Selleks, et patsient jõuaks ära oodata uue südame siirdamise lähematel aastatel, paigaldatakse talle 120 000 eurot maksev südamepump, vahendas "Pealtnägija". Kui selliseid pumpasid paigaldatakse nii Põhja-Eesti regionaalhaiglas kui ka Tartu Ülikooli kliinikumis, siis doktor Günter Taal on teadaolevalt ainus eestlane, kes kvalifitseeritud ise inimeste südameid vahetama. Veel enam – just tal on suured teened, et elupäästev operatsioon on üldse eestlastele kättesaadav.

"Mina tunnen nagu mingisugust missiooni, et kõik, mis on mujal riikides südamekirurgias patsientidele kättesaadav, oleks ka Eesti inimestele kättesaadav," ütles Taal.

Rakvere külje all elav 55-aastane Heli Pilt ning Koselt pärit 45-aastane Urmas Roostar said uue südame just doktori Taali abil. Lapsehoidja Heli probleemid südamega algasid juba kümme aastat tagasi. 2017. aasta alguseks oli kolme lapse ema seis kriitiline.

"Ma ma sain ravi tablettidega kümme aastat ja siis umbes nelja-viie kuuga läks nii halvaks, et südamejõudlusest jäi järele kaheksa protsenti. Ma ei jaksanud enam põhimõtteliselt mitte midagi teha. Ma lugesin oma päeva kordaläinuks, kui ma jaksasin hommikul hambaid pesta. Ehkki isegi see väsitas," kirjeldas Pilt, kellele arstid andsid sünge väljavaate.

Tislerina töötav kolme lapse isa Urmas Roostar, kes oli varem terve kui purikas, tundis ootamatult valusid rinnus kaks aastat tagasi detsembris.

"Õhupuudus ja nõrkus, tekkis põhimõtteliselt päevapealt. Nii kui läksin perearstile, perearst saatis haiglasse," rääkis Roostar. Temal diagnoositi dilateeruv kardiomüopaatia - progresseeruv ja ravimatu haigus, mis tähendas, et mehe süda annab järele. Arstid andsid mehele elulootust kõige rohkem viis aastat.

Roostarile paigaldati ka südamestimulaator. "Minul ta rütmurina ei töötanud. Arstid nimetasid seda helkuriks, et see hoiab mind elus - kui mul tekib eluohtlik rütmihäire, siis ta annab mulle elektrilöögi ja lööb südame rütmi tagasi. Ja lõpus ma sain peaaegu iga nädal neid lööke juba," selgitas Roostar.

"Põhimõtteliselt inimene iga paari sammu tagant hingeldab, ei saa oma eluga hakkama, läheb turse, jälle satub haiglasse. Südamepuudulikkusega on siin paar nädalat, saab korraks koju, jälle tagasi," rääkis Taal.

Operatsioone Eestis ei tehta

Kardiokirurg Günter Taal sattus südamesiirdamisega tegelema kümmekond aastat tagasi pooljuhuslikult.

"Minule helistas ühe patsiendi abikaasa ja palus minu käest abi, kas minul on mingisuguseid sidemeid, et kuskil organiseerida südamesiirdamine tema mehele, kuna talle oli öeldud, et ainus ravimeetod on südamesiirdamine, aga Eestis seda ei tehta. Siis minul tekkis mõte, et see /.../ teema on üldse lahendamata Eestis," rääkis Taal.

Teadaolevalt sai esimese eestlasena asendussüdame 2006. aastal Kristin Aavakivi hoopis Itaalias. Veel on südameid siirdatud Austrias ja juttude järgi ka mõnele eestlasele Venemaal, kuid alates 2015. aastast vahetatakse eestlaste südameid Helsingi Ülikooli keskhaiglas. Doktor Taal, kes Eestis juba tunnustatud südamekirurg, oli alguses Soome kolleegide juures õpipoiss, aga nüüd siirdab ise südameid.

