näiteks vajadus põhjalikumalt tunda ja mõista erinevaid usundeid.

Juba praegu oleme ühiskonnas selliste tarkvaraliste robotite tugevas mõjuväljas, kes ennustavad meie käitumist paremini kui me ise. Paljud meie reaktsioonid ning valikud on ennustatavad. Seda ära kasutades saab piisava maksevõime korral mõjutada meie valikuid äärmiselt olulistes küsimustes. USA presidendivalimiste tulemuste mõjutamine või Brexiti orkestreerimine ei pruugi üldse olla selliste nähtuste parimad tulemused, kuid ka mitte halvimad.

Meditsiini, materjalitehnoloogia, infotehnoloogia, robootika ja andmeteaduste järjepidev kiire areng viivad meid väga kiirelt maailma, kus peame peatselt hakkama langetama hoopis teistsuguseid otsuseid oma ühiskonna, selle valitsemise ning iseenda kohta.

Mis tüüpi inimese-arvuti liidese laseme endale paigaldada? Kas peame lubama mingid otsused ühiskonna toimimise kohta ette valmistada koostöös tehismõistusega? Millised õigused saavad olema isejuhtival autol või tehismõistusel? Kas me oleme piisavalt ette valmistunud teiste sarnaste küsimuste arutamiseks juba nähtavas tulevikus? On ilmselge, et keerukus jätkab maailmas kasvamist järjest kiiremas tempos.

Loogiline on küsida: kui teame, et sarnaste keerukustega tuleb meil lähikümnenditel tegeleda, siis kas meie õppimis- ja kohanemisvõime kasvab kiiremini kui keerukus meie ümber? Ilmselt sooviks, et vastus oleks "jah". Kui nüüd küsida, kas me teeme täna midagi oluliselt teistmoodi kui varem, et veelgi kasvava keerukusega paremini toime tulla, on vastus, et ega tegelikult ei tee.

Mida peame muutma?

Keerukus on kasvanud sedavõrd, et me peame alustama sellest, mida meile õpetatakse, kuidas me mõistame õppimist ning millised on pideva juurdeõppimise võimalused ning meetodid.

Hariduse arendamise ja muutmise arutelusid peavad kõik maailma ühiskonnad. Kuid on üks väljaütlemata taust: väärtusloome mudelite (mudelid, millega hinnatakse võimekust luua väärtust organisatsioonidele näiteks infotehnoloogias) uurijate hinnangul on haridusvaldkond ise maailmas üks väiksema küpsusastmega valdkond.

See tähendab, et haridusvaldkonna enda võimekus pidevalt muutuda ja luua uut väärtust, on tagasihoidlik. Seetõttu ei saa hariduses muudatuse tegemine tulla ainuüksi valdkonna seest, vaid palju laiapõhjalisemalt. Arutelu kävitamiseks pakun välja mõned põhimõttelised õpetamise muutmise alused.

Mustripõhine õpe

Meie õppesüsteem on täna jätkuvalt paljuski faktipõhine. See ei ole kooskõlas inimese kohastumisega mõista ja omandada meid ümbritsevaid loomulikke mustreid. Ka fakte saab õpetada osana mingist suuremast ja tähenduslikumast süsteemist.

Näiteks, kas on oluline teada, mis aastal täpselt algas Põhjasõda? Või on olulisem, et meie lapsed teaksid, et Läänemere ülemvõimu pärast on sõditud kaua ning ajalooliselt on parema sõjalise ettevalmistusega suurjõud selle enda kontrollile allutanud ja selle üheks heaks näiteks on Põhjasõda, mis toimus 1700-1721?

Kummast vaatest usume, et saame parema maailma, ühiskonna ning paremini ühiskonna keerukusega toime tulevad liikmed?

Ise usun, et ajaloo õpetamisel on olulisem teadmine, et kõrgemalt arenenud ühiskonnad on reeglina oma tahet madalamalt arenenud ühiskondadele peale surunud, kasutades selleks ajastule omaseid tehnoloogilisi eeliseid. Või teadmine, et sõdade pidamine on läbi ajaloo olnud suur majandus- ja logistikaülesanne ja kuidas on see erinevatel aegadel väljendunud.

Need on korduvad mustrid, mis ilmselt aitavad meil ka natuke paremini tulevikus asetleidvaid sündmusi mõista.

