Kehalise kasvatuse uus ainekava jätab hindamise alles ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1580101620000 | amCalendar}}
Kehalise kasvatuse tund Elva gümnaasiumis.
Kehalise kasvatuse tund Elva gümnaasiumis. Autor/allikas: Sille Annuk/PM/SCANPIX

Uus, kogu õppekava valmimist ootav kehalise kasvatuse ainekava püüab lastes äratada liikumisarmastust ning lõimib õppesse teisi aineid. Aine numbriline hindamine aga ära ei kao.

Haridusministeerium ootab pikisilmi, et kõigi õppeainete uued ainekavad valmis saaksid, mis võimaldaks uue õppekava koolides kasutusele võtta, sest vana on lootusetult aegunud. Seda, et kehaline kasvatus vajab hädasti uut ainekava, möönab haridusministeerium samuti.

"Kehaline kasvatus peab andma mitmekülgsed liikumisoskused. Need peavad andma õpilasele võimaluse selekteerida, millised alad talle meeldivad, milline on tema võimekus ühe või teise alaga tegeleda ja siis saab ta teha oma valikud tulevases elus. Kindlasti ei tohi kehaline kasvatus viia vastumeelsuseni füüsilise liigutamise suhtes, vaid andma rõõmu ja heaolu," võtab haridusministeeriumi üldharidusosakonna nõunik Pille Liblik uue ainekava mõtte kokku.

"See tööversioon on tõesti tulevikku vaatav ja lapsest lähtuv, soodustab liikumist ja huvi ja võiks ka vähendada nn kehalisest vabastamist. Liiga kergekäeliselt antakse kodust tunnist vabastamise tõendeid."

Kehaline kasvatus ei täida oma eesmärki

Tänavu valminud ülevaade kehalise kasvatuse uuendamise vajadustest loetleb mitu põhjust, miks kehalise kasvatuse ainekava vajab uuendamist. Neist esimesena on välja toodud, et õppeaine ei täida üht oma peamistest sihtidest - ei motiveeri lapsi vabal ajal liikuma, ehkki just see on kehalise kasvatuse eesmärk.

Seejuures on koolilaste seas läbi viidud küsitlustulemuste põhjal motivatsioon seda madalam, mida vanemas vanuserühmas nad on: nii oli veel kaks kolmandikku küsitluses osalenud 4. klassi lastest nõus, et nad tahavad väljaspool kooli liikuda just tänu kehalise kasvatuse tundidele, ent 8. klassiks oli selle väitega nõustujaid alles vaid 42 protsenti ja 11. klassis 41 protsenti.

Lisaks tõdetakse ülevaates, et laste kehalised võimed on hakanud vähenema, mis tuleneb eluviisist: vabal ajal liigutakse vähe. Nii ei ole kolmveerandi Eesti laste ja noorte igapäevane kehaline aktiivsus tervise tagamiseks piisav.

Poolte Eesti laste jaoks võib kool olla ainus koht, kus neil kokkupuude teadliku liikumisega tekib, sest spordiregistri järgi käib vaid 48 protsenti 5-19-aastastest trennis. Üksikud treeningud aga pole piisavad vähesest aktiivsusest tulenevate probleemide lahendamiseks. Seetõttu peaks kool toetama ka trennis käivate laste aktiivsust ja oskusi.

Aastakümneid ühed ja samad alad

Kehalise kasvatuse tunnis õpetatavad spordialad on ka ajale jalgu jäänud, leiab analüüs. Aastakümneid on tundides õpetatud neidsamu kaheksat-üheksat spordiala, samal ajal kui ühiskonnas on toimunud olulised muutused ja juurde on tulnud palju uusi populaarseid spordimänge, nagu näiteks disc-golf, slackline, parkuur, rula, rattasõit jne, mida tundides ametlikult ei käsitleta. Uus ainekava peaks aga soodustama ajaga kaasas käimist.

Üle poole kehalise kasvatuse õpetajatest peab probleemiks ka suurt arsti või lapsevanema poolt vabastatud õpilaste hulka. Nende hinnangul antakse vabastusi liiga kergekäeliselt. Näiteks ühes koolis oli 40 protsenti 9. klassi õpilastest korraga vabastatud.

Uus ainekava soovib lastele anda universaalsed oskused. Uute ja kaasaegsemate spordialade lõimimine klassikaliste distsipliinide õpetamisse tagab tundide mitmekülgsuse.

Samuti peavad õpilased suutma oma vormisolekut koostöös õpetajaga hinnata, et näiteks jooksmisel õige koormus valida. Tervise ja heaolu peaks adekvaatse eneseanalüüsi kõrval tagama ka liikumispäeviku pidamine, mis aitab saavutada eduelamust ja pakub eneseteostust ka mittevõistluslikus olukorras.