"Maailmas on üldlevinud arusaamine spetsialistide seas, et selliseid keskuseid, kes teevad alla kümne südamesiirdamise aastas, ei tohiks olla, sest nad ei saa piisavalt kompetentsi, piisavalt kogemust. /.../ Me ei saa mitte kunagi sellist kogemust. Kui Helsingis tehti 40-42 siirdamist eelmisel aastal, siis nemad peavad ka ennast väikeseks keskuseks maailmaga võrreldes," rääkis Taal.

Asendussüdameid otsitakse Põhjamaade organisatsiooni kaudu

Teine võtmekoht on, et Eesti sai 2016. aastal Põhjamaade doonororganisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks ehk kui varem otsiti sobivat elundidoonorit ainult Eestis, siis nüüd võib see tulla tuhandete kilomeetrite kauguselt – loeb ainult sobivus ja valmidus siirdamiseks.

"Kui on hädaolukord näiteks Eesti või Soome patsiendiga, siis saame ta sisestada eriolukordade nimistusse. Ja siis on meil viie miljoni või ühe miljoni elanike arvu asemel 30 miljoni suurune elanikkond, mille seast otsida hädaolukorras patsiendile doonorit," selgitas Helsingi Ülikooli keskhaigla kardiokirurg Karl Lemström.

"Kui nad otsiksid ainult Eestis südameid, siis nad ootaksid ma ei tea, kui kaua enne, kui sobiv organ tekib. Aga meil on siis võimalus saada Soomest, Rootsist Norrast, Taanist, Islandilt. Ja nemad samamoodi saavad meie südameid," ütles Taal.

See on arstlik ja korralduslik pool. Patsiendil on raske harjuda mõttega, et oma süda võetakse välja ja asendatakse võõraga. Kuigi Heli Pilt ja Urmas Roostar olid mõlemad lõpuks sisuliselt töövõimetud ja elu rippus piltlikult öeldes niidi otsas, suhtusid nad uue südame saamisesse algul erinevalt.

"Algul ma ise nagu olin vastu, ei lasknud ennast panna nimekirja. Oli hirmutav mõelda, et süda lõigatakse välja," meenutas Roostar.

"Ma olin enda jaoks kodus mõelnud, et kui mulle pakutakse, siis ma võtan selle vastu," ütles Heli, kes oli siirdamisega kohe nõus.

Kõik ootejärjekorda ei pääse

Südamesiirdamine maksab suurusjärgus 400 000 eurot ja selle maksab kinni Haigekassa, aga eeldatakse, et see peab olema ainuke võimalus ja prognoos positiivne.

Nii Roostarile, kes pärast poolteist aastat kannatamist ikkagi nõustus, kui ka Pildile tehti vajalikud uuringud regionaalhaiglas ja lõplik otsus langetati Helsingis, mille järel nad lülitati lõpuks ootejärjekorda.

"Me oleme päris hädas nende haigetega, kes tarvitavad alkoholi. Üle mõistuse piiri. Ja kes suitsetavad. Nemad sinna ootejärjekorda ei saa. See on Skandinaavia maades niimoodi paika pandud nii, et nendest haigetest, kellel tegelikult võiks sellist ravimeetodit rakendada, umbes kolmandik jääb sõelale," lisas Taal.

Patsient peab olema igal ajal operatsiooniks valmis

Et südamedoonorid on tavaliselt trauma tagajärjel ajausurma sattunud, ei tea keegi, millal kutse tuleb. Praegu ootab järjekorras sobivat asendussüdant viis Eesti patsienti, neist üks 140 kilogrammi kaaluv mees juba kolm aastat. Lihtsalt öeldes peab doonor olema samast soost ja veregrupiga, umbes samas kaalus ja vanuses. Ja kui kutse tuleb, peab reageerima kohe.

Heli Pilt meenutas, et sai arstilt telefonikõne pärast tööpäeva lõppu. "Arst küsis, kui kiiresti ma valmis jõuan. Ütlesin, et umbes seitsmeks olen haiglas. Siis muidugi poeg arvas, et võib natuke kiirust ületada, kui emal on ometi selline tähtis sõit. Ta uuris autos mitu korda, kas sul on need paberid ikkagi lähedal, et kui äkki politsei peaks kinni pidama, siis saab kohe näidata, et on väga-väga kiire sõit," kirjeldas ta.