Mustrite osas on oluline veel see, et need ei ole alati nende distsipliinide põhised, kuidas meie püüame õpet anda. Kui soovime lastele õpetada rõhku füüsikas, keeruliste organismide kohastumist süvameres ning keemias olevaid liitaineid eraldiseisvalt ja faktipõhiselt, võime kergesti saada õpilased, kes ei ole inspireeritud ega motiveeritud õppima ning pelgavad elu lõpuni sõnu "füüsika" ja "keemia".

Kui teeksime kursuse maailma kõige keerulisematest elutingimustest, tuues näitena elu Mariaani süvikus, siis saaksime lihtsalt selgitada, mis on rõhk, kuidas see mõjutab elusorganismide kohanemist ning käitumisharjumusi ning millised keemilised ja füüsikalised nähtused peavad selleks toimima, et selline elu üldse võimalik oleks.

Lootus, et teadmised kinnistuvad, on oluliselt suurem. Aga mis kõige olulisem – sidumata faktide asemel tekivad meie lastele mustrid, mis aitavad mõista maailma toimimist ning õppimine on tore ja põnev kogemus. Kui meenutada, siis õpetajad, keda me kõik koolis armastasime, ei õpetanud ainult programmi järgi ning tegid õppimise põnevaks. Aga kui kogu õpetamine olekski ainult selline?

Mõtestatuse tähtsuse tõus

Miks on midagi oluline. Mitte "mida peab tegema?" ja "Kuidas peab toimima?". Tähenduse otsimine ja leidmine ei ole ainult filosoofialoengu teema. Mida keerulisemaks muutuvad maailm ja ühiskond, seda tähtsamaks muutub olulise ja ebaolulise eristamine. See võrdlus saab tekkida ainult läbi tähenduse ja mõtestatuse. Seda oskust meis aga ei treenita.

Olulise ja ebaolulise eristamine on tegelikult õppimise seisukohast äärmiselt tähtis. Kui inimene peab mingit fakti ebaoluliseks, siis meie aju on reguleeritud nii, et selle kohta pikaajalist mälu ei teki. See selgitab, miks paljud lapsed satuvad tsüklisse, kus õppimine muutub üha raskemaks. Kui mingid olulised baasteadmised on selle õppimise hetkel tundunud ebaolulised, siis võidi aine edukalt läbida, aga teadmised ei kinnistunud.

Kuidas tekib olulise mõistmine? Selleks ei piisa õpetaja korduvatest kinnitustest, et midagi on tähtis ja vajalik, laps peab ise selleni jõudma. Tihti on teised lapsed paremad õpetajad ja argumenteerijad, kui õpetajad ning just seetõttu, et nad kasutavad sõnavara ja seoseid, mida on lastel lihtsam mõista.

Kui saavutame aruteluga õpitava jaoks tähenduse ning õpilaste pideva arutelu ja tagasisidega saavutame lapses tunde, et tema mõistmisest hoolitakse, siis oleme jälle suutnud teha olulise sammu inimeste suunas, kes ka tulevikus kõiges mõtestatuse otsimiseks ja arutamiseks aega võtavad. Dialoog mõtestatuse leidmiseks ning üksisikute arvamuste kuulamine on kogemus, mis jääb paljudel õpilastel tihti puudu.

Mustrite visualiseerimine ja seostamine

Inimeste võimekus omandada visuaalseid mudeleid on kordades suurem, kui lihtsalt tekstiliselt või sõnaliselt esitatud informatsiooni töötlemine. Peaks olema kohustuslik esitada kõiki teadmisi mudelina ning seostada üksikuid fakte selle mudeli selgitusega.

Esitlusvahendid ja tehnikad, mis suudavad opereerida sama mudeli erinevatel tasemetel ning näidata seoseid mudeli suurema pildi ning konkreetsema detaili vahel, tekib maailmas igapäevaselt juurde. Näiteks juba ligi kümnendi on turul olnud esitlusplatvorm Prezi, mis võimaldab mudeleid esitada süsteemi visuaalselt tükkideks jagades ning siis piisava arvu kordi nö sisse või välja suurendades.

Kas me saaksime kõik meie ained teha selliseks, et inimeste peades saavad tekkida seotud visuaalne mudel suurema pildi, pikema ajaloo ning maailma toimimise kohta? Nii, et ei kaotaks ära seost üksiku teadmise ning selle tähenduse vahel suuremas pildis.

Kontrollküsimus: mitu õpetajat kasutavad selliseid teadmiste visualiseerimise ja süsteemse sidumise tehnikaid sinu või sinu lapse koolitundides? Kui vastus on suurem kui üks, siis on seis juba päris hea.

Mustrite kriitiline hindamine

Millistest mustritest rääkimine võtta töösse ning millised mustrid on olulisemad uues tulevikuühiskonnas? Kas inimesi kujundavateks mustriteks on matemaatika, bioloogia ja ajalugu?

Tulevikuoskuste teemal arvatakse ja räägitakse täna maailmas palju. Tõde on see, et keegi ei tea neid oskuseid täpselt. Mis teeb loo huvitavaks, on see, et paljud nö tulevikustsenaariumid on tegelikult tänaseks faktiliselt juhtunud sündmuste realistlik prognoos.

Näiteks saame me täna sündinud laste arvu pealt ennustada, milline võib olla meie maksumaksjate baas ca 20 aasta pärast. Seda muidugi eeldusel, et ei teki erakorralisi sündmusi meie maksumaksjate baasi vähenemisel või muudatusi riigikorras või e-residentsuste 3.0 edasiarenguid reaalseteks Eesti maksumaksjateks. Seega võime öelda, et mitmes osas on tulevik aastal 2040 juba tegelikult juhtunud.

Trendid, mida erinevad uurimused meile lähituleviku kohta välja toovad, on näiteks ekstreemselt vananev ühiskond, tarkade masinate ilmumine, superstuktureeritud virtuaalorganisatsioonid, massmõõdetud ja mass-sensoritega maailm, personaliseeritud inimkäitumise suunamine ning inimeste ja tehnoloogia vahelise piiri järjest süvenev hägustumine.

Millised on selliste trendidega toime tuleva ühiskonna tuumkompetentsid? Kindlasti on selles maailmas jätkuvalt oma koht ja roll nii loodusteadustel kui ka loovatel distsipliinidel, kuid ilmselt ei peaks nende nimeks enam olema matemaatika või kehaline kasvatus.

Näiteks matemaatikast saab oluline osa algoritmilise mõtlemise kujundamisest, mis on üks ennustatavatest tulevikuoskustest ja -vajadustest. Samal võib laulmisest saada oluline osa loova eneseväljenduse tuumkompetentsi all koos tantsu, kujutava kunsti ja digitaalse disainiga.

Aga võib-olla sulavad need mõlemad tulevikukompetentsid omakorda kokku protsesside ja kasutuskogemuse disaini kompetentsis, kus inimese kui bioloogilise organismi eripärade tundmise ja vajaduste mõistmisega psühholoogiast kohtub algoritmilise realisatsiooniga loovas tulevikulahenduses.

Mis on sellise õppekava nimi? Mis on neid tuumkompetentse arendavat õppeainete õpiväljundid? Kuidas me neid aineid kutsume? Kes neid õpetavad?

Kurb on see, et kui me praegu seda probleemi sõnastada oskame, on see tegelikult eilsete murede kirjeldus. Tõeline väljakutse seisneb nende probleemide läbinägemises ja sõnastamises, mida me veel täna ei taju. Seega peab tuleviku õppekava disain olema veelgi julgem kui see, mida praegu sõnastada oskame. See on sõna otseses mõttes ulme, kosmoseõpe ühele kosmose elanikule.

Vaadates trende maailma looduskeskkonnas peame me olema valmis valmistama ette inimesi, kes peavad meie ellujäämise kindlustama mitte lihtsalt väljaspool riigipiiri, vaid vajadusel ka väljaspool helesinist taevapiiri.

Usun, et lähitulevikus saame lammutada inimeste loodud kunstlikud piirid erinevate õppeainete vahel ning saada senisest rohkem mõtestatud ja seostatud õpet. Ka meie vanad tuntud distsipliinid jäävad algõppe tasemel alles, aga nende vajaduse mõtestamine peab arenema.

Õppemeetodid peavad aga olema seotud mustrite edasi andmisega. Vaja on arvestada meie tulevikuvajadusi võtta vastu keerulisi ja suurte mõjudega ning seoste arvuga otsuseid veelgi infoküllasemas elukeskkonnas.

Kui oleme saanud juba piisavalt heaks, et väljakutsete ning inimeseks olemisega hästi toime tulla, siis oleme juba kadestusväärselt paremad kui enamik meie naabreid. Ja kui eestlane on juba naabrist parem, küll see kosmos siis ka koju kätte tuleb.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.