Tunnist vabastamist aga enam ette ei nähta, sest "õppimisest ja targaks saamisest ei ole võimalik vabastada", nagu seisab uue ainekava ülevaates.

Samuti peaks õpilastele saama selgeks, mis vahe on sport- ja lõõgastaval massaažil ning kasvama huvi nii spordi kui ka saavutusspordi vastu, mis tõstaks trennis käivate noorte osakaalu.

Põhikooli õpilased omandavad uue ainekava alusel kehalises kasvatuses edasiliikumisoskused (jooksmine, roomamine, hüppamine, ujumine jne), oskuse liikuda spordivahendil, oskuse käsitseda spordivahendeid (visata, püüda, põrgatada, lüüa vahendit käe ja jalaga) ja oskuse kontrollida oma keha erinevates asendites ja liikumisel (ehk tasakaalu säilitamine nii paigal püsides kui liikumisel).

Esimeses kooliastmes ehk 1.-3. klassini peab õppeprotsess toetama laste loomulikku liikumissoovi erinevates keskkondades. Neile pakutavad liikumiskogemused on mängulised, tantsulised ja sportlikud.

Teises kooliastmes ehk 4.-6. klassini arendavad õpilased liikumisoskusi juba mõtestatult liikumismängudes ja lihtsamates sportmängudes, tantsudes ning spordialadel. Samuti loovad nad juhendaja käe all ka ise nii tantse kui ka liikumismänge.

Kolmandas kooliastmes ehk 7.-9. klassini arendavad ja kasutavad õpilased liikumisoskusi tantsudes, lihtsustatud sportmängudes ja spordialadel. Oluline on kõigi õpilaste aktiivne osalemine, kasutades teadlikult taktikat ja koostööd ning tegeldes eneseanalüüsiga. Samuti loovad nad juhendamisel ise nii tantse kui ka liikumismänge.

Mestimine teiste ainete ja oskustega

Liikumisõpetusse lõimitakse ka teisi õppeaineid - põhimõte, mis läbib kogu õppekava kõiki ainekavu.

Nii areneb keeleoskus liikumisterminoloogia omandamisega, võõrkeelte arendamiseks aga suheldakse liikumistegevuse käigus võõrkeeles ning omandatakse võõrkeelne terminoloogia, samuti kasutatakse võõrkeelseid infoallikaid liikumist puudutava info otsimiseks. Matemaatilised mõisted ja oskused aga seostatakse liikumise, mõõtmise ja analüüsiga. Loodusaineid puudutab toitumise ja liikumise seostamine ning tugi- ja liikumiselundkonna tundmaõppimisel. Sotsiaalaineid õpitakse läbi enesehinnangut kujundava minapildi ning liikumisharrastuse seostamisega füüsilise, vaimse, emotsionaalse ja sotsiaalse tervisega.

Tehnoloogiaõpetus tuleb esile spordivahendite loomisega ning kunst vaatleb liikumist kui kultuuri osa, kus seda saab muusikaga toetada.

Liikumisõpetuse ainekava peab toetama õpilasi elukestva õppe ja karjääri planeerimisel, kodanikualgatust ja ettevõtlikkust, kultuurilist identiteeti, aitama kaasa keskkonna jätkusuutlikule arengule, teabekeskkonna valdamisel, tehnoloogia ja innovatsiooni alal, tervise ja ohutuse tagamisel ning väärtuste ja kõlbluse arengus.

Nii teab ja rakendab õppur muu hulgas ausa mängu põhimõtteid, oskab nimetada rahvusvahelisi sportlasi ja liikumisüritusi, oskab seostada liikumist, sporti ja kultuuri isikliku kogemuse põhjal ja oskab looduses vastutustundlikult liikuda.

Lisaks motiveeritakse õpilast läbivalt õppeprotsessi jooksul ennast analüüsima ja koostama põhjalikuma eakohase eneseanalüüsi vähemalt kord õppeaasta jooksul, nagu seisab põhikooli ainekavas.

Ainekava jätab mulje, et kehalise kasvatuse maht kasvab praegusega võrreldes neljakordseks: kui praegu toimub põhikoolis kaks kehalise kasvatuse tundi nädalas, siis ainekava räägib arvestuslikust kaheksast nädalatunnist esimeses (1.-3. klass) ja teises (4.-6. klass) kooliastmes ning kuuest nädalatunnist kolmandas (7.-9. klass) kooliastmes.

Ministeeriumi pressiesindaja Liisa Tagel selgitas tagantjärele tundide arvu erinemist nii, et tegelikult jääb tundide arv samaks, aga ainekavas arvutatakse tunde hoopis teise metoodika alusel: "Nädalatundide arv antakse õppekavas kooliastme peale ja see tuleb jagada kolme aasta peale. Siis saab teada, mitu tundi keskmiselt on ühes klassis ühes nädalas."