Urmas Roostar pandi ootejärjekorda eelmise aasta detsembris, vahetult enne jõule. Kutse operatsioonile sai ta vaid kolm päeva hiljem. Günter Taal ütles, et tema nii lühikest ooteaega polnud varem näinudki.

"Mõtlemisaega ei olnud. Pärast rääkisin ka Güntheriga, et kui oleks võib-olla rohkem mõtlemisaega, ma ise arvasin, et kui mul oleks aega rohkem, võib-olla oodanud aasta, siis võib-olla oleks kartma hakanud, ei oleks julgenud teha seda operatsiooni," ütles Roostar.

Eelneb suur logistikaoperatsioon

Tegu on märkimisväärse logistikaoperatsiooniga, mis moodustabki suure osa kogu ürituse kuludest. Samal ajal, kui patsiendid kihutavad Mustamäe haiglasse, kust nad lennutatakse edasi kas helikopteri või eralennukiga kiirkorras Soome, lendab Taal doonorsüdametele üldjuhul ise järele. Roostari südame lennutas ta kohale Taanist.

"Meie käisime järel. Seal käiakse järel muidugi erinevatest riikidest - eks need, kes võtavad neerud, kes võtavad maksad ja kes võtavad kopsud nii, et seal on terve suur brigaad, igalt poolt maailmast tullakse kohale," kirjeldas Taal.

"Helsingi kolleegid alustasid seda nii-öelda retsipendi lõikust, samal ajal kui meie olime seal järel. See ongi hästi keeruline - ajastamine nii, et südame isheemiaaeg ehk ilma vereta aeg on umbes neli, neli ja pool tundi, laste puhul natuke rohkem. Aga neli tundi on nii-öelda ohutu aeg," selgitas Taal.

"Lõpuks, kui meie oleme selles teises riigis näinud, et süda tõesti töötab ilusasti, siis me anname loa teises riigis alustada tõsisemat patsiendi ettevalmistust ehk magama panna ja nii edasi," lisas ta.

Siirdamise operatsioon võtab keskmiselt aega seitse kuni kaheksa tundi. Nii Roostar kui ka Pilt tegid silmad lahti neli päeva pärast operatsiooni ja paar nädalat hiljem said haiglast kodusele ravile.

"Süda lõi nii kõvasti. /.../ Kas see siis nüüd tõesti on sellest, et enne oli süda nii palju nõrk, et ma ei tundnudki seda?" meenutas Pilt.

Kaks aastat tagasi uue südame saanud Pilt on praeguseks naasnud tavarutiini ja kuigi ta võtab iga päev 14 ravimit, jätkab tööd lapsehoidjana, käib võimalusel kergemas tantsutrennis ja jalutab koeraga.

Kuu aega paranenud Roostari toonus on praegu veel nõrgem, kuid temagi loodab tööle naasta.

"Lööb hästi kõvasti minu jaoks. See vana vist /.../ paari minuti tagant tegi väikese potsaka. Aga nüüd see uus ikka paneb põmaki, põmaki, teistmoodi kohe," kirjeldas Roostar.

Kõigi organism ei võta asendussüdant omaks

Kardiokirurg Günter Taal on teinud kokku kümmekond südamesiirdamist, neist neli eestlastele. Soome arstid on siirdanud südame veel kuuele eestlasele, kellest kõige noorem 15-aastane. Ainult üks Eesti patsient suri hiljem, sest keha ei võtnud asendussüdant omaks.

"Esimene aasta on muidugi kõige kriitilisem aeg. Mida aeg edasi, seda enam see kõver hakkab oluliselt laugemalt nii-öelda langema. Esialgu peab ikkagi üsna sageli kontrollis käima. Ja loomulikult, ta peab sööma immuunsust maha suruvaid ravimeid, sest nagu me teame, eks selline äratõukereaktsioon tekib," rääkis Taal.

Uue südame rindu saanud inimestest on saanud omamoodi väike sõpruskond, kes asutas pool aastat tagasi ka MTÜ Siirdatud Südamed, mis korraldab ühiseid matku, et propageerida tervislikke eluviise ja ühtlasi kutsub üles inimesi elundidoonoriks.