Hea kolleeg Ain Kallis on ilma ja kliima erinevust iseloomustanud tabava võrdpildiga. Kliimat ja selle muutumist peab inimene silmas siis, kui ta läheb poodi ja ostab endale midagi järgmiseks hooajaks. Ilma vaatab ta aga siis, kui otsustab, mida hommikul selga panna.

Ilm muutub kogu aeg. Isegi aastad pole vennad. Lausa vastupidi, päriskevad (meteoroloogide keeles aeg, mil taimed kasvama hakkavad ja ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb püsivalt üle viie soojakraadi) saabub Eestis keskmiselt 22. aprillil. See on vahel juhtunud aga terve kuu varem, 21. märtsil, või hoopis palju hiljem, näiteks 17. mail.

Isegi paar-kolm kummalist aastat ei tähenda veel, et kliima oleks muutunud. Sest kliima on kaugelt rohkem kui ilmanähtuste keskmine, olgu see siis keskmine temperatuur, tuulekiirus või lume paksus veebruaris. Kui nüüd kristalselt aus olla, siis kliima on pigem matemaatilise statistika kategooria.

Kliimat peegeldavad ilma iseloomustavate suuruste statistilised omadused: keskmised, standardhälbed, kvantiilid, ekstreemväärtused; üldisemalt nende suuruste tõenäosusjaotused ja nende jaotuste parameetrid, aga ka selliste omaduste ruumilised mustrid. Nii näiteks saabub Võrumaal kevad enamasti kümmekond päeva varem kui Hiiumaal.

Teisisõnu, kui ilm muutub tundide ja päevade lõikes, siis kliima muutumine on üldiselt pikaajaline protsess, mille tunnetamine ja mõõtmine vajab head mälu või usaldusväärseid mõõtmisi, teadmisi matemaatikast ja oskust minevikust õppida. Mälu on aga midagi sellist, mis kipub meid kogu aeg petma.

Uuemad kogemused kipuvad ikka olema värskemad kui vanemad. Aga näiteks selle aasta temperatuur ei ole tähtsam kui sada aastat tagasi mõõdetud näidud. Kitsa matemaatikakursuse aktsepteerimine meie koolides tähendab seega, et järjest vähemaks jääb neid, kes oskavad kliimamuutusi adekvaatselt kirjeldada ja interpreteerida.

Kuidas kliimamuutus meid mõjutab?

Praeguseks on ilmnenud ja hästi kontrollitud hulk tõsiasju näiteks Ameerika Ühendriikide lennundus- ja kosmoseametilt NASA. On päris kindel, et kogu Maa atmosfääri temperatuur on alates 19. sajandist märgatavalt tõusnud. Viimasel neljakümnel aastal on tõus kiirenenud. Praktiliselt kõik kogu mõõtmisajaloo kõige soojemad aastad on olnud sellel sajandil. Lumekatte ulatus põhjapoolkeral kahaneb kiiresti.

Ookeanid soojenevad. Nende ülemine 700 m paksune kiht on soojenenud 0,17 kraadi võrra alates 1969. Seal peitub ligikaudu 93% kogu Maale sellest ajast alates lisandunud soojusest. Gröönimaa ja Antarktika jääkilp kahaneb. Ookeani veetase tõuseb. Arktika merejää pindala ja jää paksus kahaneb.

Ekstreemsete ilmastikunähtuste sagedus ja ulatus kasvab. Ookeanid hapestuvad süsihappegaasi sisalduse suurenemise tõttu. Peaaegu kindlasti (tõenäosusega üle 99%) on selle taga inimtegevus. Siiski on veel kaduvväike võimalus, et tegemist on looduslike muutustega, aga selle peale mängimine on kui lootus loteriil ühe piletiga peavõit saada.

Ka Eestis on täheldatud hulgaliselt muutusi. Keskmine temperatuur tõuseb meie maal märksa (ligikaudu kaks korda) kiiremini kui maailmas keskmiselt. Suveturism kasvab ja energiatarve külmal perioodil väheneb. Sademeid tuleb rohkem; samal ajal lume- ja jääkate väheneb, aga jõgede vooluhulk kasvab ja suurvesi tuleb varem.