Õppekava valmimine venib

Kehalise kasvatuse ainekava tööversioon on valmis ja mõnes koolis isegi juba katsetamisel, õppeprotsessi kirjeldused viimistlemisel. Aga ainekava kasutuselevõtt on ikka veel õhus. Esmalt pidi see juhtuma möödunud aastal, ent on üha edasi lükkunud, sest kogu uue õppekava vastuvõtmise protsess on topanud.

"Ei ole võimalik ei kuu ega isegi aasta täpsusega öelda, millal see koolides rakendatakse. Ettepanekud uue õppekava kohta on oodatud selle aata lõpuks, aga pole väga kindel, et see niimoodi päriselt läheb. Kehaline kasvatus on ainult üks ainekava, aga uus õppekava on ju tervik. Kehaline kasvatus on ainekavadest liikunud kõige kiiremini, paljud koolid on juba võtnud uue õppekava tööversiooni kasutusele ja sobitanud kehtivasse õppekavasse," ütleb Liblik.

Kehalise kasvatuse ainekava mustand valmis juba kaks aastat tagasi, sestpeale on mõned koolid seda ka katsetanud.

Näidistunni kirjeldamisest on ministeerium teadlikult hoidunud - muidu hakkab mõni õpetaja seda üliagarusega täitma, pannes omalt poolt veel pool juurde, lõpuks põleb ta ülipüüdlikkusest ise läbi ja sellist tunni ülesehitust, mida õpetaja oma loomingulisusest ise pole kavandanud, ei taha ministeerium kuidagi julgustada.

Ka liikumisõpetuse õppeprotsessi kirjelduses on selgelt kirjas: kool koostab omale ise omanäolise ainekava, toetudes ainekava valdkondadele ja nende õpitulemustele.

Uus ainekava ei räägi ka rivistamise vajalikkusest tunni algul - komme, mida kehalise kasvatuse õpetajad on pikkuse alusel teinud nii kaua, kui inimpõlved mäletavad.

Numbriline hindamine jääb

Palju on räägitud sellest, et kehalises kasvatuses, nagu ka teistes oskusainetes - tööõpetuses, kunstiõpetuses, laulmises - on võimete numbriline hindamine küsitava väärtusega. Välja on pakutud nii "arvestatud"/"arvestamata" lahendust kui ka üksnes individuaalsest arengust lähtuvat hindamist praeguse ühe standardse mõõdupuuga mõõtmise asemel.

Pille Liblik ütleb siiski, et numbrilist hindamist uus ainekava ära ei kaota.

Uue ainekava kohaselt on õppimist toetav hindamine õppeprotsessi osa ja koosneb kujundavast ja kokkuvõtvast hindamisest, mis annab õpilasele, tema vanematele ja järgmisele haridustasemele informatsiooni selle kohta, kuidas on arenenud õpilase liikumisoskused. Kokkuvõtval hindamisel lähtutakse riikliku õppekava üldosas hindamise kohta sätestatust ja selle alusel koostatud kooli hindamisjuhendist. Erinevatele osapooltele on perioodi alguses selge, millise õpitulemuse poole, milliste õpiülesannetega liigutakse.

"Aga selle kõrvale on välja töötatud erinevad võimalused, kuidas anda lapsele sõnalist, kirjeldavat tagasisidet, mis toetaks tema arengut. See vähendab võimalusi hinnata kõiki ühe parameetri alusel," loodab Liblik. "Suurt diskussiooni pole olnud, et viiepalisüsteem päriselt ära kaotada."

Tema sõnul on kujundav hindamine olnud võimalusena Eestis kasutusel juba üle kümne aasta ning üha enam koole on sellele ka üle läinud.

"Et seda kiirendada, siis seda saab reguleerida õigusaktidega – riikliku õppekavaga. Ega siin muid hoobasid olegi," ütleb Liblik.

Ta ütleb, et tegelikult ei soodusta ka praegu kehtiv ainekava ühe puuga mõõtmist, aga see pole küllalt selgelt dokumendis väljendatud: "Millest meil on vajaka: peame õpilase individuaalsusega arvestamise rohkem lahti kirjutama."

Liblik leiab, et ühiskond pole veel valmis numbrilisest hindamisest päriselt loobuma.

"Numbrilise hindamise pooldamine on väga kõrge lapsevanemate hulgas. Nad on kasvanud ajal, mil "viis" tähendas väga tubli ja "kolm" - kehvakene, ja nii ta ootabki lapselt hindeid. Aga mida laps selles aines tegelikult oskab, mida on ta omandanud, seda nad ei tea," kirjeldab Liblik sellise hindamise varjukülge.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: