"Kuna jää peal on nende tavaline elupaik, siis seal ei ole kedagi, kes neid ohustaks. Rannas on rebane, hunt, šaakal, kotkad, varesed, kõik see seltskond tuleb neile kohe külla ja pojad on üsna kaitsetud selliste tulnukate vastu," selgitas hülgeuurija Mart Jüssi. Lisaks võivad poegi häirida ka randa sattuvad inimesed, koerad.

"Meie lootus on, et hülged pelgavad inimest ja lähevad kohta, kus inimesi ei ole," lisas ta. Kui aga keegi peaks rannas kõndides siiski hülgepoega kohtama, siis soovitab Jüssi loomast kauge kaarega mööda minna, et teda võimalikult vähe häirida.

"Nende puhul, kes on keset linna ja kes on selgelt sattunud sellisesse olukorda, kus tal endal pääsu pole, siis kõige otstarbekam oleks helistada keskkonnainspektsiooni numbrile 1313 ja need inimesed juba peaksid teadma, mida soovitada," sõnas Jüssi.

Uurija sõnul pole Eestis sellist valmidust nagu Taanis või Peterburis, kus on nö hülgehaiglad ja ollakse valmis neid üles kasvatama, aga selleks pole ka vajadust, sest vaba loodust on Eestis piisavalt.

"Täna me ei ole seda meelt, et me peaksime sinna tugevalt sekkuma, näiteks hakkama neid kokku korjama ja üles kasvatama," sõnas ta.

Teoreetiline valmidus

Kuna olukord on Eestis esmakordne, siis on valmidus Jüssi sõnul teoreetiline, uuritakse, mis tingimustesse hülged satuvad ja püütakse seda tarkust tuleviku jaoks kaasa võtta.

"Enne tuleks teada saada, mida hülged teevad, kui jääd ei ole ja siis tuleks mõelda, kas me üldse saame neid aidata," sõnas ta.

Keskkonnaameti looduskaitsespetsialisti Tõnu Talvi sõnul on tänavune pehme talv paljude arktiliste liikide jaoks keeruline, aga eriti puudutab see viigerhüljest, kes seni ongi ainult jääl poeginud.

"Viimastel aastakümnetele on olnud ju selliseid pehmeid talvi ka, kus jääd on vähe, ja me teame läänerannikul erinevaid piirkondi, kus hallhülged tulevad toime väikestel laidudel ja karidel poegimisega, aga viigri jaoks on see tõsine probleem," sõnas ta.

Ta soovitab Lääne-Eesti ja saarte rannikul liikumist hüljeste poegimise ajal veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani vähendada, ettevalmistamisel on ka nö hüljeste rehabilitatsioonikeskus.

"Aga ennekõike me loodame, et loodus suudab sellise ebanormaalse talvega asjad ise korda ajada. Me peamine sõnum on, et inimene peaks sinna võimalikult vähe sekkuma ja asju mitte veel hullemaks tegema," sõnas Talvi.

Ta paneb inimestele südamele, et rannas oleval hülgepojal pole seal hirmus ega külm olla, kindlasti hoiab pojal silma peal ka ema, keda inimene ise ei pruugi märgata. Oma arust head tehes aga lõhutakse ema ja poja kontakt ning loom määratakse hukule.

"Hästi halb on hakata seal tegutsema, teda teisaldama, kuidagi aitama, vette lükkama, sest näiteks esimesel elukuul hülged väldivad vett," rääkis keskkonnaametnik.

Veel truud oma kodumaale

Tänavu on jääd mitmesaja kilomeetri kaugusel Botnia lahes, kuid hülged sinna poegima ei lähe, sest on Jüssi sõnul truud oma kodumaale. Kui pehmed talved jätkuvad ja meri enam ei jäätu, siis paarikümne aastaga viigerhülged Eesti vetes surevad välja ja edaspidi võib neid siin kohata vaid suviste eksikülalistena.

Hallhülged ei ole nii kliimatundlikud, aga ka nemad ilmselt kolivad põhjapoole. Seni on Eestis olnud kõige suuremad hallhüljeste poegimisalad. "Siin on selline jääserv, mis neile meeldib. Lõuna pool jääd ei ole ja põhjapool on see liiga paks," selgitas Jüssi. Enamus Eesti jääl sündinud hülgeemasid tulevad siia ka poegima. Jüssi sõnul on tuldud ka Kopenhaagenist ja pärast tagasi mindud.

Aastas sünnib Eestis u 4000 hülgepoega ja kui meri on jääs, siis jagub jääd lõputult kõigile. Tänavusel soojal talvel peavad hülged tulema kuivale maale, aga kuna Eestis on liiga vähe saari, siis tekib rannikul ülerahvastatus. "Saartel aga tekib  see probleem, et see on nagu paned 120 last kolmetoalisse korterisse," tõi Jüssi võrdluse.  

Hülgel on nii palju tarkust, et kui ta on paar poega kaotanud, siis ta pigem vahetab kohta. "Nad alustavad oma sünnikohast, sest nende enda olemasolu on parim tõend selle kohta, et see on hea koht. Aga hallhüljes liigub paarikümne aasta jooksul jääle järgi," sõnas uurija. Nii jääbki hallhülgeid Eestis vähemaks, aga mitte küll Läänemeres. Viigrite arvukus pole Eestis juba 1995 aastast kasvanud, neid on seni olnud umbes tuhat.

Jüssi sõnul on tänavune aasta õppimise aeg. "Enne tuleks teada saada, mida hülged teevad, kui jääd ei ole ja siis tuleks mõelda, kas me üldse saame neid aidata," sõnas ta.