Mitmete põllukultuuride saagikus kasvab ja kasvatada saab taimi, mis varem siin juurduda ei suutnud. Mõnele neist, kes meile ei meeldi, meeldib nüüd siin olla. Näiteks šaakalid on meil juba kodunenud. Tasapisi jõuavad kohale parasiitliigid ja uued taimekahjurid. Rannikuid kimbutavad sagenevad tormid, madalal paiknevaid alasid üleujutused ja randu erosioon.

Mida peaksid koolijuhid, õpetajad ja õpilased teadma kliimamuutuse kohta?

Kliimamuutuste globaalne muster on oma olemuselt vastuoluline nii kogukondade, kogu ühiskonna kui ka Maa ökosüsteemi kui terviku seisukohalt. Mõned piirkonnad võidavad sellest. Arktikas on tekkimas ligipääs tohututele ressurssidele nii maismaal kui ka meres. Nafta-, gaasi- jm maavarade tööstus võib seal saada suure hoo sisse.

Arktilistele maadele on jää sulamine suur šanss, on öelnud Norra õlitööstuse ja energiaminister. Laevatee Arktika kaudu on Panama kanali mõistlik alternatiiv.

Põllumajanduse tasuvusvöönd nihkub põhja poole. Polaaralade lõunaserv muutub järjest rohelisemaks ja metsavöönd nihkub põhja poole. Puude, taimestiku ja meres leiduva biomassi (taas)tootmine kasvab, millest tõenäoliselt võidavad kogu maailma kalavarud.

Pole ime, et Donald Trump tahab Gröönimaad ära osta. Sealsed maavarad – mitte niivõrd nafta või gaas, kuivõrd kalandus, turism, põllumajandus, energiamahukas tootmine odava hüdroenergia (liustike sulamisvee) baasil ja võib-olla isegi puhta vee eksport kaugemas tulevikus – võivad selle kandi teha päris rikkaks.

Selle kauni perspektiivi kõrval on juba päris selge, et globaalne soojenemine on kasvatanud globaalset majanduslikku ebavõrdsust. Kui midagi planeedi mastaabis ette ei võeta, võib jätkuv ebavõrdsuse viia terve maailma tõsiste probleemide ette. Nimelt on rikkad riigid ebaproportsionaalselt võitnud neist protsessidest, mis on kliimasoojenemise taga; samas on vaesed riigid ebaproportsionaalselt tugeva kliimamuutuste mõju surve all.

Mõned inimesed ja piirkonnad ilmselt võidavad kliimamuutustest. Kasu on aga suhteliselt lühiajaline. Pikas perspektiivis ja globaalses mastaabis jääme kaotajaks, sest väga tõenäoliselt kaaluvad negatiivsed küljed võidu üle.

Maailma sidusus järjest kasvab. Mõned kohad muutuvad peaaegu kindlasti elamiskõlbmatuteks. Pole selge, kuidas saame hakkama sellest tuleneva migratsiooniga. Pessimistlikud prognoosid ütlevad, et aastaks 2070 peab rohkem kui miljard inimest oma praegusest elukohast lahkuma. Selles kontekstis võib üsna kindel olla, et ükski piirkond, ka Eesti, pole immuunne kliimamuutuste negatiivsete mõjude suhtes.

Millised on kliimamuutuse kaudsed mõjud koolielule (näiteks rände tulemusel Eestisse saabunute haridussüsteemi integreerimine)?

Arusaam kliima tähendusest inimkonnale on aegade vältel kõvasti muutunud. Kauges minevikus (kuni ca 19. sajandi esimese pooleni) prevaleeris puhtalt inimesekeskne vaatekoht.

Kliimat vaadeldi siis enamasti kui sobivat tingimuste kompleksi inimese eluks, ühiskonna ja tsivilisatsiooni eksisteerimiseks. Kliimateaduse kujunemise aastatel (ca 1850–1900) lähtuti arusaamast, et kliima on ilmanähtuste statistika ning seejuures neutraalne, ühiskonnaväline süsteem.

Tänapäeval on mõistetud, et kliima on nii looduse kui ka inimeste mõjutatav süsteem. Seetõttu on kliimamuutuse teemad saanud poliitilise võitluse areeniks. Teadus ei saa aga olla poliitiline nähtus ja teadustulemusi ei saa otsustada hääletamise kaudu.

Nõnda muutub järjest olulisemaks oskus eristada tõsiasju (ka siis, kui need pole päris täpselt teada) poliitilistest diskussioonidest arvamuste, väärtuste ja ilmavaate üle.